sahistama ‹37› 
1. sahinat (1. täh.) tekitama, sahisema panema. Sahistab jalgadega langenud lehtedes, pikas rohus. Tervituseks sahistati laua all jalgadega. Lapsed hullasid ja sahistasid õlgedel. Põõsastes, heina sees krabistasid ja sahistasid linnud. Tuul sahistab lehtedes, katuseõlgedes, puude ladvus, puudelt lehti alla. Kerge tuulehoog sahistas haavalehti. Sirelioksad sahistasid vastu aknaklaasi. Sahistab sadada juba teist päeva. *Mere kohin Leel kajas siia ja puud sahistasid talle unelaulu. A. Kalmus. || sahinal sõitma, liikuma, minema vms. Paar autot sahistas mööda. *Talvel võid sahistada suuskadel paar päeva, enne kui jõuad Nava jõeni. K. A. Hindrey.
2. kõlatult, summutatult kõnelema, naerma vms., kahistama (2. täh.) *Tõnn pigistas tütart õlgadest ja sahistas talle kõrva sosistada: „Tulevad teised ajad..” I. Sikemäe.
3. kõnek sahinatena (3. täh.) levitama, kuulujutuna edastama (sagedamini impersonaalselt). Meedia sahistab ministri välissõitudest. Seltskonnas sahistatakse lauljatari uuest suhtest. Kuluaarides sahistatakse, et asja eest maksti hästi.
Mõista, mõista, millise märksõna tähendused need on?
• sahinat tekitama, sahisema panema; sahinal sõitma, liikuma, minema vms.; kõlatult, summutatult kõnelema, naerma vms., kahistama; kõnek; sahinatena levitama, kuulujutuna edastama (sagedamini impersonaalselt)
veebiliides
@ veebihaldur