[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

vigur ‹-i 2›

1. ‹s› vallatu, üleannetu tegu v. olek; vallatus, koerus, kelmus; temp, vemp. Koolipoiste vigurid. Teeks õige vigurit, peidaks poiste riided ära! „Ära tee oma vigureid!” keelas ema. Haub mõttes mingit vigurit. Mängis isale väikese viguri. Poiss on vigurit täis, mitte ei püsi paigal. Kõigutasin viguri pärast paati. Mees kannatas kõik naise vigurid vaikselt ära. Endal juba kuuskümmend aastat turjal, aga noore mehe vigurid alles sees. Vaata, et sa jälle mõnda vigurit ei viska! Tüdruk teeb muidu vigurit [= teeskleb], ega ta nii õnnetu olegi. Noorel märal olid oma vigurid. | piltl. Tuule, ilma vigurid. || kaval võte, riugas; konks. Mis viguriga sa ta kodust välja meelitasid? Ma tean vigurit, kuidas teda tööle panna. Viguriga jutt.
2. ‹s› tembutaja, vembumees, vigurivänt. Kes võis küll arvata, et sellest tedretähnilisest vigurist kord nii tähtis mees saab. Jaan, vana vigur, oli kõva jutumees. *Vaata vigurit, millise rootsi naise veel kinni püüdnud, imestas Jürnas. A. Kalmus. | piltl. *Kevad kiusab veel, va vigur .. U. Laht.
3. ‹s› erilist oskust nõudev toiming v. võte, kunsttükk, trikk. Veiderdajad ja silmamoondajad näitasid rahvale oma vigureid. Akrobaat esitas kaelamurdva viguri. Õpetas koera kahel jalal kõndima ja muid vigureid tegema.
▷ Liitsõnad: nõia|vigur, näovigur.
4. ‹s› kujuke, kujund; (naljakas) asjake, värk. Martsipanist vigurid. Tort oli ilus, lilled ja muud vigurid peal. Lapsed tegid tainast igasuguseid vigureid. Joonistab kepiga mingeid vigureid liivale. Direktoril oli viguritega 'keerukate konksudega vms.' allkiri. Mis vigur sinul käes on?
▷ Liitsõnad: imevigur.
5. ‹s› sport etturist tugevam malend. Kahis, kaotas, võitis viguri. Tal oli liputiival kaks vigurit vastase ühe vastu. Kerged vigurid 'oda ja ratsu'. Rasked vigurid 'vanker ja lipp'.
▷ Liitsõnad: enamvigur.
6. ‹adj› vallatu, kelm, riuklik. Küll on vigur poiss! *Aga viguri olemise ja lahtise jutu tõttu pääses ta alati kerge karistusega. V. Saar.