[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

nobless ‹-i 21› ‹s›

1. suursugusus, peen käitumine; üliklikkus. Väline ja tõeline, olemuslik nobless. *.. Tizian õilistas oma inimesi [portreteeritavaid]. Ta laenas neile heldelt oma Veneetsia patriitslikku suuruslikkust ja noblessi. L. Soonpää.
2. (kõrg)aadel, nobiliteet, ülikkond; (seltskonna) ladvik. Kroonitud ja kroonimata nobless. Superluksuslik hotell noblessile.