[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aher1 : ahtra : ahtrat 'sigimatu; viljatu; napp, kasin'
● liivi ō’dõr(z), ā’dõr 'viljatu, aher'
vadja ahõr 'aher'
soome mrd ahtera 'aher'
ersa ekšťer, jakšťeŕ 'viljatu, aher'
mokša äšťəŕ 'viljatu, aher'
Läänemeresoome-mordva tüvi.

ahtma : ahta : ahan 'vilja parsile kuivama tõstma; tihedalt üksteise kõrvale asetama, (täis) toppima'
○ lõunaeesti atma
● vadja ahtaa 'ahta, vilja jm kuivama panna'
soome ahtaa 'toppida, kiiluda, laduda; vilja parsile kuivama panna'
isuri ahtaa 'vilja, võrke parsile kuivama panna'
Aunuse karjala ahtua 'vilja, võrke kuivama panna'
lüüdi ahtada 'vilja, võrke kuivama panna'
vepsa ahtta 'vilja jm kuivama panna'
lõunasaami voektenje 'maa sisse löödud vai võrkude kuivatamiseks'
ersa aftuma 'võrk'
mokša aftə̑ms 'võrku, mõrda sisse panema; püünist üles seadma'
? mari optaš 'panema, asetama; laduma, kuhjama; kokku panema, ehitama; peale laadima; kummutama'
komi okti̮ni̮ 'püünist, raudu üles seadma'
handi eγət- 'üles riputama, kuivama panema; pooma'
Soome-ugri tüvi. Vt ka ahas.

ais : aisa : aisa 'puu(d), mille külge v vahele veoloom rakendatakse ja millest ta veokit, põllutööriista vm veab'
? ← balti *aisō, *aisa
● vadja aisa 'ais'
soome aisa 'ais'
isuri aisa 'ais'
Aunuse karjala aižu 'ais'
lüüdi aiž(e͔) 'ais'
vepsa aižaz 'ais'
On ka arvatud, et võib olla slaavi laen, ← algslaavi *oje(s) (omastav *ojese) 'tiisel'. Kaugemate sugulaskeelte sõnad, ersa ažija 'ais', mokša ažijä 'ais', udmurdi vaji̮ž 'ais', komi vož 'ais', on vanemad laenud, ← algindoiraani *aiša, mille vaste on vanaindia īṣā́ 'ais'.

ala : ala : ala 'mingi osa maast, piirkond; ainevaldkond, mõiste- v käsitluspiirkond, tegevus- v harrastussfäär'
◊ alasi, alasti, alati, all, alla, alles, alt
● liivi alā 'all, alla'
vadja ala, alla 'all; juures; enne'
soome ala 'pindala, territoorium; valdkond', ala- 'ala-, all'
isuri ala- 'ala-, all-'
Aunuse karjala ala 'ala'
lüüdi al 'all, alt'
vepsa alaz 'alla'
saami vuole, vuoli 'altkaudu', -vuolle, -vuolli '-alune'
ersa al 'all v madalal olev'
mokša al 'alumine osa, alus, millegi all olev koht'
mari ül- 'allpool olev'
udmurdi ul 'alaosa; alumine'
komi uv 'alune, all olev'
handi il 'allpool olev'
mansi jol- 'all'
ungari al 'alaosa; ase-, varu-'
neenetsi ŋil- 'all olev'
eenetsi iro 'all olev'
nganassaani ŋilea 'all olev'
sölkupi i̮l 'all olev'
kamassi il 'all olev'
Uurali tüvi. Samasuguseid või lähedasi tüvesid on ka teistes keeltes, nt uiguuri al 'esiosa, alaosa', mongoli aliusun 'alustaimestik', korea -al liitsõnas čib-al 'majaalune pind, koht' (čib 'maja'). Lähedane tüvi on ka jukagiiri keeles: aal 'all'. alla, all ja alt on vanad käändevormid. alati on vana tuletis, mille tähendusareng on olnud ilmselt 'kogu alal' > 'läbi ja lõhki, läbinisti' > 'pidevalt, lakkamatult'. Määrsõna alles on vana alaleütlevavorm, millele on lisatud omastusliide. Tartu ja Võru murdes on senini kasutusel vormid alale, alali tähenduses 'alles'. ala abstraktne tähendus võeti kasutusele keeleuuendusele ajal soome keele eeskujul. Eesti keelest võivad olla laenatud vadja alati 'alati' ja läti mrd allaž, allažīn 'alati'. Vt ka alev, alistama, kaenal.

ammutama : ammutada : ammutan 'suuremast hulgast vedelikust vm vähemat hulka välja tõstma; hankima, endasse koguma'
● soome ammentaa 'ammutada, tõsta; ammendada', van srmt ammultaa, ammuntaa 'ammutada, tõsta'
isuri ammuldaa 'ammutada, tõsta; ammendada'
Aunuse karjala ammuldua 'ammutada, tõsta'
lüüdi amulta 'ammutada, tõsta; ammendada'
vepsa amunta 'ammutada; kokku kraapida'
ersa amuľams 'ammutama'
mokša amǝľams 'ammutama'
handi um- 'ammutama, vett viskama (paadist välja)'
mansi ūm- 'ammutama'
Soome-ugri tüvi. Vt ka ammendama, anum.

andma : anda : annan 'ulatama, kätte toimetama; loovutama; võimaldama; tekitama'
● liivi andõ 'anda; lubada'
vadja antaa 'anda; lüüa; lubada, lasta'
soome antaa 'anda; möönda; lubada; lasta'
isuri antaa 'anda; lubada'
Aunuse karjala andua 'anda; lubada'
lüüdi antta 'anda'
vepsa antta 'anda; lubada; lüüa'
saami vuovdit 'müüa; sööta (pallimängus)'
ersa andoms 'toitma, söötma'
mokša andǝms 'toitma, söötma'
udmurdi udi̮ni̮ 'kostitama (hrl veiniga)'
komi udni̮ 'jootma'
ungari ad 'andma; müüma, maksma'
Soome-ugri tüvi.

anuma : anuda : anun 'härdalt paluma'
← soome anoa 'anuda, paluda; taotleda'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Tüvi on tuntud ka üksikutes murrakutes. Soome sõnas on läänemeresoome-mordva tüvi, mille vasted on vadja anoa 'paluda [?], küsida [?]', karjala anuo 'paluda', ersa anams 'tahtma, anuma, paluma, kerjama', mokša anams 'tahtma, anuma, paluma, kerjama'.

aru1 : aru : aru 'mõistus, taip; selgus, seletus'
◊ arv, arvama
← algindoiraani
vanaindia arghá- 'hind, väärtus'
osseedi arğ 'hind, väärtus'
● liivi ōra 'mõte, arvamine', arrõ 'arvata, mõtelda, oletada'
vadja arvo 'aru, mõistus; mõistatus', arvata 'ära arvata, mõistatada; aru saada; mõtelda, arvata; teada saada'
soome arvo 'väärtus; au; hind', arvata 'ära arvata, mõistatada; oletada; hinnata, arvestada; söandada'
isuri arvo 'mõistus, aru; väärtus', arvada 'ära arvata; hinnata; aru saada; seletada; arvestada, arvutada'
Aunuse karjala arvo 'väärtus, au', arvata 'ära arvata, mõistatada; ette aimata v arvata'
lüüdi arv(o) 'hind, väärtus', arvata '(ära) arvata'
vepsa arv 'hind'
? ersa arśems 'mõtlema; arvama; kavatsema; lootma, soovima'
? mokša arśəms 'mõtlema'
? komi artavni̮ 'mõtlema'
ungari ár 'hind, tasu', áru 'kaup, toode'
Eesti keelest on laenatud liivi arū 'mõte, arvamine; arvutus' ning eestirootsi aro, äro 'mõistus, aru'; aro 'arv; arvutamine, arvestus; leping'; arot 'aru saama; järele mõtlema; arvama' ja ar(r)vat (← arvama). Vt ka are, arvustama.

ase : aseme : aset '(kunagi olnu) asupaik; voodi vm magamiskoht'
◊ asuma
● liivi azūm 'ase, voodi; jälg; koht'
vadja asu 'tööriist; (toidu)nõu, anum; laev', asuma 'asi', rhvl asub (oleviku ains 3P) 'on'
soome asema 'jaam; asukoht; positsioon; seisund', asua 'elada; viibida'
isuri assuua 'kombeks olla; elada'
Aunuse karjala asemittši 'asemel', azuo 'teha, valmistada; järglasi soetada'
lüüdi azuda 'teha, valmistada'
vepsa azoda 'panna (võrku pinguletõmmatud nöörile)'
ersa eźem 'koht; pink'
mokša äźǝm, jäźǝm 'pink, järi'
? handi ăsəm 'padi'
? mansi osma 'padi'
Läänemeresoome-mordva või soome-ugri tüvi. Isuri vaste võib olla soome keelest laenatud. Eesti keelest on laenatud vene mrd ázunik 'veerandliitrine viinapudel' (← asunik). Vt ka asi, asima, selmet.

askel : askli : asklit '(asja)toimetus'
◊ askeldama, äkseldama
● soome askel 'samm, aste'
Aunuse karjala askel 'samm, aste'
ersa eśkeľks 'samm, aste'
mokša aśkǝlks, äśkǝľks 'samm, aste'
mari oškə̑l 'samm, aste'
udmurdi van srmt utśki̮l 'samm, aste'
komi vośkov 'samm'
mansi ūsil 'samm, aste'
sölkupi āsel- 'üle astuma'
Uurali tüvi. äkseldama on eesvokaalne tüvevariant, kus häälikud on kohad vahetanud. Vt ka astuma.

avama : avada : avan 'lahti tegema, läbitavaks tegema; käiku, kasutusse andma; lahti mõtestama'
◊ avar
● liivi ovātõ 'avada, lahti teha'
vadja avata 'avada, lahti teha'
soome avata 'avada, lahti teha'
isuri avada 'avada, lahti teha'
Aunuse karjala avata 'avada, lahti teha'
lüüdi avaitta 'avada, lahti teha'
vepsa avaita 'avada, lahti teha'
? ersa aŋkśema 'jääauk, lahvandus'
? mokša ańćəma 'jääauk, lahvandus'
handi eŋk- 'lahti tegema, lahti võtma; riidest lahti võtma'
mansi āŋχwi '(nööpe) lahti tegema; riidest lahti võtma; nülgima'
Soome-ugri tüvi. On arvatud, et sama tüvi on sõnas auk. Kirjakeelde on keeleuuenduse ajal soome keelest laenatud tuletised avardama ← soome avartaa 'avardada, suurendada, laiendada', avarduma ← soome avartua 'avarduda, suureneda, laieneda'. Eesti keelest võib olla laenatud vadja avaro 'avar'. Vt ka abi-2, ahvatlema, au.

eha : eha : eha 'õhtutaeva puna'
● soome ehtä 'õhtune koosviibimine, öised istjatsed; õhtu'
Aunuse karjala ehtü 'õhtu'
lüüdi eht 'õhtu'
vepsa eht 'õhtu'
Võib olla sama tüvi mis sõnas õhtu. Võib olla kujunenud tüve nõrga astme vormidest, < *ehδä-. Teise seisukoha järgi võivad tüve vasted olla hoopis ersa ežems 'soojenema', ežďems 'soojendama', mokša ežǝms 'soojendama; soojenema, kuumenema', ežďǝms 'kuumutama, soojendama'.

ei (eitussõna)
◊ eba-,ebalema,ega,eks,ära1
● liivi ä’b (eitustegusõna kindla kõneviisi oleviku ains 1P ja 3P, mitm 1P ja 3P), äd (ains 2P), alā (käskiv kõneviis)
vadja en, et, ep, emmä, että, evät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkoo, elkääm, elkaa, elkoo (käskiv kõneviis)
soome en, et, ei, emme, ette, eivät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), älä, älköön, älkäämme, älkää, älkööt (käskiv kõneviis)
isuri en, ed, ei, emmä, että, eväd (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkää (käskiv kõneviis)
Aunuse karjala en, et, ei, emmo, etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), äľä, äľgäh, äľgiä, äľgiättö (käskiv kõneviis)
lüüdi en, ed, ei, emme ~ emmo, ette ~ etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ela ~ elä ~ älä, elgai ~ algah ~ älgäh, algam, elgad ~ algad, älgädäh (käskiv kõneviis)
vepsa en, ed, ii̯ ~ ei, eme͔i, ete͔i, ii̯ ~ ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ala, oug(a)ha, ougam, ougat, oug(a)ha (käskiv kõneviis)
saami i- (eitustegusõna tüvi), eahpe- 'eba-'
ersa e-, i- (eitustegusõna tüved)
mokša e-, i- (eitustegusõna tüved)
mari i-, ə̑- (eitustegusõna tüved)
udmurdi u-, e̮- (eitustegusõna tüved)
komi o-, e- (eitustegusõna tüved)
neenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi)
eenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi), i- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
nganassaani ńi- (eitustegusõna tüvi)
sölkupi i̮- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
kamassi e-, i- (eitustegusõna tüved), ei 'ei'
matori i- (eitustegusõna tüvi)
Uurali tüvi. Arvatakse, et sugulaskeeltes esinev tagavokaalne eitustegusõna tüvi, mille vasted on nt ersa a-, mokša a-, handi ă-, mansi a-, ā-, on selle tüve variant. Samalaadseid eitustegusõna tüvesid on ka teistes keeltes, nt jukagiiri o-, e-, mongoli e-, evengi ä-. Eesti kirjakeeles on üldistunud üks endise eitustegusõna vorm, ei, tõenäoliselt < *ejä, mis vastab tänapäeva tegijanimedele. Seda on peetud ka vanaks minevikuvormiks. eba- on eitustegusõna oleviku kesksõna. Sõnas eks on vanad liited *-ko ja *-s. Kirjakeele eba-liitelistes sõnades, nt ebamäärane, ebakoht, ebamugav, on eeskujuks olnud soome keel, vrd soome epämääräinen, epäkohta, epämukava. Käskiva kõneviisi vorm ära1 on segunenud määrsõnaga ära2, era-. Vt ka ehk, eirama, eisik, eksima, kaheksa, pole, teps, üheksa.

enam 'rohkem; sellest peale, edaspidi (eitavas lauses)'
● liivi je’nnõ 'palju', je’mbit, jemīņ 'rohkem'
vadja enäpi 'rohkem; enamasti'
soome enä 'suur; palju'
isuri enämbi 'enam'
Aunuse karjala enäm, enämbi 'enam, rohkem'
lüüdi eńämb(i) 'enam, rohkem'
vepsa enamb 'enam, rohkem'
saami eatnagat (mitm) 'paljud', eatnat 'palju, rohkesti; paljud, palju', eanet 'enam, rohkem; mitu, mitmed'
ersa ińe 'suur'
mokša ińä 'suur'
idahandi eṇə, ä̆ṇə 'paks'
mansi janiγ 'suur'
? nganassaani aniʔe 'suur'
Soome-ugri või uurali tüvi. Eesti sõna on keskvõrdevorm vanast omadussõnast, mis tähendas 'suur'. Vt ka onu.

enese : ennast (nimetav puudub; enesekohane asesõna)
◊ enda
● liivi eņtš 'oma, enda'
vadja hä(ä)n 'tema'
soome hän 'tema'
isuri hää 'tema; see'
Aunuse karjala häi 'tema'
lüüdi hän 'tema; see'
vepsa hän 'tema'
saami son 'tema'
ersa son 'tema'
mokša son 'tema'
udmurdi so 'tema; see, too'
komi si̮, sije̮ 'tema; see, too'
handi luw 'tema'
mansi taw 'tema'
ungari ő 'tema', ön 'Teie'
Soome-ugri tüvi. Eesti sõnad lähtuvad eri käändevormidest, neis on jälgi 3. isiku omastusliitest: enese < *henensäk, enda < *hentä. Vastetes on reeglipäratuid arenguid, ka läänemeresoome keelte sõnaalguline h on reeglipäratu. Vt ka ise.

et (sidesõna)
● vadja että, etti, et 'et, selleks et'
soome että 'et'
isuri et, jed 'et'
karjala etta, et 'et'
ersa mrd eńe 'need', eťe 'see'
mokša esa 'seal', esta 'siis'
udmurdi van srmt eče 'selline'
komi eta 'see', esije̮ 'too'
handi ǐn 'nüüd'
mansi ań 'nüüd'
ungari ez 'see', itt 'siin', ide 'siia'
eenetsi eke, eki 'see'
kamassi īdᵊ 'too seal, see siin'
Uurali tüvi. Läänemeresoome vasted on tõenäoliselt tüvisõna vana käändevorm või tuletis, kaugemate sugulaskeelte vastetes on mitmesuguseid liiteid. Vt ka ehk, emb-, enne, ennäe, iga1, selmet.

hahk : haha : hahka 'tuhkjashall, hall; veelind (Somateria)'
● liivi ō’gi 'hall'
soome haahka 'hahk'
Aunuse karjala huahkoi 'hallikarvaline lammas'
lüüdi huahk(e͔) 'hall (eriti lamba ja villa kohta)'
vepsa hahk 'hall'
? ersa ašo 'valge'
? mokša akša 'valge; valevus; kae'
? mari ošo 'valge'
? lõunahandi aš 'valge savi; kriit'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi.

hakkama : hakata : hakkan 'mingi tegevuse juurde asuma, alustama'
● liivi akkõ 'püüda, haarata'
vadja hakata 'raiuda, lõhkuda; peksta'
soome hakata 'lüüa, peksta, taguda; toksida; raiuda; hakkida'
Aunuse karjala hakata 'raiuda; koputada, kopsida'
? ersa čakams 'taguma, koputama, kopsima', čukams 'raiuma; koputama, kopsima'
? mokša čakams 'taguma, koputama, kopsima'
? udmurdi šukki̮ni̮ 'lööma'
? komi čukni̮ 'sattuma; sobima'
Läänemeresoome või läänemeresoome-permi tüvi. Vadja vaste on ilmselt soome laen. Eesti tüve on peetud ka balti laenuks, ← tüvi, mille vasted on leedu šokti 'hüppama; tantsima'; mrd 'algama, alustama' ja läti sākt 'algama, alustama' (samast balti tüvest võib olla laenatud ka nakkama). Läänemeresoome tüve või ainult soome, karjala ja vadja vastet on peetud ka germaani laenuks, ← alggermaani *χakkōjan-, mille vasted on alamsaksa hacken 'lõhkuma, raiuma', vanainglise haccian 'lõhkuma, raiuma'. Vt ka agar ja agu.

halg : halu : halgu 'ahju panemiseks paraja pikkusega, hrl lõhutud küttepuu'
● liivi alg 'halg'
vadja halkõa 'lõhestada, lõhki lõigata'
soome halko 'puuhalg; küttepuud'; haljeta 'lõhki minna, lõheneda, puruneda; katki minna'
isuri halgo 'halg'; halgi 'lõhki, katki'; haleda 'lõheneda, lõhki minna'
Aunuse karjala halgo 'halg'; halleta 'lõhkeda, lõhki minna; õgida'
lüüdi halg(o) 'halg'; halgeta 'lõhki minna, lõheneda'
vepsa haug 'halg'; haugeta 'lõhki minna, lõheneda'
? ersa čulgoms 'koorima; närima, näksima'
? komi šuľalni̮ 'lõhestama; laaste lõikama'
Läänemeresoome või läänemeresoome-permi tüvi. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Halge, Halje 'halg'.

hapu : hapu : haput 'maitselt jõhvikatele, sidrunitele, äädikale vms iseloomulik'
● liivi appõn 'hapu'
vadja apoo 'hapu; hapendatud'
soome hapan 'hapu; hapnenud; happeline'
isuri haban 'hapu; hapnenud'
Aunuse karjala hapannuh 'mäda'; hapata 'mädaneda, kõduneda; hapuks minna'
lüüdi hapata 'mädaneda; hapneda; halvaks minna'
vepsa hapata 'mädaneda; hapneda'
ersa čapamo 'hapusus; hapu'
mokša šapama 'hapu; kibe, mõru'
mari šopo 'hapu'
? handi šŭw 'juuretis'
? mansi sāwi- 'hapuks minema'
? ungari savanyú 'hapu'
Läänemeresoome-volga või soome-ugri tüvi.

harv : harva : harva 'hõre; mittesage; haruldane'
◊ harev, haruldane
● liivi ōra 'harva'; ōraz (omastav arrõ) 'harv, hõre'; ōrali 'haruldane'
vadja arva 'harv, hõre'; arvaa, arvõõ 'harva'
soome harva 'üksik, mõni; hõre, harv'; harvoin 'harva'; harvinainen 'haruldane, erakordne, erandlik, ebatavaline; eriline'
isuri harva 'hõre, harv'; harvaa 'harva'
Aunuse karjala harvu 'harv; hõre'
lüüdi harv 'hõre'; harvaa 'harva'
vepsa harv 'hõre, harv'
? ersa čuro 'hõre, harv'
? handi turәp 'hõre'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. Kaugemate sugulaskeelte vasted ei ole häälikuliselt reeglipärased. Tüvevariandis haru- on v kadunud u (*o) eest, < *harvoi-. Vt ka hõre.

hiir1 : hiire : hiirt 'väike, saleda keha ja pika sabaga näriline (Mus)'
◊ hiir2
● liivi īr 'hiir'
vadja iiri 'hiir; rott'
soome hiiri 'hiir'
isuri hiiri 'hiir'
Aunuse karjala hiiri 'hiir'
lüüdi hiiŕ(i) 'hiir'
vepsa hiŕ 'hiir'
ersa čejeŕ 'hiir'
mokša šejər 'hiir'
udmurdi ši̮r 'hiir'
komi ši̮r 'hiir'
handi leŋkər 'hiir'
mansi taŋkər 'hiir'
ungari egér 'hiir'
Soome-ugri tüvi. Lähedasi hiire jt sarnaste näriliste nimetusi on ka mitmetes turgi ja tunguusi keeltes, nt tatari sui̮r 'ümiseja', nanai singgere 'hiir; rott' ja evengi singerēkēn 'hiir; rott'. hiir2 'hall' on vana *oi-liitega tuletis. Eesti keelest on laenatud eestirootsi hūr 'hiir'.

hind : hinna : hinda 'kauba väärtuse rahaline väljendus'
◊ hinne
● liivi īnda 'rikkus' väljendis vana īnda 'vana rikkus'; īnda 'hind'
vadja inta 'hind; tasu, palk'
soome hinta 'hind'
isuri hinda 'hind'
Aunuse karjala hindu 'hind'
lüüdi hind(e͔) 'hind; palk'
ersa čonda, čando 'pruudi lunaraha'
Läänemeresoome-mordva tüvi. Liivi vaste tähendust 'hind' on mõjutanud eesti keel. On peetud ka balti laenuks, ← tüvi, mille vaste on leedu šimtas 'sada; väga palju, suur hulk'.

hubane : hubase : hubast 'mugav, õdus'
● liivi obāz, o’bbi 'hiline'
soome hupa 'kergesti kuluv; pillav, raiskav; lõbus, lustlik'; hupainen, hupaisa 'lõbus, lustlik'
isuri huba 'kehv, nõrk; kergesti kuluv'
Aunuse karjala huba 'väike; kitsas'
lüüdi huba 'väike'; hubeta 'väheneda, kahaneda'
vepsa huba 'halb, paha'; hubeta 'väheneda; kõhnuda; õheneda'
ersa čova 'õhuke; peen; peenike, sale'
mokša šuvańä 'õhuke; peen; peenike, sale'
ungari sovány 'kõhn, sale; lahja; vilets, kehv'
Soome-ugri tüvi. Vt ka huvi ja oblikas.

hüva : hüva : hüva 'hea'
◊ hea, hästi, hää, hüüs
● liivi jõvā 'hea'
vadja üvä 'hea'
soome hyvä 'hea'
isuri hüvä 'hea'
Aunuse karjala hüvä 'hea'
lüüdi hüvä 'hea'
vepsa hüvä 'hea; hästi'
? saami savvot 'paraneda, armistuda (haava kohta)'
ersa čiv 'hea, korralik, auväärne'
mokša čiva 'hea, korralik, auväärne'
? mäemari šu 'tervis; terve'
? udmurdi šońer 'õige, täpne; õiglane'
? komi šań 'hea; viisakas'
? ungari ig- sõnas igen 'jah'
Läänemeresoome-mordva või koguni soome-ugri tüvi. Mari ja teiste kaugemate sugulaskeelte vasted on kaheldavad häälikuliselt ja tähendusliku erinevuse tõttu. Sõnades hää, hüüs on vokaalide vahelt v kadunud (< *hüvä, *hüvüs) ning täishäälikud koondunud pikaks vokaaliks, hea lähtub kirjakeeles erandlikult murdevariandist, kus ää > ea. Vt ka hüvitama.

iga1 : iga : iga ~ igat 'ükskõik milline paljude hulgast'
● liivi jegā 'iga'
? vadja jõka 'iga'
? soome joka 'see kes, see mis; iga'
isuri igä 'iga'
? Aunuse karjala joga 'iga'
? lüüdi ďoga 'iga'
? vepsa joga 'iga'
? saami juohke 'iga'
? ersa juza liitsõnas juza-toza 'siia-sinna'
? mari južo 'mingi, keegi'
Võib olla läänemeresoome-volga tüvi. Läänemeresoome-saami vasted on saadud sellele tüvele *jo- liite *-ka lisamisel. Teisalt võivad eesti, liivi ning isuri sõna olla tekkinud uurali asesõnatüvele *e- liite *-ka lisamisel, et.

iga2 : ea : iga 'eluaeg, vanus'
◊ igatsema, igav, igerik, iial, ikka
● liivi igā 'iga', igāb 'igav'
vadja itšä 'iga, vanus', itšävä 'igav; nukker, kurb'
soome ikä 'iga, vanus', ikävä 'igav; nukker, kurb'
isuri igä 'iga, vanus', ikkäävä 'igav, kurb; iha, soov, igatsus'
Aunuse karjala igäü 'igav; nukker, kurb'
lüüdi igä 'iga, vanus', igäu 'igav; kurb; kurbus, lein'
vepsa igä 'iga, vanus'
saami jahki 'aasta'
ersa ije 'aasta'
mari ij 'aasta'
ungari év 'aasta'
Soome-ugri tüvi. igav on läänemeresoome tuletis omadussõnaliitega -v. iial on vana alalütleva vorm, mille tüves ei ole veel toimunud muutust i > e ja i on reeglipäratult pikenenud. ikka on sisseütleva vorm, mille tähendus on muutunud.

ihu : ihu : ihu 'inimese keha või selle mingi piirkond, eriti lihaosa v välispind'
● vadja iho 'ihu, keha'
soome iho 'nahk; ihunahk'
isuri iho 'nahk'
Aunuse karjala iho 'nägu; välimus; põsk'
lüüdi ihot (mitm) 'nägu; nahk'
saami assi 'nahaaluskude'
? ersa jožo 'pind'
? mokša joža 'nahk'
? mäemari juž- liitsõnas južwǝt 'higi; vesivilli vedelik'
komi ež 'pind, pealmine kiht; välimine kiht v külg'
Läänemeresoome-permi tüvi. Teisalt on arvatud, et läänemeresoome sõna on tuletis tüvest iha.

ihuma : ihuda : ihun 'millegi vastu hõõrumisega teritama'
● liivi jõ’uvvõ 'ihuda'
vadja ihua 'ihuda, teritada'
soome hioa 'ihuda, teritada; lihvida'
isuri hiuttaa 'ihuda, teritada; viilida'
Aunuse karjala hivuo 'ihuda, teritada'
lüüdi hivoda 'ihuda, teritada'
vepsa hijoda 'ihuda, teritada'
saami sadjit 'ihuda, teritada'
ersa čovams 'ihuma, teritama'
mokša šovams 'ihuma, teritama; hõõruma'
mari šumaš 'ihuma, teritama'
Läänemeresoome-volga tüvi.

ila : ila : ila 'suust voolav veniv lima, sülg'
● ? soome nila 'mähk, kambium'; nilja 'lima'
? Aunuse karjala nila 'mahlade liikumine'
? lüüdi ńila 'mahlade liikumine'
? vepsa nila 'muda; mähk'
? saami njalli 'mähk; aeg, mil mähk kergesti puust eraldub'
? ersa nola 'mahl'
? komi ńiľe̮g 'libe'
? handi ńŏlǝmt- 'välja langema (karvade kohta); haavanduma, ära hauduma', ńel 'mähk; puumahl'
? mansi ńaľ 'niiskus, mahl, lima'
Võib olla soome-ugri tüvi. Sugulaskeelte vasted ei ole kindlad, sest n-i kadu sõna alguses on eesti keeles reeglipäratu. Vt ka ilge.

inimene : inimese : inimest 'mõtlemis- ning kõnevõimeline ühiskondlik olend (Homo sapiens)'
● Salatsi liivi imi 'inimene'
vadja inehmiin 'inimene'
soome ihminen, van inhiminen 'inimene'
isuri ihmiin, inhimin, inmiin, inmihiin 'inimene'
Aunuse karjala ińehmine 'naine'
lüüdi inahmoi 'naine'
vepsa inehmoi 'laiskvorst; kohmard, käpard'
ersa inže 'külaline, võõras'
mokša ińži 'külaline, võõras'
Läänemeresoome-mordva tüvi. On peetud ka vanaks tuletiseks tüvest ime. Veel on arvatud, et indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *ǵn̥h₁-(e-), *ǵn̥h₁-(o-), mille vasted on nt ladina genius 'geenius, kaitsevaim; hing', vanakreeka génos ja vanaindia jās 'järeltulija'.