[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

agu : ao : agu 'koidueelne hämarus; koit'
Vana kirjakeele järgi võib arvata, et algselt on sõna algul olnud h. On oletatud, et sama tüvi mis sõnas hagu või sõnas hakkama või sõnas hägu.

aituma : aituma : aituma (tänusõna, tänamissõna)
◊ aitäh, aitüma
Kuluvorm sõnaühendist aita jumal. aitäh on samast ühendist kujunenud veelgi lühenenud variant, kus rõhk on liikunud teisele silbile ja on tekkinud sõnalõpuline h: aita > aitah > aitäh. Samalaadsed on ka vene spasíbo 'aitäh', mis on sõnaühendist spasi bog 'päästa, jumal', ja läti paldies 'aitäh', mis on lühenenud sõnaühendist palīdz dievs 'aita, jumal'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lastek aiti, aitä 'aitäh' ning võib-olla ka liivi aītu·māl, aītjumāl 'aitäh; aita, jumal' ja vähemalt osaliselt soome lastek aatti, aitti 'aitäh'.

allikas : allika : allikat 'põhjavee loodusliku väljavoolu koht maapinnal v veekogu põhjas, läte'
? ← balti
leedu šaltenis 'allikas', šaltinis 'miski, mis on külm; (külm) allikas; vappekülm'
● soome allikko 'laugas; loik'
saami állet- liitsõnas Álletnjárga '(kohanimi)'
Balti laen eeldab, et läänemeresoome keeltes on varem tüve alguses olnud h. Eesti vanemas kirjakeeles on h sõna algul, samas on soome keeles sõnaalgulise h kadu tavatu. h on võinud kaduda ala- tüveliste sõnade mõjul. Saami vaste võib olla soome keelest laenatud.

armas : armsa : armsat ~ armast 'kallis; kena, meeldiv, lahke'
← alggermaani *arma-z
vanaislandi armr 'õnnetu; vilets, armetu; alatu'
gooti arms 'haletsusväärne'
rootsi arm 'vaene; vilets, armetu'
← alggermaani *arwa-z
vanaislandi ǫrr 'kiire, väle; helde'
● liivi ārmaz 'armas, kallis'
vadja armas 'armas'
soome armas 'armas, kallis; meeldiv, kena'
isuri armas 'hea, sõbralik'
Aunuse karjala armas 'armas, kallis'
lüüdi armaz 'armas; meeldiv'
vepsa armaz 'lahke, sõbralik; armas, kallis'
Esimese laenuallika puhul on toimunud tähendusareng 'kaasatundmist väärt' > 'keegi, kes vajab armastust' > 'armas, kallis'. Teine laenuallikas sobib tähenduse poolest paremini, eeldades, et tähendus 'helde' oli juba üsna varakult kasutusel; häälikumuutus w > m on aga üsna harv.

enese : ennast (nimetav puudub; enesekohane asesõna)
◊ enda
● liivi eņtš 'oma, enda'
vadja hä(ä)n 'tema'
soome hän 'tema'
isuri hää 'tema; see'
Aunuse karjala häi 'tema'
lüüdi hän 'tema; see'
vepsa hän 'tema'
saami son 'tema'
ersa son 'tema'
mokša son 'tema'
udmurdi so 'tema; see, too'
komi si̮, sije̮ 'tema; see, too'
handi luw 'tema'
mansi taw 'tema'
ungari ő 'tema', ön 'Teie'
Soome-ugri tüvi. Eesti sõnad lähtuvad eri käändevormidest, neis on jälgi 3. isiku omastusliitest: enese < *henensäk, enda < *hentä. Vastetes on reeglipäratuid arenguid, ka läänemeresoome keelte sõnaalguline h on reeglipäratu. Vt ka ise.

hila : hila : hila mrd 'võrgu ankrukivi'
← rootsi mrd ila 'suur võrgukivi; puutükk pikkuse ja laiuse suhtega 10 : 1'
Sõnaalguline h on eesti keeles tekkinud lisahäälik.

latter : latri : latrit 'kergete vaheseintega eraldatud osa ruumist'
○ lader
◊ lahter
← baltisaksa Latere 'latter hobusetallis'
Variant lahter on kujunenud lõunaeesti murretes, ilmselt jäljendades nende sõnade põhjaeesti variante, milles lõunaeesti -tt-le vastab põhjaeesti -ht- (vrd põhjaeesti kõht, lõunaeesti kõtt). Murdevariant on kirjakeeles kasutusele võetud uues tähenduses. Eesti keelest on laenatud eestirootsi latter '(talli)latter'; lattron 'latter; improviseeritud sõim talvel'.

lohv : lohvi : lohvi 'õhkrehvi sisemine, õhuga täidetav õhukesest kummist rõngas'; kõnek 'voolik'
← saksa Schlauch 'voolik'
Otseseks laenuallikaks on olnud saksa sõna baltisaksapärane variant, kus au asemel hääldati ou. Laenu muganemisel on häälikud kohad vahetanud: uh > hv.

misuke : misukese : misukest kõnek 'missugune'
◊ mihuke
Kuluvorm liitsõna missugune tuletisest liitega -ke(ne), mis ja sugu1. Variandis mihuke on rõhutus asendis toimunud muutus s > h.

niisuke : niisukese : niisukest 'niisugune'
◊ nihuke, nisuke
Kuluvorm sõna niisugune ( need ja sugu1) tuletisest liitega -ke(ne). Variandis nihuke on rõhutus asendis toimunud muutus s > h.

onn : onni : onni 'osmik, hütt, hurtsik, väike (vilets) elumaja; väike kerge (ajutine) peavari'
Tõenäoliselt häälikuliselt ajendatud tüvi. On arvatud, et tüve alguses on võinud olla h. Lähedane tüvi on soome ja karjala keeles: soome mrd hönni 'hurtsik, hütt', karjala hönni 'hurtsik, hütt'.

pahk : paha : pahka 'paksem, kõrgem koht mingil pinnal'; mrd 'mullakamakas'
● liivi pō’gõz 'kaun, kest; vill, rakk'
vadja pahka 'pahk, käsn (puul, inimese nahal); muhk'
soome pahka '(puu)pahk, käsn; muhk'
isuri pahko, pahka 'puupahk; kühm, muhk'
Aunuse karjala pahku '(puu)pahk; kasvaja, kühm'
lüüdi pahk 'paise; (kase) pahk; mügarik hobuse jalal'
vepsa pahk 'paise; puupahk'
? ersa pakške 'tuust, kimp; kamakas'
? mokša pakš 'tuust, kimp; kamakas; tükike'
? sölkupi påktǝ 'sünnimärk'
? kamassi påktå, båkta 'puupahk'
Läänemeresoome või uurali tüvi. Kaugemate sugulaskeelte vasted eeldavad, et läänemeresoome keeltes on häälikud kohad vahetanud: *-kš- > *-šk- > -hk-.

sihuke : sihukese : sihukest 'niisugune, seesugune'
Kuluvorm sõna seesugune tuletisest liitega -ke(ne), see ja sugu1. Rõhutus asendis on toimunud muutus s > h.

tiin : tiinu : tiinu 'endisaegne pinnamõõt, umbes 1,1 ha'
← vene desjatína 'tiin, tessatin; kümnis'
Laenu muganemisel on säilinud üksnes laenuallika rõhuline osa. Rööpne sõnakuju tessatin (murretes tessand, tessandiin, tessantiin) on tõenäoliselt hilisem laen samast allikast, kuid on ka arvatud, et see on laenatud baltisaksa murde kaudu, ← baltisaksa Dessätine 'tiin, tessatin'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi tīno, tīnos-lānd, tīnemā, dessatīn, täsotīn 'tiin' ( mā ← maa, lānd selle tõlge).

toht : tohu : tohtu 'kasekoore pealmine korgistunud valgete kihtidena eraldatav osa'
○ lõunaeesti tooh
◊ toosel
← balti
leedu tošis 'toht'
läti tāss 'toht'
● liivi tū’oigõz '(lahtine) toht'
vadja toho 'toht'
soome tuohi 'toht'
isuri toohi 'toht'
Aunuse karjala tuohi 'toht'
lüüdi tuoh(i) 'toht'
vepsa toh́ 'toht'
h järel on lisahäälik t tekkinud astmevahelduslike sõnade analoogial. Murretes esinevad ka selle häälikuta tüvevariandid tohi, toho, tooh. toosel on alalütleva vorm tuletisest toos (< *toohus), mis on tähendanud tohust valmistatud valgusallikat.

vähe 'pisut, natuke, veidi'
◊ väike
? ← alggermaani *wǣχa
vanainglise wāh 'peenike (jahu kohta)'
keskülemsaksa wæhe 'peen, hästi tehtud'
● vadja vähä 'vähe, natuke'
soome vähä 'vähene, napp'; vähän 'vähe, natuke'
isuri vähä 'vähe, natuke; vähene'
Aunuse karjala vähä 'väike; vähe, natuke; vähene'
lüüdi vähä 'vähene'
vepsa vähä 'vähe, natuke; vaevalt'
Teisalt on arvatud, et läänemeresoome-mordva tüvi, mille vasted on ka ersa vež- sõnades vežava 'noorema venna naine, pere noorim naine', vežaśke 'väike sõrm' ja mokša mrd viž 'väike'. vähe on murretes kasutusel ka omadussõnana 'väike, vähene'. Tuletises väike on h vokaalide vahelt kadunud.