[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

juhuslikkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as juhuslik); juhuslik(ud) asjaolu(d). Uurimistöö, hinnangute, valiku, paigutuse juhuslikkus. Püüdis kõiki veenda oma teo juhuslikkuses. Tuleb vältida juhuslikkust. Kandis oma ebaõnnestumised juhuslikkuse arvele. Püüdsin ette näha igasuguseid juhuslikkusi.
2. filos kategooria, mis väljendab nähtuste ebaolulist, ajutist, ebapüsivat seost, mille puhul nähtus võib toimuda ühel või teisel viisil või ka toimumata jääda