[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ala : ala : ala 'mingi osa maast, piirkond; ainevaldkond, mõiste- v käsitluspiirkond, tegevus- v harrastussfäär'
◊ alasi, alasti, alati, all, alla, alles, alt
● liivi alā 'all, alla'
vadja ala, alla 'all; juures; enne'
soome ala 'pindala, territoorium; valdkond', ala- 'ala-, all'
isuri ala- 'ala-, all-'
Aunuse karjala ala 'ala'
lüüdi al 'all, alt'
vepsa alaz 'alla'
saami vuole, vuoli 'altkaudu', -vuolle, -vuolli '-alune'
ersa al 'all v madalal olev'
mokša al 'alumine osa, alus, millegi all olev koht'
mari ül- 'allpool olev'
udmurdi ul 'alaosa; alumine'
komi uv 'alune, all olev'
handi il 'allpool olev'
mansi jol- 'all'
ungari al 'alaosa; ase-, varu-'
neenetsi ŋil- 'all olev'
eenetsi iro 'all olev'
nganassaani ŋilea 'all olev'
sölkupi i̮l 'all olev'
kamassi il 'all olev'
Uurali tüvi. Samasuguseid või lähedasi tüvesid on ka teistes keeltes, nt uiguuri al 'esiosa, alaosa', mongoli aliusun 'alustaimestik', korea -al liitsõnas čib-al 'majaalune pind, koht' (čib 'maja'). Lähedane tüvi on ka jukagiiri keeles: aal 'all'. alla, all ja alt on vanad käändevormid. alati on vana tuletis, mille tähendusareng on olnud ilmselt 'kogu alal' > 'läbi ja lõhki, läbinisti' > 'pidevalt, lakkamatult'. Määrsõna alles on vana alaleütlevavorm, millele on lisatud omastusliide. Tartu ja Võru murdes on senini kasutusel vormid alale, alali tähenduses 'alles'. ala abstraktne tähendus võeti kasutusele keeleuuendusele ajal soome keele eeskujul. Eesti keelest võivad olla laenatud vadja alati 'alati' ja läti mrd allaž, allažīn 'alati'. Vt ka alev, alistama, kaenal.

oit : oidu : oitu mrd 'loik, lomp, vett täis auk'
● vadja uitto '(vee)loik, lomp; lodu, soovik, madal vesine koht (heinamaal v metsas)'
soome mrd uitto 'kergesti vesiseks muutuv koht, kevaditi vee all olev heinamaa'
isuri uitto 'vana jõesäng; lomp'
karjala uitto 'väike järv; vesine org'
lüüdi uitto 'kitsas ja pikk märg heinamaa küngaste vahel'
vepsa uit 'tiik, suur lomp'
On arvatud, et võib olla tuletis ujuma tüvest. Pakutud ugri keelte vasted, handi ui̯ŋǝt͕ 'madal heinamaa, mis on suurvee ajal üle ujutatud', mansi ōjta 'niit, üleujutatud ala, soo', on ilmselt teist päritolu.

pind1 : pinna : pinda 'eseme, olendi vm väliskiht, pealmine kiht; maakamar; alus, põhi, jalgealune; vedeliku v vedela aine ülemine piir, selle pealmine kiht; pindala, ala (suuruselt)'
← alggermaani *spinda-
vanainglise spind 'pekk, rasv'
alamsaksa spint 'maltspuit'
saksa mrd Spint 'pekk, rasv; maltspuit'
● liivi pīnda 'väline kiht; maltspuit'
vadja pinta 'pind, pindmine osa, pinnasekiht'
soome pinta 'pind'; mrd 'maltspuit; (sea) pekk, (hülge) nahk ja selle all olev rasvakiht'
isuri pinda 'pind'
Aunuse karjala pindu 'pind; maltspuit; keha, ihu, nahk'
lüüdi pint(e͔) '(puutüve, vee) pind; (looma) nahk'
vepsa pind 'maltspuit; männilatt, millest tehakse korvide jaoks laaste; (vee) pind'
Vt ka pind2.

undruk : undruku : undrukut van 'seelik'
← alamsaksa underro(c)k 'alussärk, alusseelik'
Laenuallikas on liitsõna, alamsaksa under 'all, ala-' + alamsaksa ro(c)k 'kuub, üleriie'.