Eesti murrete sõnaraamatu (EMS) ülesehituse aluseks on “Eesti murrete sõnaraamatu prospekt“ ja murdesektori koosolekute otsused 1976-1977.
1.1. EMS haarab kõiki eesti murdeid ja võimalikult kogu murdesõnavara. Välja jäävad: a) uuemad ühiskeelsed sõnad, b) võõrsõnad, c) vähem tuntud lastekeelsed sõnad, d) kitsama eriala sõnad, e) mitteautentselt kirjapandud keeleaines.
1.2. Sõnaraamatus esitatakse üksnes murdeainestikku, mille kirjapaneku koht, aeg ja kirjapanija, võimalikult ka keelejuht on teada. Varasematest sõnaraamatutest ega muudest trükiallikatest (välja arvatud teaduslikes väljaannetes publitseeritud murdematerjalid) sõnu ei võeta.
1.3. EMSis tuuakse ka rahvaluuletekstides (rahvalauludes, -juttudes, mõistatustes ja kõnekäändudes) säilinud sõnu, mida tänapäeva keelepruugis ei tunta, kuivõrd neid on registreeritud murdekartoteegis. Nt *aisklema (resp *puisklema) Puu õtsas puiskleb, aia õtsas aiskleb, orule munad muneb = ahjuluud Pal.
1.4. Rahvastevahelise suhtlemise teel suuliselt murdekeelde tulnud laensõnu antakse sõnaraamatus ohtrasti. Nt hadak 1. kergats (eriti naine) (Rõu Plv), 2. palgatud nekrut (Vas); hoota ’himu, tahtmine’ (Vas Se); karuska ’kivine veealune madalik’ (Trm Kod Se); mooster ’ema õde’ (Ris HMd).
Kakskeelsetel aladel massiliselt esinevatest sõnalaenudest võetakse sisse kohapeal üldisemalt kasutatavad keelendid.
1.5. EMS toob ära nn vulgarismid, s.o mitmesuguste kehaosade ja keha toimingute rahvapärased nimetused, sõimu- ja kirumissõnad jne. Nt kusihand, -händ ’allakusija’, loksmunn (lohakalt riides, tasasest ning kohmetust inimesest), jõõrund sõim.
1.6.1. Pärisnimedest võetakse sisse koha- ja isikunimed, mis esinevad: a) üldnimelises või ülekantud tähenduses, nt jaak 1. jaagupipäev, 2. kurat, vanapagan, 3. tulejalg, 4. varese hüüdnimi, 5. (varese häälitsusest); b) nn terminühendites, nt Lapimaa: lapimaa `valgus (virmalised); Rakvere: `rakvere (pahem) käsi; rakvere raibe ’tõlkjas’; c) fraseologismides, nt Aabram: aabramit näinud ’(veidi) joobnud, purjus’; Peterburg: perenaine läks Peterbur̀gi (on lapsevoodis).
1.6.2. Koduloomade nimedena kasutatavatel apellatiividel esitatakse ka nende pärisnimeline tarvitus, nt hobusenimed hall, hiir, kimmel, veisenimed kriim, küüt, lauk. Valikuliselt tuuakse loomanimesid, mis on antud mingi kindla tunnuse põhjal, nt Haabik ’halli lehma nimi’, Teisik ’teisipäeval sündinud lehma nimi’. Isikunimede järgi pandud ja juhuslikumad uuemad loomanimed jäävad EMSist välja.
1.7. Rahvaste ja teatava paikkonna elanike nimetusi (ka hüüd- ja pilkenimesid) võetakse sisse üldistel alustel. Nt roots, rootslane, venelane, venik, aesklane ’Haeska küla elanik’, võllakas ’Võlla valla elanik’, junlane ’Pärnumaa lääneosa, eeskätt Mihkli kihelkonna elanik’. Kohanimega koos tarvitatavad sõnaühendilised pilke- ja sõimunimetused, nagu Koorküla nokk, Kärstna käkk, Lõve lõupeni, leiduvad vastava üldnime all.
1.8. EMSis tuuakse kõik nn kindlad liitsõnad, mille kogutähendus ei tulene nende osiste tähendustest, nt ahervars, ammukaar ’vikerkaar’, suurisa ’vanaisa’. Ebakindlamaid ühendeid, mille kumbki osis säilitab oma põhitähenduse või mida saab asendada üksnes põhisõnaga, esitatakse liitsõnadena valikuliselt (vt 3.9.4. jj).
1.9. Deminutiivide sissevõtmisel peetakse silmas nii eri tähendust (resp tähendusvarjundit), moodustusviisi kui ka (lõunaeestilist) murdelevilat, nt kullakene 1. kallikene; armsam, kallim, 2. (hüüatustes); alvuke ’halvake’; ajakene dem < aeg 1. (kindlaks määratud) aeg, 2. (mitmesugustes hüüatustes).
2.1. Sõnaartikkel algab märksõnaga (poolpaksus kirjas). Liitsõnalistel märksõnadel eraldab püstkriips täiend- ja põhisõna. Ärajäänud liitsõnaosise asemel seisab sidekriips, nt ahju|külg, -küte, -kütis; keede-, keedu-; agana-; -aini.
2.2. Märksõna järel tõstega antud väike araabia number tähistab kirjapildilt identsete märksõnade järjekorda, nt ahar1, ahar2.
2.3. Märksõnale järgneb nn artikli pea – sõna murdevasted ja muutevormid. Nt ahtel1 `aht|el g -li Khk Rei Han, -le JMd; ahtel g `ahtli Trv; ahtel Kaa.
2.4. Murdesõna, selle häälikuliste variantide või muutevormide levilat märgivad murrete ja maa-alade lühendid (vt lisaosa). Kui sõna esineb ainult ühes murrakus, antakse levikuviide kõige lõpus lausenäite järel, viimase puudumisel tähenduse seletuse järel (mõttekriipsuga). Nt aganik2 agani|k g -gu aganane aganik laib Lei; ainukeste ainukeste üksi – Var.
2.5.1. Artikli peas esitatakse ka grammatilised täpsustused, nagu käändenimetused, verbivormide lühendid ja asesõnade kirjakeelsed lühikujud (ümarsulgudes). Nt agu g ao; ahama, (ma) ahan; `aisama, pr (ta) `aisass.
2.5.2. Märgendid, mis käivad sõna leviku või ühe tähenduse kohta, antakse (ptiikirjas) vastava(te) kohalühendi(te) või tähenduse seletuse ees. Artikli peas kehtib märgend nende kohalühendite puhul, mis eelnevad komale. Nt aegu1 `aegu uus Jõe Vai, S LäPõ jne; agan1 1. hrl pl (teravilja-, linaseemne-, ristikheina- jne) agan(ad). Kogu sõna iseloomustavad grammatilised, stilistilised, sõna esinemissagedust jne osutavad märgendid paigutatakse artikli pea järele (ptiikirjas). Nt ager2 ager lastek, nalj jänes – Kod; aih - - hüüds (välj ehmatust, valu); habe (artikli pea järel:) hrl pl eL.
2.5.3. Vajaduse korral lisatakse artikli peale pikemaidki selgitusi (püstkirjas). Nt ainukene - - (hrl partitiivis või liitsõnades); ainus - - (hrl liitsõnades); aeg - - (tähendusrühmade piirid pole alati selged).
2.6. Sõna tähenduse seletus antakse väikese algustähega (püstkirjas). Kaudsemad selgitused, täpsustavad märkused, looma- ja taimenimetuste ladinakeelsed vasted on pandud ümarsulgudesse. Nt ainus1 1. ainuke; üks, üksik; (koos eitusega) mitte ühtki; 3. lähedane, lihane (sugulane); ah 1. hüüds a. (välj konstateeringut, järeldust, õiendust), 2. (küsipartikkel); hahk2 hahk (Somateria mollissima).
2.7. Sõna tähenduse (resp tähendusvarjundi) seletusele järgnevad näitelaused või sõnaühendid kindlas geograafilises järjestuses. Lihtsustatud transkriptsioonis antud murdenäited algavad väikese tähega, Emakeele Seltsi korrespondentide omad suure tähega (mõlemad kursiivis). Rahvaluule- ja etnograafilistest kogudest pärinevaid lauseid alustatakse suure tähega (püstkirjas, ainult vastav sõna või sõnavorm kursiivis), nt haamri|käsi Pihikäsi suresi ära. Haamrikäsi (haamrit hoidev käsi sepal) es sure Krl.
Näitelause(te) või sõnaühendi(te) järel seisab murrakulühend. Üksikuid näitelauseid eraldab semikoolon.
2.8. Näitelausetele järgnevad mõnikord semikooloni järel alamärksõnad (sõrendatud kirjas). Alamärksõna mõjupiirkonna lõppu tähistab vajaduse korral püstkriips, nt Aabram: aabramit näinud (veidi) joobnud, purjus (näitelaused) | Tema läks juba aabrami sülle (suri); See mees on juba aabrami süles (surnud) Jür.
2.9.1. Sünonüümiviited paigutatakse alfabeetiliselt märgendi Vrd järele kas sõnaartikli või tähendus(t)e lõppu. Viide, mis käib mitme tähenduse (resp tähendusvarjundi) kohta, algab uuelt realt vastavate tähenduste järel, nt
haalama 1.
(laeva) köit- või trossipidi vedama; üles tõstma, vinnama
2. ahnitsema
Vrd haalima
Mõlema sõna esimesed tähendused on ühised.
2.9.2. Artikli lõpus esitatakse kaudsemad viited lühendiga Vt, nt haab Vt saksamaa haab.
2.9.3. Viide Ls (liitsõna) esineb siis, kui põhisõna iseseisvalt ei kasutata, nt -aini Ls adruaini.
3.1. EMSis järjestatakse märksõnad alfabeetiliselt, kuid ei arvestata iseseisvana sõnaalgulist h-d. Märksõna algab h-ga, kui see esineb kirjakeeles või murretes. Liitsõna märksõnas säilib h, mis on olemas üksiksõnas; tuletiste märksõna kuju sõltub levilast, nt haab, haabkoor; haar ’haru’, aarakane ’haruline’ (VMr), aarali ’harali’ (Lüg), aarikane ’haruline’ (Hlj VNg Jõh Vai Kad), haarikune ’haruline’ (Kuu). Kui on kõrvuti vokaali- ja h-alguline sõna, antakse esimesena vokaalialguline märksõna, nt ais hais.
3.2.1. Igal iseseisval sõnal on omaette märksõna. Kui sõnad on alfabeetiliselt kõrvuti, kasutatakse mõnikord topeltmärksõna, nt haaksuuh(t)õ; habisama, habisema; ahtik, -e; ehal, -e. Nn terminühendid (eriti taimenimetused) saavad mitmesõnalise märksõna, nt kukulinnu ummisking ’kuldking (Cypripedium calceolus)’, saksamaa haab ’pappel’, uue haava rohi ’kahelehine käokeel (Plantanthera bifolia)’.
3.2.2. Omaette märksõna all tuuakse ka need iseseisva tähenduseta sõnad, mis esinevad kindlaks kujunenud püsiühendites, nt aegu2 saama ’toime tulema, hakkama saama; sobima’, jõõsa peal(e) ’ehal(e)’; joonust peaga ’purjus’.
3.2.3. Märksõnadena esitatakse mõnikord prefiksilaadseid sõnu (nt ei- ’mitte-, eba-’), kuid mitte tuletussufikseid.
3.3.1. Märksõna vormiks on käändsõnal ainsuse nimetav, pöördsõnal ma-infinitiiv. Vajaduse korral on märksõnaks mitmuse nimetav, kui a) sõna ei kasutata üldse ainsuses (plurale tantum) või kasutatakse harva; b) kui murdekeelest on kirja pandud üksnes pluuralivorm. Nt käärid, jõulud (harva jõul), aas|kablad pl aaskabla Nõo, -aʔ Plv Räp, -ad TMr ’pastla ristpaelad’; aelme pl kuhja pää `aelme (kuhjamalgad) Nõo.
3.3.2. Kui nominatiiv või ma-infinitiiv puudub murdekogudes ja seda ei ole saadud kindlaks teha, eelneb märksõnale tärn, nt *ainus ’vähene hulk (midagi)’ (registreeritud elatiivivorm), *habõndama ’habemesse kasvama’ (registreeritud tud-kesksõna ja umbisikulise tegumoe kindla kõneviisi lihtminevik).
3.3.3. Verbivorme, käändsõna muuteid ja komparatiivivorme tavaliselt iseseisvateks märksõnadeks ei võeta. Omaette märksõna saavad siiski: a) määrsõnaliselt kasutatavad käändevormid, nt aegu 1. ajal, paiku, 2. aeglaselt, pikkamisi; ajalt ’aegsasti, õigeaegselt’; aegas, aeges, aegis, aigidõ ’ajal, aegu’; kolinal; b) iseseisvunud ja eri tähenduse omandanud komparatiivid, nt ainum, alam, mehem ’hea, parem’; samuti eritüvelised komparatiivid, nagu enam, parem; c) teo- ja tegijanimed, millel on vastavast verbist erinev(ad) tähendus(ed), nt joomine ’jook’, aitaja ’ilus, kõlblik, sobiv; piisav, küllaldane; mõjus’; koolja ’surnu’; libistaja ’libisti (põllutööriist)’; samuti Saare- ja Hiiumaa ühesilbilistest verbitüvedest tuletatud tegijanimed, nt toobija ’tooja’, viibija ’viija’; d) oleviku ja mineviku kesksõnad ning muud verbivormid, millel on iseseisev tähendus, nt elav, palav, raotu ’raiesmik’, haigetand ’haiglane’, kuulmata ’kurt; sõnakuulmatu; väga’, arvata ’vist, arvatavasti; umbes; (kellegi) arvates’, arvates ’arvamuse järgi’.
3.4.1. EMSi märksõnadena tuuakse reaalsed sõnakujud, mis antakse edasi kirjakeele alfabeedi vahenditega (diakriitiliste märkideta).
3.4.2. Eesti keeles üldtuntud sõnadel, mille seaduspärased murdevasted on määratud positsiooniga (nt pikkade vokaalide diftongistumine, keskkõrgete vokaalide kõrgenemine, koronalisatsioon, v > b, ja > jä, ju > jü, sise- ja lõpukadu jne), on märksõnaks kirjakeelne sõnakuju, mis eksisteerib ka murdes. Nt aader (aader, oader, uader, voader, aadri, aadre), tee (tee, tie, ti̬i̬), kivi (kivi, kibi), rääkima (rääkima, reakima, riakima, rääkma, rääkmä, riäkmä), hea (ea, eä, ia, iä, hää, ää, hεε), jutt (jutt, juttu, jütt), istuma (istuma, istoma, estuma, estoma, istma, jõstma).
3.4.3. Iseseisva märksõna saavad eriarengud, mis tänapäeva seisukohalt pole määratavad positsiooniga, vaid ühendatavad rekonstruktsiooni kaudu (nt *kt > ht, tt; *pts > ps, ts; *tn > nn, pikk vokaal; *ns > pikk vokaal, ns; silbilõpulise klusiili k või t nõrga vaste murdeerinevused jne). Nt linn, liin; laps, lats; kaks, kats; pael, paul, paal; kada, kadsa; küür, küger.
3.4.4. Kirjakeeles puuduvatele sõnadele pannakse märksõnaks (põhilise) esinemisala murdekuju või häälikuliselt kirjakeelele lähim variant. Nt ennema (ennema, ennemä, ennembä, innembä, innebä, jeneba) 1. varem(ini); aegsamalt, 2. endisel ajal, vanasti, 3. pigem(ini), aigapiditsebest ’aeglasemalt’ (Krk), aigidõ ’ajal, aegu’ (Se), iäle ’iganes, üldse, iial’ (Har Räp Lut), häötämä ’hävitama’ (San V), hakõrdõlõma ’vallatlema’ (Lut).
3.5.1. Omaette märksõna all esitatakse sõnaalgulise konsonandi või 1. silbi vokaali vaheldusega sõnad, millel on sageli kindel levila. Nt kihu, tihu, pihu; sõrasilm, hõrasilm; silkuma, tilkuma; tsõõr, sõõr; tsillukõnõ, tillukene; hein, hain; händ, hand; lõng, lang; lõhki, luhki. (Kitsa levikuga ja juhuslikumatele murdevariantidele antakse viitemärksõna, kui neid ei esitata eraldi.)
3.5.2. Iseseisvates sõnaartiklites tuuakse häälikuliselt lähedased onomatopoeetilised ja deskriptiivsed sõnad, nt kahar, kähar; konksu, könksu; ladistama, pladistama; eljuma, hõljuma.
3.6.1. Märksõnades arvestatakse eri sufikseid ja tuletusviisi. Iseseisva sõnaartikli saavad niisiis haaraline, aariline, haaruline; aigutis, haigutus; libe, libeve; linane, linune; lemmeldama, lemmendama; selgima, selguma; ilosahe, ilusalõ, ilusalt, ilusasti, ilusadõ; köökus, köögun; sööbija, sööja (ka: haigus).
3.6.2. Iseseisva märksõna all antakse murdevariandid, mis on tuletatud erinevatest ainsuse või mitmuse genitiividest. Nt ablaselt, aplalt; halksasti, halkasti; kallakane, kallakune; armetult, armetumalt; kaheksas, kaheksmas; aasa-, aasu-; kruusa-, kruusi-; hame-, hamme-; jalge-, jalgu-; aadre-, aadri-.
3.7. Instruktiivivormid, mis kuuluvad murretes käändsõna paradigmasse, paigutatakse vastava käändsõna näidete hulka, nt kolme mehe (sub kolm ja mees). Adverbistunud käändevorm antakse omaette märksõnana, nt jalu, päi, üksi, ütsi.
3.8. Laensõnade murdevariandid koondatakse võimalikult ühe märksõna alla, nt hansa (h)ansa, (h)ań(d)sa, hanss, hańss van puskar. Ühtlasi arvestatakse keelde mugandumist, analoogiat, rahvaetümoloogiat, eri tuletisi, laenamist eri aegadel ja eri teid kaudu jne. Seetõttu on lahus nt telka, sedelgas; kumak, maak; luits, lusikas; kormima, kormeldama, kormõndama, kormitsama, kormitsema, kormitama; pagan, pogan; aken, akkun, ikkun.
3.9.1. Liitsõna märksõna tuleneb harilikult tema osiste märksõnadest, nt haabkoor (aabkuor), aasaliha (aasaleha). Kitsa murdelevilaga liitsõnade märksõnades säilitatakse aga mõnikord murdekuju, nt aestaig ’aasta’ (Urv Har Plv), aidveer ’aiaäärne maa-ala’ (eL), häürüpää ’kergemeelne olend’ (Kuu); hiusõkakk (mardikas) (Rõu), hiusskakk id (Plv Räp).
3.9.2. Kui samadest sõnadest esineb nii nimetavaline kui ka omastavaline liitnimisõna, esitatakse kumbki omaette artiklis, nt aassõlm, aasasõlm.
3.9.3. Iseseisva tähendusega ühendid saavad liitsõnalise märksõna olenemata sellest, kas nende osised muutuvad või mitte, nt kurivõrk (kirumissõna), liignimi ’perekonnanimi’, elumaja (murdekeeles ka: elud majad, elus majas), eeskamber (murdekeeles ka: ette kambri, eest kambrist), abupealne (murdekeeles ka: abu peale, abu pealt).
3.9.4. Terviku osade nimetusi tavaliselt liitsõnadena ei anta. Kui sellisel ühendil on kujunenud iseseisev tähendus, tuuakse see liitsõnalise märksõnana, nt ahjukapp ’õõnsus ahju küljes (eriti pottahjul)’, ahjukülg ’ahjupink, lamaahi’, härjamokk (seen), vahtraleht (kindakiri).
3.9.5. Põhisõna all esitatakse tavalised käändsõna ning ne- ja line-lõpulise omadussõna ühendid, nagu (hundi) taoline, (seitsme) aastane, (haige) pärane, (minu) pikkune, (selle) näoline. Kui neil ühendeil on kujunenud iseseisev tähendus, paigutatakse nad liitsõnadena sõnaraamatusse, nt aiatagune ’hunt; surm’, poolemeelne ’nõrgamõistuslik’.
3.9.6. Teise komponendi all antakse nn koloratiivsed konstruktsioonid, nt (kivi)jurakas, (poisi)jõmpsikas, (hobuse)kronu.
3.9.7. Liitsõnadena ei käsitata ühendeid, mille esikomponendiks on nn intensiteediadverbid, nt püsti(hull), tui(valge), või eelmiste tähenduses kasutatavad sõnad, nt muda(laisk), puru(vaene), rumal(rikas).
3.9.8. Liitsõnaks ei peeta enamasti kaassõna ja käändsõna ühendeid. Kui need on otseses tähenduses, esitatakse materjal harilikult kaassõna all, ülekantud tähenduse korral aga käändsõna all, nt üles(mäge), üle aisa lööma ’liiderdama’ (sub ais). Ühendid, mida tuntakse ainult ülekantud tähenduses, saavad liitsõnalise märksõna, nt tagakurgu ’kõigest kõrist’.
3.9.9. Iseseisvate märksõnadena antakse ka liitsõna täiendsõnu, mis esinevad mitme eri põhisõnaga. Viimased ei lisa täiendsõna tähendusele midagi olulist, nt aia- (maasikas, lill, oder, mari jne), armi- (rõivas, särk) ’pühapäeva-, pidu-’, keede- (kartul, liha), klaas- (kauss, nõu, purk jne). See ei välista vastava alguskomponendiga liitsõnalisi märksõnu, kui murdeaines seda võimaldab. Nt abi- ’abistav, lisa-, tugi-’, kuid abinõu ’(abi)vahend’; agana- 1. agana(te)st, aganaid sisaldav, 2. aganate jaoks, kuid aganaauk ’koht rehepeksumasina juures, kuhu langesid aganad’, aganasööm ’sulp’.
3.9.10. Omaette märksõnadena tuuakse määrsõnad, mis esinevad harilikult liitsõna järelkomponendina, nagu haaval, karva, pidi, ohtu. Kui sellisel ühendil on kujunenud iseseisev tähendus, antakse see liitsõnalise märksõna all, nt aegapidi ’aegamööda’.
3.10.1. Erandlikult käsitletakse EMSis koos mõningaid paralleeltuletisi, nt juurikas (juurikas, juurik), jõhvikas (jõhvikas, jõhvik). Samas sõnaartiklis on nt adverbid lõppudega -sti, -ste, -st (sub -sti), -ste, -st (sub -ste); -vil, -vel (sub -vil); -misi (-missi, -miisi), -mesi (sub -misi); -n, -h, -hn (sub -n), -h, -hn (sub -h). Koos antakse ka noomenituletised -mine, -mene (sub -mine), -line, -lene (sub -line).
3.10.2. Ühes sõnaartiklis tuuakse ka käändsõnad, millel on ühesugune genitiiv ja seetõttu kartoteegi materjali alusel levilaid raske eraldada. Nt kaas, kaan (g kaane) sub kaas; jalajas, jal(l)ai (g jalaja) sub jalajas; keegi, keski (g kellegi) sub keegi; käänd, kään (g käänu) sub käänd; ahven, ahvenas (g ahvena) sub ahven. Samuti toimitakse verbide puhul, millel on ühiseid vorme, nt (h)aarma, (h)aardma, aarama (sama tüvi (h)aara-) sub haarama.
3.10.3. Sõnavormist lähtudes esitatakse koos ühesugused murdekujud, mille taga on erinevad murdenähtused. Märksõna haabane all on nii tuletis genitiivist haaba kui ka sisekaota vorm haabane pro haabne, eemal all nii adessiivivorm kui ka vokaalikaoline allatiivivorm eemal pro eemale.
3.10.4. Suurte mitmetähenduslike sõnade puhul antakse mõnikord kogu keeleaines ühe märksõna all, nt sub ees ka eden, ehen, ihen, i̬i̬n, i̬i̬hn, iinh, sub kord ka kerd, kõrd.
3.11. Alamärksõnaga tõstetakse sõnaartikli sees esile: a) eri tähendusega või levilaga muutevorme; b) püsiühendeid; c) ühendsidesõnu. Alamärksõna antakse kirjakeelepärasel kujul, lisatakse tähenduse seletus, vajaduse korral levila, näitelaused. Nt aasta aastates ’vana, elatanud’; abi abiks, abist, abis (järgnevad näitelaused); appi, abisse, abi (järgnevad näitelaused); aeg ao pääle ’õigel ajal’, aost aigu ’järjest’; hais (pole) haisu(gi) ’mitte midagi, sugugi mitte’; andma alla andma 1. alistuma, vastupanu lõpetama, 2. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma; ehk ehk küll ’kuigi, olgugi et’.
3.12.1. Viitemärksõnu antakse eri murdevariantide hõlpsamaks leidmiseks. Suunamismärk → juhib märksõna juurde, mille all vastavat sõna käsitletakse.
3.12.2. Viitemärksõna ei saa laiema levikuga häälikuseaduslikud murdekujud (vt ka 3.4.2.). Samuti ei viidata paralleeltuletistele, mida käsitletakse EMSis ühes sõnaartiklis (vt 3.10.1.).
3.12.3. Viitemärksõna saavad: a) sõnakujud, mille taga on väikese levilaga häälikuseadus või mis erinevad tugevasti märksõnast, nt ahir → aher, laih → lahja, pili → pilv, apar → abar; b) sõnad, millest mingil põhjusel pole tehtud iseseisvat sõnaartiklit (vt 3.5.1., 3.10.2., 3.10.4.), nt aesk → ais, haarma, haardma → haarama, keski → keegi, agija → hagijas, ahnes1 → ahne1.
3.12.4. Mõnikord viidatakse tugevasti erinevate muutevormide juurest (kursiivis) märksõnale, mille all leidub vastav põhivorm. Nt aisa → asi (asi g aisa), ea → jada (jäda g ea), läinud → minema.
3.12.5. Peale selle tehakse häälikulisi üldviiteid (kursiivis; arvestamata sõnaalgulist h-d ja vajaduse korral diakriitiliste märkidega), mis juhatavad häälikuliste vastavuste juurde. Nt aa- → a-, ae-, ai-, aja-, au-, vaa- (seega, kui murdekuju ei leidu pika vokaali all, tuleb vaadata vastavalt lühikese vokaali, diftongidega ae-, au- algavaid sõnu jne); d' → j- (murdeaines on paigutatud j alla).
4.1. Foneetilisest iseloomustusest selgub sõna murdekuju ja selle tähtsamad häälikulised variandid, grammatilisest iseloomustusest astmevaheldus, tüvevokaal ja sufiksite liitumisviis.
4.2. Häälikulised variandid antakse täpsusega, mida võimaldab lihtsustatud transkriptsioon (vt 10). Sõna laiema levila korral ei jälgita murrakutäpsusega teatud murderühmale või murdele omaseid seaduspäraseid paralleelkujusid, nagu pikkade vokaalide diftongistumine, diftongi järelkomponendi madaldumine, lõpukao puudumine, Võru murde palatalisatsioon jne. Paralleelkujud tuuakse kas kohalühendite ees, kui nad esinevad laiemalt, või ümarsulgudes (ilma täheruumita) vastava kohalühendi järel. Nt aimama `aimama - - aimata, ae- hajusalt eP M(-me, -te, -de) T; haavama `aavama, aavata hrv eP(oa-, [v]ua-) eL jne; haak - - `aa|k(i) g -gi R; agan1 - - akan T V(-ń; h- Se). Et ümarsulgudes antud paralleelkuju (resp -kujusid) tuntakse laiemal alal, osutab täheruum kohalühendi ja koma ümarsulgude järel (mõnikord ka järgnevate kohalühendite ees). Nt aam1 aam g aami L K I ([v]oa-, [v]ua-, vaa-), Ran Nõo jne; haab1 aab g aava SaLä Var Khn/ua-/ Tor, K I ([v]oa-, [v]ua-, vaa-), eL(h- V) jne. (Kaldkriipsud näitavad, et Kihnus esineb üksnes diftongiline kuju.)
Kui sõna levila antakse murrakutäpsusega, näidatakse alati konkreetne murdekuju (murrakulühendi ees või kaldkriipsude vahel selle järel). Nt aablane `aablane RId jne, `oa-, `ua- Pöi/-p-/ Muh Var Rap Amb JMd Sim Trm.
Samuti ei jälgita 1. pöörde lõpu -n kadu ning ma-infinitiivi lõppe -ma ja -mma sõna laiema levila korral.
4.3. Noomeni põhivormiks on ainsuse nominatiiv. Lisaks sellele esitatakse genitiiv, harvemini partitiiv. Kui kartoteegis puuduvad andmed sõna kasutamisest nominatiivis või genitiivis, tuuakse nende asemel artikli peas mõni muu käändevorm. Nt ajak aja|k g -gi Vas; kom ajakuga Plt; aarnass aarnass pl `aarnaʔ. Mitmusliku sõna põhivormiks on pluurali nominatiiv, mis ise annab kujutluse sõna astmevaheldusest ja tüvevokaalist. Käändumatu noomen varustatakse märgendiga ind (indeklinaabel), nt ahas ahas ind R VJg Trm.
4.4.1. Astmevahelduseta noomeneist, mille nominatiiv ja genitiiv on identsed, esitatakse ainult nominatiiv (märgendita), nt aasta, kala, maa. Vajaduse korral antakse märgendid, nt abi n, g abi (vrd astmevahelduslik tüüp abi g avi); aas1 aas g aasa VMr(vua-) jne, n, g aasa Sim Iis Trm(voa-, vua-, vaa-).
4.4.2. Kõigist teistest noomeneist tuuakse nominatiiv ja genitiiv. Lühendi g järel antakse tüvevokaal, lisandunud silp või kirjutatakse kogu genitiivivorm välja. Käänamisel muutuv sõnaosa eraldatakse vajaduse korral püstkriipsuga. Nt `aagerdus g -e; `aabj|as g -a; ahe|s g -kse; agali|k g -ku; pime g -da; ahi g ahju, ahu; ahe g `ahte, `ahtme.
4.4.3. Partitiiv lisatakse tingimata siis, kui selle esitamisega: a) selguvad astmevaheldussuhted, nt ader g adra p `atra (vrd ader ~ adra g, p adra); ahi g ahju, ahu p `ahju; b) selgub tüvevokaal, nt loog g loo p `loogu; saad g sao p `saadu.
4.4.4. Üksikjuhtudel esitatakse rohkem käändevorme, kui need on erandlikud või tähelepanuväärsed ja kartoteegiandmed seda võimaldavad. Nt abi p avi Rid; seesü avis KuuK Rak Iis Trm, -n Krk Hel (muidu neis murrakuis n, g abi).
4.5. Artikli peas näidatakse ainult ebareeglipärased komparatiivivormid (resp -tüved), nt halb komp alve- eP(albe- Mar) M T(alvõ- Ran Nõo) V(halvõ-), `alve- R.
4.6.1. Verbi põhivormiks on ma-infinitiiv, millega piirdutaksegi enamiku astmevahelduseta verbide puhul. Kui see kirjapanekuis puudub, esitatakse mõni muu vorm või verbitüvi (sidekriipsuga), nt haavama imperf (ma) `haabsi Plv; aamerdama1 aamerteme Krk Hel; (sa) aamerdat Rõn; habrastama2 - - abrast- Kod/-ss-/ Võn Kan/h-/ Urv Krl.
4.6.2. Kui nõrgaastmeline verbitüvi tuleb kirjapanekuis esile eri tegumoodides, kõneviisides või pööretes, antakse see artikli peas sidekriipsuga, nt haalima `aaĺma, aali-; aamima `aamima, aami-; haitama `haitama, `haida-.
4.6.3. Olenevalt vajadusest ja murdematerjalist esitatakse rohkemgi verbivorme, nt Võru murde itse-, itsa-verbidest da-infinitiiv (ahnitsama, ahnidaʔ), sama murde ne-verbidest imperfekt (edenema, edesi), lõunaeesti geminaadilised vormid nagu rabama ~ rapama, raba|daʔ, -taʔ, (ma) rapa.
4.6.4. Verbi artikli peas näidatakse ebareeglipärase tegijanime vormid (resp tüved), nt aitama - - tgn `aiti- Kär Pha Vll Emm, `aitei Kaa, `aitiji Jäm.
4.7.1. Artikli pea ülesehitus on varieeruv ja sõltub sellest, kui palju on konkreetsel sõnal murdekujusid ja muutevorme ning kui ammendavalt on neid kirja pandud.
4.7.2. Harilikult alustatakse esitust märksõnale kõige lähema(te)st murdekuju(de)st. Ettepoole paigutatakse laiema, tahapoole kitsama levilaga keelenähtused. Nominatiivile järgneb harilikult genitiiv, ma-infinitiivile da-infinitiiv või indikatiivi preesensi 1. (resp 3. pööre) ja seejärel levila. Kui teated sõna muutmisest puuduvad üldse või neid on napivõitu, toimitakse teisiti. Nominatiivi või ma-infinitiivi järel antakse murrakud, kust paradigmat pole kirja pandud. Siis tuuakse (koma järel) genitiiv või da-infinitiiv (resp 1. pööre) ning need kohad, kust sõna muutmisviis on teada. Mõnikord on ülevaatlikum esitada põhivormid omaette loendina (semikooloni järel). Nt ablas abla|s Kse Tõs Rap HJn KJn, g -kse VJg, -se Koe, `apla Han Aud Kad Trm, abla Jä Iis Plt; `apla|s VNg(-ss) Lüg Vai, g -kse Kuu, `apla Kuu Hlj Jõh; aelema2 `aelema hajusalt R(-mma) eP, Trv T - -; `aeleda Jõe Kuu Khk Emm Rei Mär Kse Tor Hää Juu Kos JMd Koe Sim Kod Plt KJn Puh, -de Hls Krk; `aelda Trv Nõo V(-aʔ) jne.
4.7.3. Kõigile murdevormidele ühine genitiiv või indikatiivi preesensi 1. pööre esitatakse kõige lõpus (kohalühenditeta). Selle paralleelesinemus näidatakse koos kohaviidetega ümarsulgudes, nt haabjas `aabj|as Mär Aud Vän, `ua- Khn, `oa- Koe, -ass Trv Hel Puh Nõo Ote V(h-), g -a (-adsõ, -atsõ Rõu Plv). Kõrvalepõikeid ilma kohalühenditeta antud üldisemast esinemusest osutavad märgendi g või asesõna kordamine (sellele järgnevad murdekujud ja kohalühendid). Nt ahtma `ahtma Krj Pha Pöi Lä PäLo K I, `asma Kod MMg, (ma) aha(n), (ma) ahja(n) Lih Kse Tõs, aeha(n) Vig Mih, ahe(n) Tõs PJg; `ahtama, (ma) `ahtan R(-maie Lüg), ahan JJn; ahama, (ma) ahan Juu Ann Tür Iis; agar1 agar Jõe VNg/-a/ Lüg Vai Jäm Khk Hi(h- Phl) Mär Kse PJg Tor Hää, hajusalt Ha Jä I, Plt KJn M TLä, akar, -ŕ Hel San hajusalt V(h- Har Rõu), g agara (h- Phl Rõu), g agare Krk Krl, hagarõ Har.
4.7.4. Artikli peas arvestatakse ka liitsõnaainest, kui see ei erine liiga palju üksiksõna omast (vt 4.8.3.). Liitsõnale osutab sidekriips sõnavormi ees või järel, märgend ls kohalühendi järel või vastav märkus, nt aas2 aas- VNg Jõh, uas- Kod; aas4 - - aasi- Rid; aih -aih Lüg IisR Ris Kod Lai; ainus1 (hrl liitsõnades); aegusi `aegusi Khk Khn MMg(ls); -`aeguisi Kod.
4.8.1. Artikli pea puudub üldiselt regulaartuletistel, mis on varustatud tulenemisseletusega (vt 5.6.1.). See jääb ära ka pärisnimedel, mis esinevad fraseologismides või nn terminühendites (vt 1.6.1.). Pärisnimedest kujunenud üldnimede (nt jaan, jaak) puhul arvestatakse ainult üldnime esinemust. Apellatiivilähedased loomanimetused (nt Haabi, Hallu) saavad artikli pea.
4.8.2. Foneetiline ja grammatiline iseloomustus jääb harilikult ära liitsõnadel, mille komponendid esinevad iseseisvalt. Kui aga sobivad lausenäited puuduvad, tuuakse liitsõnalise märksõna järel murdekuju(d). Et mitte korrata varieeruvat osist, mis tuleb välja üksiksõna artiklis, antakse sellest ainult algustäht või jäetakse üldse märkimata, nt hainapütsik h.-püt'sk San Se heinputk; maagelang maage- Hel Ote San, maagõ- V maagelõng.
4.8.3. Kui põhisõna muutmine erineb vastava üksiksõna omast, näidatakse see liitsõna artiklis. Nt aastaig aastaig Nõo Võn Ote V(-ś-), g -aja Har Rõu Plv, -aia hv Har(ls), Räp (vrd aig g ao, ajo V); kolmainus g -`ainu, -ainu (vrd ainus üldiselt g `ain(t)sa, väga kitsal alal g `ainu). Artikli pea antakse ka siis, kui üks liitsõna komponentidest ei esine iseseisvalt ja murdevariandid või muutmisviis ei selgu lausenäidetest. Nt lihavõtted, isepäinis, üksipäinis. Kui liitsõna mõlemad osised muutuvad, lisatakse asjakohane märkus.
4.9.1. Grammatilises iseloomustuses näidatakse vahel sõnaliik: a) kui sõna vastavalt oma eri tähendustele (resp funktsioonidele) võib kuuluda mitmesse sõnaliiki, nt haige, all, alla; b) tulenemisseletustes (vt 5.6.1.); c) kui sõnaliigi (hüüdsõna, deskriptiivsõna) märkimine võib asendada tähenduse seletust või teeb selle lihtsamaks.
4.9.2. Verbide transitiivsust või intransitiivsust, samuti rektsiooni grammatilises iseloomustuses harilikult ei märgita.
5.1.1. Sõna eri tähendused järjestatakse araabia numbritega (1., 2., 3. jne), alatähendused väikeste tähtedega (a., b., c. jne). Tarvitamisjuhtumeid eraldavad püstkriipsud (||). Tähendusrühmi, mis hõlmavad mitut tähendust, märgitakse vajaduse korral rooma numbritega (I., II., III. jne). Samal viisil tähistatakse mõningate abi- ja määrsõnade põhifunktsioone.
5.1.2. Rühmitelu oleneb konkreetsest keeleainesest. Raskesti eristatavad või küllalt lähedased tähendused (resp tähendusvarjundid) tuuakse koos, semikooloniga eraldatult. Nt ahi 1. (rehe-, sauna-, toa)ahi; ka ahju seesmine õõnsus, ahjus põlev tuli, puud, söed jne; aegu2 (saama) ’toime tulema, hakkama saama; sobima’; haaju ’narr; kergemeelne’. Eri tähendustena antakse etnograafiliste esemete puhul üldnimetus ja eseme eri liigid, alatähendustena konkreetne nimetus ja sama nimetuse kasutamine ülekantud tähenduses. Nt ader 1. künnivahend, 2. (eri adratüübid); ais 1. a. (veoki, põllutööriista) ais, b. piltl. Kui ülekantud tähendusi esineb ohtrasti, pannakse tähtede asemele araabia numbrid, nt hammas 1. hammas, 2. piltl.
5.2. Alustatakse kõige üldisemate ja levinumate tähendustega, millele järgnevad kitsamad ja haruldasemad. Seletustes kasutatakse kirjakeelseid, võimalikult üldtuntud sõnu. Murdesõnu (võrdusmärgi järel) võetakse appi siis, kui sõnad asuvad lähestikku ja vastav murdesõna on omal kohal seletatud. Nt haiba ’kergemeelne, edev (hrl tüdruk); lobiseja’, haibats = haiba; aiglehmilde ’kolmeaastaselt (poegima)’, aiglehmist = aiglehmilde.
5.3. Sõnade tähendust püütakse edasi anda kõigepealt tõlgetega, s.o kirjakeelse sõna või kirjakeelsete, omavahel sünonüümsete ekvivalentidega. Nt haigetand ’haiglane’, ajalik 1. ilmalik, 2. maine, maapealne, 3. loomulik; õigeaegne. Murdesõna vasteks võib olla identne kirjakeelne sõna, kui see on oma sisult ja mahult võrdne, nt haab ’haab’, hobune ’hobune’.
5.4.1. Kirjeldavat seletust rakendatakse neil juhtudel, kui kirjakeeles puudub vastav ekvivalentne sõna (resp mõiste). Etnograafiliste mõistete selgitamisel on mõnikord filoloogilisi seletusi täiendatud entsüklopeedilise seletuse elementidega. Nt hammekangas ’särkide õmblemiseks kootud (linane) kangas’, aaskinnas ’aasadega kinnas’, aburihm ’(särgi) õlaõmblust kattev pael’, aarnakirves ’parvetuspalkide sälkamiskirves’, agurdama ’haguriga veepõhjast otsima’. Sageli on kirjeldavale seletusele lisatud kirjakeelne sünonüüm, mille kasutussfäär on piiratud, nt aampalk 3. sarikaid kandev pealmine seinapalk, müürlatt; aanikas1 1. puu langetamisel tüüka külge jäänud läbisaagimata osa, kaba.
5.4.2. Kirjeldava seletuse hulka arvatakse ka sõna tarvitust, grammatilisi suhteid jne iseloomustavad seletused, nt a2 1. konj aga, kuid, ent a. (lausete või lauseliikmete vahel), b. (iseseisva lause algul); ahu1 ’kuiv ja kõrge õhukese mullakihiga maa (hrl kohanimedes)’.
5.4.3. Taime- ja loomanimetused seletatakse ametlike eestikeelsete (ja ladinakeelsete) nimetustega, nt aamiroho ’hundinui’, hundinui ’hundinui (Typha)’. Üldtuntud nimetustele (haab, kask, hobune, vares jt) ladinakeelset vastet ei anta. Kui taim või loom pole kirjapanekute alusel identifitseeritav, märgitakse ümarsulgudes vaid tähenduspiirkond, kuhu vastav sõna kuulub, nt aarik (veetaim), heinamünt (taim: Mentha).
5.5. Üksikjuhtudel, et täpsustada tähenduse seletust, lisatakse antonüüm, nt hea ’parem; parempidine; ant kura, vasak, pahem’.
5.6.1. Tulenemisseletus osutab, et vastava sõna tähendus on mõistetav mingi teise sõna tähendus(t)e kaudu. Seda kasutatakse regulaartuletiste puhul kas üksi või koos teiste seletusviisidega. Tulenemisseletusega kaasneb täpsustav märgend (enamasti sõnaliik) ja viide tuletusalusele. Selliselt avatakse näiteks: a) enamik deminutiive, nt haigukene dem < haik1; b) iseseisvate märksõnadena esinevad teo- ja tegijanimed, nt haistmine 1. tn < haistma, 2. haistmismeel, 3. lõhn, hais; aitaja 1. tgn < aitama, 2. ilus, kõlblik, sobiv; piisav, küllaldane; mõjus; c) paljud abstraktnoomenid, nt ahnus s < ahne1; d) mõned adverbi-, verbi- või adjektiivitüübid (eriti siis, kui kirjapanekud on juhuslikud või ebatäpsed), nt ainulikult adv < ainulik, haarahutma momen < haarama, aamine adj < aam1, ajalik adj < aeg, ajaline adj < aeg; alahap, -pa alahap, -pa komp < alaha- Lut.
5.6.2. Tuletiste puhul, millel on alussõnast erinev tähendus, kasutatakse harilikku seletusviisi, nt tossuke ’saamatu’, kükitaja ’väikekoovitaja (Numenius phaeopus)’.
5.7. Tähenduse seletused jäetakse ära liitsõnadel, mille tähendus tuleneb otseselt üksikkomponentide tähendusest, nt ahjuroop, aadrinarts. Samuti toimitakse siis, kui kirjapanekute alusel pole võimalik tähendust (üheselt) formuleerida. Viimasel juhul antakse seletus(ed) näitelause(te)s või esitatakse üksnes näitelause(d).
5.8. Kui teated sõna tähenduse kohta on ebatäpsed või kahtlased, osutab sellele küsimärk, nt abu [paadil] kitsas perse, abu (? esiosa) vee sihes Muh. Originaalil toodud tähenduse seletus, mida pole õnnestunud täpsustada, pannakse jutumärkidesse, nt aaluvesi ”suurveest jäänud loik”, haarukõsõ pl ”ühekordselt rehe alla laotatud vihud”.
5.9. Tähendusvasteid ja seletusi täpsustavad ka märgendid sõna stilistilise iseloomu ja kasutussfääri kohta, kui need on selgepiirilisemad, nt piltl, nalj, euf, lastek.
6.1.1. Sõna tähenduse seletusele järgnevad harilikult näitelaused, mis toovad esile ja täpsustavad sõnaga seotud semantilisi või grammatilisi nähtusi. Näitelausete hulk sõltub kartoteegis leiduvast murdeainesest ja sellest, kuivõrd erinevalt sõna kasutatakse.
6.1.2. Pikast näitelausest jäetakse ära ebaolulised lõigud. Väljajätted märgitakse lause keskel kahe katkendjoonega (- -). Näitelause asemel tuuakse mõnikord sõnaühendeid, eriti morfoloogilistel või süntaktilistel kaalutlustel esitatud näidete puhul, nt haab1 pali `aabu VNg; hea ia kõnemies Hag.
6.1.3. Paarilauselisi tekstilõike antakse erandjuhtudel, kui esitatakse sisuliselt väärtuslikke teateid olustikust, etnograafiast jne. Samuti toimitakse näiteks taime- ja loomanimetuste puhul, mida ei ole õnnestunud identifitseerida, kuid mille murdekeelne seletus sisaldab täpsustavaid andmeid.
6.1.4. Näitelaused, mis ei sobi sõna ühegi tähendusega, tuuakse omaette rühmana (araabia numbriga) sõnaartikli lõpus.
6.2. Koostaja poolt näitelausele lisatud täiendused pannakse nurksulgudesse. Selgitust vajavad asesõnad avatakse (ümarsulgudes). Nt hea sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ahne1 aga see (vasikas) oo ia `ahne `jooma Lih. Murdesõnu või muutevorme tõlgitakse siis, kui tekib kahemõttelisus, nt aidaesine aida esine, et `vihma ei saa (saja) aida uste `piale Var; all pää (päike) on `pilve all JMd. Paralleelkeelendid esitatakse näitelauses tildega, nt ahistama akkab `rindust ~ `rinnust ahistamma Lüg.
6.3. Näitelaused valitakse võimalikult erinevatelt murde- resp murrakualadelt. Sõna üldise leviku korral püütakse tuua näiteid kõigist murretest. Näitelaused jäävad ära, kui sõna kasutuse illustreerimiseks piisab sõnaühenditest või kui sobivad laused puuduvad.
7.1. Lihtsad püsiühendid, mille osised on oma põhitähenduses, esitatakse mõlema komponendi all näitelausete hulgas, nt alla, maha, välja, üle, üles aitama; pärale, järele, kätte jõudma; karva, habet ajama; mokad morssis.
Kui sellist ühendit iseloomustab kindel kokkukuuluvus ja (teataval määral) ülekantud tähendus, esitatakse keeleaines kõigi (või kõigi oluliste) komponentide all kas alamärksõnadena või näitelausetes olenevalt materjali hulgast ja ilmekusest. Nt tähele panema; alla andma 1. alistuma, vastupanu lõpetama; 2. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma; kuiv amm (lapsehoidja, kes ei imeta); saksamaa ader ’hõlmader’; kirju eit ’võõrasema’. Osa nn terminühendeist (eriti taimenimetused) saavad omaette märksõna (vt 3.2.1.).
7.2. Kindlaks kujunenud vormelid (põhiliselt rahvaluule lühižanrid) paigutatakse harilikult näitelausete hulka. Vajaduse korral antakse tähenduse seletus (ümarsulgudes), mõistatus(t)e lahendus (võrdusmärgi järel, murdekeelne vaste kursiivis, kirjakeelne – püstkirjas). Kui vormeleid on ohtrasti, tehakse omaette tähendusrühm, nt ais 1. b. piltl, aed 2. piltl, hammas 2. piltl. Samuti toimitakse emfaatiliste hüüatuste, tervitus-, tänusõnade jne puhul, nt aeg 8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes), b. (hüvastijätuvormelites); aitama 1. a. abiks olema, abistama, b. (mitmesugustes soovides, hüüatustes).
7.3.1. Fraseologismid esitatakse iseseisva tähendusrühmana (harilikult märgendiga piltl) või alamärksõna(de)na kõigi (või kõigi oluliste) komponentide all. Nt vesi ahjus ’häda käes; nutt varuks’; hambasse puhuma ’luiskama, valetama; salajuttu rääkima; (jutuga) ahvatlema, eksitama’; hammast ihuma 1. viha kandma, kurja kavatsema, 2. (midagi) himustama, endale tahtma; alt ~ ninapidi vedama ’petma, tüssama’; sarved soojad ’purjus’.
7.3.2. Fraseemi varieeruvate osiste vahel on alamärksõnas tilde. Sõna(d) või sõnaosad, mida võib ära jätta, antakse ümarsulgudes. Nt asi ants ~ nudi ~ tahe ~ vask ’kõik korras, selge, lool lõpp’, (küünte ja) hammastega ’iga hinna eest, kõiki vahendeid kasutades; visadusega, ägedalt’, (pole) haisu(gi) ’mitte midagi, sugugi mitte’.
7.3.3. Fraseemi variantide esitamisel piirdutakse võimalikult lühikes(t)e alamärksõna(de)ga, mis ei ammenda kõiki näitelauseis esinevaid samatüübilisi murdevariante. Kui alamärksõna on raske fikseerida, koondab variandid üheks rühmaks tähenduse seletus. See eelneb näitelausetele ja on eraldatud teisest samasugusest tähendusrühmast püstkriipsuga. Nt ahi 2. piltl | (sünnitusest, lapsesünnist) (näitelaused) | (tühisest asjast) (näitelaused); vesi ahjus ’häda käes; nutt varuks’.
7.4. Püsiühendid, mis ei sobi sõna ühegi tähenduse ega tähendusvarjundiga, paigutatakse sõnaartikli lõppu (araabia numbriga). Nt heakene 3. heakene küll ’hea küll, olgu peale; hrl täitesõnana jutustuses’.
8.1.1. Lühendi Vrd järel esitatakse sõnaartikli lõpus või tähendus(t)e järel (vt 2.9.1.) samatüvelised ja -tähenduslikud, kuid sõnamoodustuselt erinevad sõnad, samuti häälikuliselt lähedased murdesõnad. Nt antsakas Vrd intsakas, untsakas; aadama Vrd aagama; kaer Vrd kaar, kaur; hing Vrd hõng; jamama Vrd jõmama; pladistama Vrd ladistama; haaraline Vrd aariline, haaruline; hagu Vrd haga; aken Vrd akkun, ikkun; jalgealune Vrd jalgualune; aassõlm Vrd aasasõlm.
8.1.2. Sünonüümiviited koondatakse kõige levinuma ja neutraalsema (resp kirjakeelse) sõna juurde. (Viimast kasutatakse sageli teis(t)e sünonüümi(de) tähenduse seletuses, nagu ’kaer’, ’haruline’, ’aken’, ’jalgealune’.) Kirjakeeles puuduva sõna puhul võib selleks olla alfabeedis eespoolne sõna, millele viidatakse teis(t)e sünonüümi(de) alt või mida kasutatakse tähenduse seletuses. Nt aariline Vrd haaraline, haaruline Vrd haaraline; haiba ’kergemeelne, edev (hrl tüdruk); lobiseja’, haibats = haiba.
8.2. Kaudsemad viited antakse lühendi Vt järel, nt haab Vt saksamaa haab, hamba- Vt hamma-.
9.1. Üksiksõna levik (välja arvatud tulenemisseletuse korral) selgub artikli peast. Liitsõnadel, tähendus(t)el, tähendusvarjunditel ja püsiühenditel märgitakse see enamasti juhul, kui tegemist on kindlalt piiritletud, kompaktse maa-alaga, nt aidveer aiaäärne maa-ala – eL; ader 2. (eri adratüübid) a. vannasader S Lä HaLo, b. harkader – R Pä ViK TaPõ VlPõ eL.
Levik näidatakse tähenduse seletuse või liitsõna puhul ka siis, kui pole esitatud näitelauseid, nt haagama2 2. ”noomima” – Se; hainatirts hainatirts rohutirts – Vas.
9.2. Sõna levikuviidetena kasutatakse tavakohaseid murraku- ja murdelühendeid (vt lisaosa).
Murdeandmed tuuakse murrakute (resp murrete) kaupa põhjast lõunasse ja läänest itta (vt murdeliigendus). Alustatakse rannikumurdega, sellele järgnevad põhjaeesti murded (saarte, lääne-, kesk- ja idamurre) ja lõunaeesti murded (Mulgi, Tartu, Võru murre).
Mõnikord viidatakse endistele maakondadele (Ha = Harjumaa, Jä = Järvamaa, Lä = Läänemaa, Pä = Pärnumaa). Levilat aitavad täpsustada ilmakaarte lühendid, mis lisatakse murde- või maakonnalühendile (KPõ = keskmurde põhjaosa, KLõ = keskmurde lõunaosa; TaPõ = Põhja-Tartumaa, VlPõ = Põhja-Viljandimaa).
Kihelkonda või maakonda läbivale murdepiirile osutab murraku- või maakonnalühendile järgnev murdelühend, nt IisR = Iisaku murraku rannikumurdeline osa, IisK = Iisaku murraku keskmurdeline osa; ViK = Virumaa keskmurde ala.
Kui on vaja tähistada ulatuslikumat levilat, kasutatakse lühendit Emanner = Eesti manner.
9.3. Sõna üldist levikut osutab märgend üld. Hajateateid murdealalt viidatakse märgendiga hajusalt või hrv kohaviite ees, viimane harilikult siis, kui sõna ei näi murdeomane.
10.1. EMSis kasutatava märkimisviisi aluseks on kirjakeele ortograafia, mida on täiendatud mõningate foneetilise transkriptsiooni märkidega.
10.2.1. Vältevahelduse märkimine. Pikkusmärk (`) sõna ees (harvemini hääliku kohal) osutab, et sõna on hääldatud kolmandas vältes. Nt kooritud : `koorima, leiva : `leiba, saabas : `saapad, linna : `linna, `arkselt (`argselt), poisid : `poisse, marsib (marssib) : `marssima, `aiga`müöde ’aegamööda’, kuid: Peterbur̀gi, `einsat's : `einsat'si : `einsat̀'si.
10.2.2. Kolmanda välte märki kasutatakse tinglikult ka rannikumurdes, kui sõnas esineb 2. ja 3. välte vaheline häälik. Nt `kaurad, `menna, `ahtma, `rääkima : `räägib, `suured `metsad. Samasugune sporaadiline esinemus Tartu murdes jääb märkimata, nt su᷾re o᷾leɢa = suure oolega.
10.2.3. Kolmanda välte märki ei kasutata ühesilbilistes sõnades. Nt maa (moa), ait, vokk, ma : mu (mo) : mul (mool, muul), ta (tä) : tal, me, te, nad, et, on (om), kon ’kus’, man ’juures’, tan ’siin’, ka (koa, kua), kah, siis (sis, siss, sõss, siiss), är; eL es (as, is, õs), taa ’see’, mi ’meie’, ti ’teie’.
Vältemärke ei esine ka Emakeele Seltsi murdekorrespondentide kirjapanekuis (välja arvatud rannikumurde ülestähendused), kui need puuduvad originaalil. Nt Umbe kasund tiigid ja ougud on sui aegus aisma vett poolest saadik täis Emm; kuid: Kaik tämä heneläs `haaga, mida `vaide `ilmas `löüdü Kuu.
10.2.4. Geminaatklusiilid k, p, t kirjutatakse lühikeste vokaalide vahel nagu kirjakeeles, s.o teises vältes ühe, kolmandas vältes kahe tähega. Nt rikas : rikkad, lappama : lapata, videvik : videvikku, ratas : rattad. Rannikumurdes, kus puudub vältevaheldus, kirjutatakse nad rõhulise silbi järel kahekordselt. Nt akkama : akketi, seppale, rattas : rattad, agerikkud.
10.2.5. Rannikumurdes vokaalide vahel, helilise konsonandi järel ja sõna lõpul esinev fortisklusiil asendatakse leenisega. Nt opone = obone, ninta = `ninda, üelti = `üeldi, vorgut olivat = `vorgud olivad; vrd helilise konsonandi ees vaprik = `vaprik, atra = `atra.
10.3.1. Nõrgenema kalduv fortisklusiil liitsõna teise komponendi algul säilitatakse üldiselt k, p, t-na. Nt Plv ah'okands ’ahervare’, Mar aenapäni ’ihuüksi’, HIs pallapoolik, Rõu `kõrdapiten, Krk rapaterä ’rabatud vili’.
Samas asendis tekkinud geminaatklusiil antakse edasi poolpikkuse märgiga vastaval klusiilil. Nt TaPõ ale`kõŕs; sarap̀u(u), siiap̀oo`le, ninap̀idi; JJn luup̀äks ’kederluu’, Ris õump̀u; VMr teret̀ere; suurt̀ükk Lühenenud sõnad kirjutatakse võimalikult häälduspärasel kujul. Nt `pu̬u̬ĺba (aga: pu̬u̬ĺpäiv), ärjabä ’ristikhein’, M pühabelt ’pühapäeviti’, Sa sarabud, `nöumbud ’sarikad’; pooldid ’pooleldi, peaaegu’.
Sel viisil on võimalik lahus hoida häälduselt erinevaid sõnu, nagu allkiri ~ al`kiri; laupäev ~ `lauba ~ `laupa; õunapuu ~ õunabu ~ `õunbu ~ õunap̀u(u); Urv jüripiäst ~ jakap̀äìvä; Sim `allabole ~ allap̀ole; `maande (`moandi) ~ maant̀ee.
10.3.2. Liitsõna liitekohal tekkinud geminaat ss kirjutatakse kahe tähega, nt puusepp ~ puussepp; libessool; Kuresaare ~ Kuressaare.
10.4.1. Konsonantide palatalisatsiooni tähistatakse märgiga ' vastava tähe kohal või kõrval. Nt toĺa, muśu; eL vaǵa ’vai’, kõnõĺ, kirot', kõvvõr', repäń. Konsonantühendi ja geminaadi puhul asetatakse peenendusmärk ühendi esikomponendile (seda ka Võru murdes). Nt kül'ge : kül'les, õńn, `süńdima : süńnib, säŕk; eL t'siŕp, kak'k ’katkus’, naaŕd ’naeris’, `tüt'rik, pähüt's, kuid tegijanimedes: Lei `ańd'alõ ’andjale’. Tavapärasesse märkimisviisi kantakse ka Tartu ja läänemurdest märgitud epenteetilise palatalisatsiooni juhtumid. Nt oip̀nu = `oṕnu, lai`kka = lak'ka; Khn oek̄ = ok'k ’vokk’, koeḿppū = koḿp̀uu ’kontpuu’.
10.4.2. Üksikkonsonandi palatalisatsioon i ees jääb märkimata. Nt tädi, vili; eL pini, edimält, imiss; K suań : suanid : `suani, luoś : `luosima, `viidi; eL kraaḿ : kraami, laul' : lauliva; mokõni, inemiisile, `äestedi, `tsilkmidi ’tilgaviisi’, `vargusi. Samuti toimitakse pikale silbiainesele järgneva või kaugemal sõnas esineva klusiili puhul. Nt eL tu̬u̬ṕ : toobi : `tu̬u̬pi, `vaiki ’vait’, `laotiva, lännüki, hiideti; eP alati, osuti, vaheliti, `aeti, karjuti, ehitati.
Pearõhulise silbi lühikesele vokaalile järgneva geminaatklusiili peenendust märgitakse igal juhul, sellest hoolimata, kas geminaat kirjutatakse ühe või kahe tähega. Nt kot't : kot'i : kot'ti; eL võt't : võt'iva, tük'k : tük'i, uṕin. Vrd Hi kott : koti, M kot't : koti.
10.5.1. Siirdehäälikud j ja w jäävad 1. ja 2. silbi piiril pika vokaali või diftongi järel märkimata. Nt īal = iial, leĭjàʙ = leiab, eij‿ole = ei ole; lūwàᴅ = luuad, laŭwaᴅ = lauad, Khn mü̂wä = `müüä, seü̆wes = seües ’süües’, kuid: `käija (tegijanimi), `souwus ’sõus, sõudmisel’, Har `käüwü ’käia’. Sõnalõpuline w asendatakse v-ga, nt Har sâʙe͔w = `saabõv.
10.5.2. Vokaalide vahel on siirdehäälikut j pandud kirja mitmeti. Märkimisviis ė, ḙ, j (tõstega) antakse edasi tähega j, märkimisviis e aga säilitatakse. Nt va˛ėak̆ka = vajaka, aùᴅu˛ėa (kana) = `auduja; maḙas = majas; Se ma aja = ma aja; kuid ma˛ea = maea.
10.6.1. Häälikute kvaliteedi märkimisel piirdutakse võimalikult kirjakeele vahenditega. Vokaalide nihkeid kõrgenemise-madaldumise, labialisatsiooni, diftongeerumise jne suunas, samuti reduktsiooni, helitust jm nähtusi antakse edasi üksnes niivõrd, kui seda on võimalik teha põhivokaali abil. Nt Muh ni̬ha = niha, Mar o̭maluᴅ = omalud, Juu ü̬hü̬ksa = ühüksa, Lai ọ̈họ̈ksa = öhöksa, Jäm laì̬v : laė̆vàᴅ = laiv : laevad, Sim löö̬̆ɢìᴅ = löögid; Khk əp̆‿mǟlet̆tɐ = ep määleta, tuh̀kɐ̣ ~ tuh̀kə = `tuhka ~ `tuhke, Jäm paìnijᴉ : paìnijəks = `painiji : `painijeks, Se tunɪste͔ᴅas = tunistõdass, aittᴜ̈m̆mä rav́ɪtse͔m̆mast = `aitümmä ravitsõmmast jne.
Saarte ja läänemurdes, sporaadiliseIt ka Harju, Põhja-Tartu ja Põhja-Viljandi murrakuis märgitud ḙ̂, ô̭, ö̭̂ ~ ė̂, ȯ̂, ọ̈̂ asemel kirjutatakse ee, oo, õõ. Nt Jäm `tḙ̂nima ~ tė̂nima = `teenima, Hag sô̭la ~ sȯ̂la = `soola, Plt sė̄mè = seeme, Lai lö̭̂ʙ = lööb.
Saarte ja keskmurdest (harva mujalt) sporaadiliselt märgitud ē, ō, ȫ nõrk diftongeerumine jäetakse arvestamata ja asendatakse pika vokaaliga. Nt Khk mie᷾s = mees, püö᷾rttᴉ = `pöörti, Hag kėèlas = `keelas, Ann juōsèʙ = jooseb, Se uōd́i = oodi, süȫgi = söögi. Samuti ei märgita ka lühikese e, o, ö puhul murdeti esinevat nõrka diftongi. Nt Hi liep̄ = lepp, tuont̀ = tont, SJn tieɢima = tegima.
10.6.2. Lõunaeesti murdeis ja nende naaberaladel esinevat ülipikkade keskkõrgete vokaalide kõrgenemist antakse edasi i̬i̬, u̬u̬, ü̬ü̬ (mõnikord ka ii- uu-, üü-ga). Nt pri̬i̬ś (: preesi), sü̬ü̬t' (: söödi), tu̬u̬l' (: tooli), ti̬i̬ ~ tii ’tee’, `u̬u̬tma ~ `uutma ’ootama’, tü̬ü̬ ~ tüü ’töö’.
10.6.3. e̮ (e͔) asendatakse õ-ga, nt Se je̮v̆va (je͔v̆va) = jõvva, Lei aè͔le͔ma = `aõlõma; Khn ljė̮ʙè̮ (l'ė̮ʙè̮) = ljõbõ, laĕ͔và = laõva, luè̮m = luõm. Võru ja Tartu murdes sõnuti esinev venepärane õ asendatakse esimeses silbis õ̭-ga, järgsilpides õ-ga, nt kõ̭nõlõma, tsõ̭õ̭r (tsõ̭ir) : tsõõri, Se `nõ̭õ̭ga ’nõega’, `jõ̭õ̭lõ ’jõele’, kuid: sõbõr, ladõv ’latv’.
10.7. Saarte ja rannikumurdes esinevat ng-ühendi nõrgaastmelist vastet antakse edasi ühendiga -ŋŋ-, nt kaŋŋas (: `kangad), (king :) kiŋŋad.
10.8. Saarte (ja lääne)murdes esinevat ä ja e vahepealset häälikut märgitakse pearõhulises silbis ε-ga, diftongi järelkomponendina ja järgsilpides asendatakse kõikjal e-ga. Nt Jäm `tεεda, nεind, lεind, kεind, Khk pεε, (pani) tεhele, Muh käe.
10.9. Võru murdes sõna lõpul esinevat katkehäälikut tähistatakse märgiga ʔ nt voonakõsõʔ, nätäʔ, tennüʔ, mine ärʔ.
10.10. Võru murde lausefoneetilist assimilatsiooni, mille puhul järgneva sõna alguskonsonant kandub eelneva sõna lõppu, moodustades kahe sõna piiril geminaadi, märgib asjaomaseid sõnu ühendav klamber. Nt anna˽tälle; latsõ˽lät'si˽`ku̬u̬li; mine˽kakuʔ ärʔ.
10.11.1. Tavalisi lausefoneetilisi seoseid ja sandhinähtusi ei märgita. Nt Amb ià‿ɢül̄ = ia küll; Muh se̮n̆ni‿ɢut = sõnni kut; Nõo mull‿ess‿ole = mul es ole; Se tu̬u̬t‿saij‿üt's prov̆va nägemä = tu̬u̬d sai üt's provva nägemä; V ole͔‿e͔i = olõ õi.
Liitsõnad, mis murdekogudes on sageli ühendatud kaarega või sidekriipsuga, kirjutatakse kokku. Nt Khk poè‿mi̬heks = poemiheks; Jäm nǟri‿pä = nääribä, Jür kur̆jaᴅ‿vaĕmuᴅ = kurjadvaemud, Se tśià-tük̄' = t́siatüḱk.
10.11.2. Naabersõnaga koos hääldatud lühenenud sõnad võetakse selguse mõttes võimalikult lahku, kusjuures ühenduskaarega osutatakse nimetatud keelendi kokkukuuluvusele eelneva või järgneva sõnaga. Nt Koe lasime nõnna‿t päkad punased all; Kad ma‿lin seal; Nõo ärä sa‿nt mitte `ütle; ma‿tli ’ma ütlesin’; Se elokanõ‿ks mano jäi.
10.11.3. Ühenduskaar seob ka eitussõna lühenenud vormi sellele eelneva sõnaga, millega ta kokku hääldatakse. Nt ma‿i oless; ka‿i˽massa; V tohi‿i; Nõo tä‿s `peĺgä; S tä‿s jööva; mina‿p tεε; sa‿p osa; seda `säädust es ole‿nd.
10.12. Sidekriipsu (-) kasutatakse murdenäidetes: a) samaväärsete paarissõnade ja sõnakorduste puhul, nt lihad-leevad, neli-viis, maast-madalast, edasi-tagasi, ai-ai, äh-äh, aidu-raidu, kiiśu-kiiśu; Krk kut's tilli-tilli, `lamba tullive mää-mää; b) liitsõnades, mille kokkukirjutamisel mitu samasugust häälikut kõrvuti satuksid, nt maa-alused.
10.13. Sõnarõhku märgitakse vajaduse korral (juhul, kui see ei lange esimesele silbile) punktiga rõhulise silbi vokaali järel, nt maai·lm, ükskõi·k, aha·h. Kui sõna esineb murretes kahesuguse rõhuga, märgitakse rõhumärk mõlema silbi vokaali järele, nt `ai·tä·hh, `ai·tü·ma.
10.14. Silbivahemärk (˛) kahe vokaali vahelt kadunud konsonandi asemel osutab nende vokaalide kuulumist eri silpidesse. Nt Kuu jaga˛us ’juukselahk’, kada˛aik ’kadarik’, gpl `paulu˛e ’paelte’, Har kulõ˛unu ’koltunud’, Se rasõ˛õp ’raskem’.
Murdelises liigenduses on lähtutud puhtpraktilistest vajadustest. Et Kihnu asub läänemurde kihelkondade vahel, loetakse ta EMSis mitte saarte, vaid läänemurde hulka. Mõnede Põhja-Tartumaa kihelkondade (Äks Pal Lai) paigutamine kesk- või idamurde alla on samuti tinglik. Idamurre antakse keskmurde kihelkondade vahel.
Murrete ja murrakute lühendid on ära toodud lisaosas.
Murrakute traditsiooniline esitamisjärjekord on (poolpaksus kirjas murdeala lühendid):
R – 1. Nai, 2. Jõe, 3. Kuu, 4. Hlj (+ Käsmu), 5. RakR, 6. VNg, 7. Lüg, 8. Jõh, 9. IisR, 10. Vai, S – 11. Jäm, 12. Ans (+ Abruka), 13. Khk, 14. Kär, 15. Mus, 16. Kaa, 17. Krj, 18. Pha, 19. Vll, 20. Jaa, 21. Pöi, 22. Muh, 23. Emm, 24. Käi, 25. Rei, 26. Phl (+ Kassari), L – 27. Noa, 28. LNg, 29. Rid, 30. Mar, 31. Kul, 32. Mär, 33. Vig, 34. Kir, 35. Lih, 36. Kse, 37. Han, 38. Var, 39. Mih, 40. Tõs, 41. Khn, 42. Aud, 43. Pär, 44. PJg, 45. Vän, 46. Tor, 47. Hää, 48. Saa, K – 49. Ris, 50. HMd, 51. Nis, 52. Kei, 53. Hag, 54. Rap, 55.Juu, 56. Kos, 57. Jür, 58. HJn, 59.JõeK, 60. KuuK, 61. Amb, 62. JMd, 63. JJn, 64. Ann, 65. Tür, 66. Pai, 67. Pee, 68. Koe, 69. VMr, 70. Kad, 71. HljK, 72. Rak, 73. VJg, 74. Sim, 75. IisK, I – 76. Iis, 77. Trm (+ Avi), 78. Kod, 79. MMg, 80. Pal, K – 81. Äks, 82. Ksi, I – 83. Lai, K – 84. Plt, 85. Pil, 86. KJn, 87. SJn, 88. Kõp, 89. Vil, M – 90. Trv, 91. Pst, 92. Hls, 93. Krk, 94. Hel, T – 95. Ran, 96. Puh, 97. Nõo, 98. TMr, 99.MMgT, 100. KodT, 101. Võn, 102. Kam, 103. Ote, 104. Rõn, 105. San (+ Luke), V – 106. Kan, 107. Urv, 108. Krl, 109. Har, 110. Rõu, 111. Plv, 112. Vas, 113. Räp, 114. Se, 115. Lei, 116. Lut, 117. Kra.