[EKS] Eesti keele sõnaraamat

tünn ‹s› hrl kumerate külgede ja kahe põhjaga puunõu, millest üks põhi tavaliselt välja käib; muu sellelaadne suurem nõu
▫ Soolatud liha seisis tünnis.
▫ Veini pakuti otse tünnidest.
▫ Veetünn.
▫ Tõrvatünn.
▫ Prügitünn.
■ tünnitäis
▫ Tünn heeringaid.
■ kümblustünn
▫ Supluseks oli tünne nii kuuma kui külma veega.
■ halvustav (paksu inimese kohta)
= paksmagu, rasvamagu, rasvarull
◊ laensõna alamsaksa tunne 'tünn' < ladina tunna 'tünn'