[EKS] Eesti keele sõnaraamat

vägi ‹s› 1 ‹hrl mitmuses› (riigi) sõjavägi, väeüksused; (kuninga, hertsogi vm valitseja) sõjamehed kogumina
▫ Iisraeli väed lahkusid Liibanonist.
▫ Kuninga vägi jõudis kindlusemüüride ette hommikuks.
■ suur rühm, hulk inimesi vm olendeid
▫ Naine aitab inimestel taastada ühendust oma hingede ja taevaste vägedega.
2 eriline (maagiline, üleloomulik) võime, vaimujõud või võlujõud, suutlikkus mõjuda või mõjutada, mingit muutust esile kutsuda
▫ Ikooni imettegev vägi.
▫ Ussisõnade teadmine annab väge.
▫ Üleloomulik vägi.
▫ Sõnadel on inimese saatust määrav vägi.
▫ Taimede vägi ja raviomadused.
■ kogu maailma täitev ja mõjutav ebaisikuline või jumalik elujõud; jumal vm üleloomulik jõud
▫ Midagi nii kaunist võib luua vaid kõrgem vägi.
▫ Kõige enam oli Aafrika ürgset väge mõistagi rituaalsetes tantsudes.
▫ Sa taeva vägi!
▫ Kiidetud olgu vägede Issand!
3 kehaline tugevus või suutlikkus; füüsiline võimsus või tugevus
= jõud (1. täh)
▫ Poiss oli väge täis ja auahne.
▫ Sõnnik annab taimedele väge.
◊ põlissõna soome-ugri: soome väki 'rahvas, inimesed', ersa vij 'jõud', mansi wāγ 'jõud; võim'