[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

lällama ‹lällata 48›

1. joobnuna pehmel keelel rääkima, laulujoru ajama vms. Joodikuid lällab õllebaari ümber. Lällavad mingit lorilaulu. Mees lällab kõrtsis, kõrtse mööda. *Sass hüüdis kogu aeg, et see pole pulm, kus purjus mehi ei lälla. A. Valton.
2. lalisema. Lapsuke lällas midagi omas keeles.
3. plärama, lobisema. *.. kui võtab kätte ja tõesti hakkab külas lällama, et Koosnal on lood nii ja naa. O. Luts.