[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

algama : alata : algan '(peale) hakkama; saabuma'
● vadja alkaa 'hakata; alata; tekkida'
soome alkaa 'alata; hakata'
isuri alkaa 'alata; hakata'
Aunuse karjala algua 'alata; hakata'
lüüdi algottada 'alustada, alata'
vepsa augotada 'alustada, alata'
saami álgit 'alata; hakata, alustada'
handi aləŋ 'algus, lõpp, ots'
mansi ɔ̅wl 'algus, lõpp, ots'
? eenetsi oðo 'varem'
? sölkupi ol 'ülemine osa, pea; (puu) latv'
? kamassi ulu 'pea'
Soome-ugri või uurali tüvi. Eesti keelest on laenatud soome mrd alustaa 'alustada' (← alustada).

hari : harja : harja 'puhastamiseks, pühkimiseks, sugemiseks vms kasutatav ese; millegi ülemine, kõrgeim, tipmine osa'
◊ harima, harjus, harjusk
← balti
leedu šerys 'sea harjas'
läti sars (hrl mitm sari) 'sea harjas'
● liivi ōŗa 'liivane madalik meres; harjamisvahend; linahari; katusehari'
vadja arja 'hari, tipp; (kuke)hari; (hobuse) lakk; (kala) seljauim; harjamisvahend; linahari'; arjas 'harjas'
soome harja 'harjamisvahend; tipp; seljak; katusehari; (hobuse) lakk'; harjas 'harjas'; harjus 'harjus'
isuri harja 'harjamisvahend; (kuke)hari; (hobuse) lakk'; harjas 'harjas'
Aunuse karjala harja, harjas '(hobuselaka)karv; (mitm) hobuselakk'; harjus 'harjus'
lüüdi haŕď '(lina)hari; tipp; katusehari; (hobuse) lakk'; harďuz 'harjus'
vepsa haŕj '(lina)hari; (kuke)hari'; haŕǵos 'harjus'
Kalanimetus harjus on läänemeresoome tuletis, kalal on suur harja meenutav seljauim. Vt ka harjuma.

kints : kintsu : kintsu 'reis (inimesel); looma (taga)jala ülemine, jämedam osa'; mrd 'ais'
? ← balti
leedu kenklė 'põlveõnnal', kinka 'põlveõnnal; (looma) koot'
läti cinkslis 'sääremari; tagajala alumine osa', cinca 'sääremari; sea tagajala alumine osa'
● vadja kinttu 'kints'
soome kinttu 'jalg, koib; kints'
isuri kinttu 'kints'
Aunuse karjala kintu 'jalg'
Eesti keelest on laenatud läti mrd ķincas 'puusad'. Vt ka kinner.

pea1 : pea : pead 'keha ülemine ajude ja meeleorganitega varustatud ning kerest kaelaga eraldatud osa; mõistus, mõtlemisvõime, mälu, meelespidamine; miski kujult, asendilt v ülesandelt pead meenutav'
◊ peal, päis, -päits, päitsed, päädima
● liivi pǟ 'pea'
vadja pää 'pea'
soome pää 'pea'
isuri pää 'pea'
Aunuse karjala piä 'pea'
lüüdi piä 'pea'
vepsa pä 'pea'
? saami bákŋi 'põhjapõdra sarve kõige paksem ots'
ersa pe 'lõpp, ots'
mokša pe 'lõpp, ots'
udmurdi pum 'lõpp, ots; äär, serv'
komi pom '(esi)ots, tipp; lõpp'
mansi puŋk 'pea'
ungari fej, fő 'pea'
? neenetsi ṕa- 'alustama'
? eenetsi pεʔ 'lõpp, tagaots; tipp, hari'
nganassaani χiai 'lõpp, tagaots; tipp, hari'
Uurali tüvi. Tuletised päis, -päits, päitsed on moodustatud algsemast tüvevariandist pää. Kirjakeelne tüvevariant pea lähtub erandlikult neist murretest, kus ää > eä. -päits lähtub tuletise päine murdelisest omastavavormist päitse. päädima võib olla moodustatud soome keele eeskujul, vrd soome päättyä 'lõppeda, lõpule jõuda'. Vt ka künnap, peats, pääsema.

pind1 : pinna : pinda 'eseme, olendi vm väliskiht, pealmine kiht; maakamar; alus, põhi, jalgealune; vedeliku v vedela aine ülemine piir, selle pealmine kiht; pindala, ala (suuruselt)'
← alggermaani *spinda-
vanainglise spind 'pekk, rasv'
alamsaksa spint 'maltspuit'
saksa mrd Spint 'pekk, rasv; maltspuit'
● liivi pīnda 'väline kiht; maltspuit'
vadja pinta 'pind, pindmine osa, pinnasekiht'
soome pinta 'pind'; mrd 'maltspuit; (sea) pekk, (hülge) nahk ja selle all olev rasvakiht'
isuri pinda 'pind'
Aunuse karjala pindu 'pind; maltspuit; keha, ihu, nahk'
lüüdi pint(e͔) '(puutüve, vee) pind; (looma) nahk'
vepsa pind 'maltspuit; männilatt, millest tehakse korvide jaoks laaste; (vee) pind'
Vt ka pind2.

saps : sapsu : sapsu 'looma, eriti hobuse eesjala ülemine, õlavarrelihase piirkond'
● liivi saps 'tüür'
vadja sapsu 'hobuse eesjala õlavarrelihase piirkond'
soome mrd sapsa, sapsu 'hobuse abaluu lihas; kirve tera ja pea vahel olev osa'
isuri sapso 'looma jala ülaosa', sapsu '(sea)sink'
karjala sapso, sapsi 'looma abaluu, saps; kirve laba', säpsü 'looma abaluu, abaluu v ristluu lihas; inimese rind v süda'
Läänemeresoome tüvi.