[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kell : kella : kella 'peekri-, pirnikujuline õõnes, tila v vasarakesega metallese helide tekitamiseks; selle helistamine, helin; numbrilauaga riist aja mõõtmiseks; aeg, mida see näitab'; mrd 'mehe v isaslooma suguorgan; kuke lokuti'
← alggermaani *skellōn-
vanaislandi skella 'kõla, naer'
vanarootsi skælla 'kelluke, kuljus'
vanaülemsaksa skella 'kelluke, kuljus'
● liivi kīela 'tilaga õõnes helitekitaja; ajanäitaja'
vadja tšellä 'tilaga õõnes helitekitaja; kellukas (taim)', tšello 'tilaga õõnes helitekitaja; (mitm) (seina)kell'
soome kello 'tilaga õõnes helitekitaja; ajanäitaja; kellaaeg; kellukesekujuline ese'
isuri kello 'tilaga õõnes helitekitaja'
Aunuse karjala kello 'tilaga õõnes helitekitaja'
lüüdi kell(o) 'tilaga õõnes helitekitaja'
vepsa kel 'tilaga õõnes helitekitaja'

kellu : kellu : kellut 'labidakene mördi paigaldamiseks ja tasandamiseks'
← alamsaksa kelle 'kellu'
On arvatud, et tüvevokaal -u on tekkinud sõna kell murretes kohati esineva tüvevokaali -u mõjul.

uur : uuri : uuri 'taskukell'
← saksa Uhr 'kell'
On ka arvatud, et laenatud alamsaksa keelest, ← alamsaksa ūr 'tund; kell'.