[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

hunt : hundi : hunti 'koerasarnane kiskja (Canis lupus)'
← alamsaksa hunt 'koer'
Sõna on peetud ka vanemaks, germaani laenuks, ← alggermaani *χunda-; vasted läänemeresoome keeltes oleksid ka liivi uņţ 'hunt' ja soome mrd huntti 'hunt; suur koer'. Tüvi tõrjus välja varasema samatähendusliku tüve susi. Eesti keelest on laenatud vadja huntti 'hunt; nurjatu, õel inimene' ja isuri huntti 'hunt'.

kahv : kahva : kahva 'vähi- ja kalapüügiriist (pikavarreline võru külge kinnitatud võrkkott)'; mrd 'kulbi, lusika, piibu jms kaha; oherdi ots; rehapea'
○ lõunaeesti kauh
← balti *kauša
leedu kaušas 'kopsik; kopp'
läti kauss 'tass, peeker, karikas; kauss; kulp'
● vadja kavi 'kopp'
soome kauha 'kulp; kopsik; kopp; kapp'
isuri kaavi 'kulp, kopsik, nõu vedeliku tõstmiseks'
Aunuse karjala kauhu 'kopsik, nõu vedeliku tõstmiseks'
lüüdi kauh 'kopsik, nõu vedeliku tõstmiseks; (kala)kahv'
vepsa kauh, kouh 'kopsik, nõu vedeliku tõstmiseks'
Isuri vaste võib olla vadja keelest laenatud. Hiljem on eesti keelde laenatud balti tüve läti vaste, kauss. On ka oletatud, et tegemist on läänemeresoome tüvega, mille vasted on soome kahva 'käepide'; mrd 'seinale kinnitatud lusikate, nugade vms alus; voki lühipostid', Aunuse karjala kahvu 'ree põigitine aluspuu palkide vedamiseks', karjala kahva 'ree põigitine aluspuu palkide vedamiseks; lusikate või nugade alus' ja lüüdi kahv 'ree põigitine aluspuu palkide vedamiseks'. Lõunaeestis säilinud tüvevariant kauh toetab balti etümoloogiat.

kali2 : kali : kali mrd 'kaigas, kepp, teivas; (puust) hoob, kang; veerispuu; heina- v viljakoorma aluspuu(d)'
● soome kalikka 'kaigas, kepp, pulk'
isuri kalikka 'kaigas, kepp, pulk'
Aunuse karjala kaľikku, kaľikko 'kaigas, kepp, pulk'
vepsa kali̮ine 'kaigas, kepp, pulk'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, võib olla sama mis sõnas kalu. Teisalt võivad tüve läänemeresoome vasted olla liivi kaļ 'veerispuu', soome kalju 'veerispuu; kiilas, paljas; kiilasjää', karjala kaljama 'kiilasjää' ja vepsa kaľľak 'puujupp', nendega kokkukuulumist toetab murretest registreeritud omastavavorm kalju. Sel juhul võib olla germaani laen, ← alggermaani *χālⁱja-z, mille vaste on vanaülemsaksa hāli 'sile, libe', või balti laen, ← balti *galja- 'libe', mille vaste on läti gāle 'õhuke jääkoorik, sulamata jääraas'. Vt ka kalev1.

kenus 'uhkelt kõveras, kaardus'
← alggermaani *kenw-, *kenu-
vanaislandi kinn 'põsk, pale; paadi vöör'
saksa Kinn 'lõug; (laeva, paadi) kiilupuu esiosa'
● soome kenossa 'tahapoole kaldus v painutatud'; mrd keno 'paadi pära- või esiosa; ree kaarduv esiosa'
Kirjakeeles esineb tüvi vaid seesütlevavormilises määrsõnas. Kirderannikumurretes on registreeritud ka omadussõna kenu 'püstine, kaarjas', samuti on murretes tuntud liitsõna kenukael 'kõverkael'.

laag : laagi : laagi 'aluspuu, nt pruss v plank vahelae kandetarindi ja põrandakatte, hrl laudise vahel'
Tõenäoliselt saksa laen, ← saksa Lage 'kiht, üksteise peal ja kõrval asetsevad asjad'. Vrd baltisaksa Lage 'toalagi', mis on tõenäoliselt lühenenud liitsõnast Balkenlage 'palgikiht'.

tela : tela : tela 'ümmargune puu, mida mööda paati vette v veest välja tõmmatakse'
◊ telik
← alggermaani *þela-
vanaislandi þel 'alus, põhi'
● soome tela 'tela, rull; vahepuu, aluspuu; elling; võll'; mrd 'tukk (aletegemisel)'
isuri tela 'tela, rull'
Aunuse karjala tela 'tela, rull; (paadi, ree aluse) ristpuu; purre'
lüüdi ťela 'tela, rull; purre'
vepsa ťela 'tela, rull'
Sõna on tuntud vaid kirderannikumurretes, nii et tegemist võib olla ka hilisema soome laenuga.

õlp : õlba : õlpa 'riidepuu'
Tekkinud tüvede koondumisel liitsõnast õlgpuu(d), õlg1, puu. Murdesõnal õlpad, õlped (mitm) on tähendus 'kaelkoogud', kirjakeeles võeti tüvi uues tähenduses kasutusse keeleuuenduse ajal.