õige ‹adv› 
1. ‹hrl. adjektiivi v. adverbiga› (tugevdavalt, määra rõhutavalt:) (peaaegu et) väga, üsna (suurel määral); üpris. Olin siis veel õige väike. Tüdruk näeb uues kleidis õige kena välja. Keel on juba õige pehme. Oli juba õige pime, kui koju jõudsime. Selle kohta on andmeid õige napilt. Asjaga tehtigi õige pea algust. Liha jäi õige pisut tooreks. Õige terav nuga. Õige sügav järv. Ema on õige vihane. Matsalu linnulaht on õige liigirikas. Oli kuulda õige vaikset muusikat. Sattus õige täbarasse olukorda. Ärkas õige vara. Oli õhtuks õige väsinud. Oodata jäi veel õige mitu päeva.
2. (ütlust alustav sõna, tugevdab halvakspanu, pahameelt vms.:) kah (3. täh.), ena, vaat kus. Õige mul lilleke! Õige mul õpetaja väljas! Õige saksad, neile ei meeldi jala kõndida! Õige mul asi, asja! Õige mul varandus, paarsada krooni. || (eitust väljendavana). Õige ma teda kardan 'ma ei karda teda'.
3. ‹üldlaiendina› tugevdab öeldava tähendust. Mine sa õige metsa oma jutuga! Keri õige põrgu! Ütle õige välja, mis sa sellega mõtled. Näeb halb välja, tea kas hakkab õige surema või? Kui prooviks õige kah kätt? Vaja õige poes ära käia. Läheks õige randa. Keedame täna õige suppi.
Mõista, mõista, millise märksõna tähendused need on?
• (tugevdavalt, määra rõhutavalt:) (peaaegu et) väga, üsna (suurel määral); üpris; (ütlust alustav sõna, tugevdab halvakspanu, pahameelt vms.:) kah; , ena, vaat kus; (eitust väljendavana); tugevdab öeldava tähendust
veebiliides
@ veebihaldur