[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kand : kanna : kanda 'jalapöia tagumine osa; seda kattev kinga, suka vms osa; millegi tagumine v alumine, hrl kuhugi külge kinnituv osa'
○ kirderanniku kanda
◊ kannikas, kannus
● liivi kūonda '(jala)kand; millegi alumine v tagumine osa'
vadja kanta '(jala-, suka-, jalatsi)kand; tagumine osa; järelejäänud osa, konts; seenejalg'
soome kanta 'alus, tüvi-, kinnitumis-, tagumine osa; (jalatsi) kand; päritolu; seisukoht, suhtumine'
isuri kanda '(jala-, suka-, jalatsi)kand; millegi tagumine v alumine osa; võrgusilma sõlm; põhjus, olukord'
Aunuse karjala kandu 'alus, tüvi-, kinnitumisosa; (jala-, suka-, jalatsi)kand; jalase v suusa tagaosa; päritolu, sugu; põlvkond; millegi kogum; seisukord, kord, alus'
lüüdi kand(e͔) '(jala-, jalatsi)kand; värtna paksem (alumine) ots; taime pung, nupp'
vepsa kand '(jala-, suka)kand; alus, kinnitumis- v tagumine osa'
? handi χɔnt '(sammas)aida jalg'
? mansi χānta '(sammas)aida jalg'
Võib olla soome-ugri tüvi. Sama tüvi on tõenäoliselt sõnas känd. Esitatud handi ja mansi sõnad võivad olla ka tüve kont1 vasted. On oletatud, et selle tüve kaugemate sugulaskeelte vasted võivad lisaks olla saami gáddi 'rand; äär', komi gi̮d 'noodapära; vikati ots'; mrd 'jõekäänak, -looge' ja idamansi χantnǝ 'äärde, juurde'. kannikas ja kannus on vanad, läänemeresoome tuletised. Vt ka kannas, kannel ja kants2.

lidus 'lamavalt vastu aluspinda; kummargil, kühmas'
● soome litistää 'laiaks litsuda, lamedaks pressida'
karjala litti 'väike kala, kalamaim'
vepsa ľiťik '(noor) latikas'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, võib olla sama mis sõnas lidisema.

mutukas : mutuka : mutukat 'putukas'
● vadja mutukas, mutukka 'putukas; kulles; kalamaim'
soome mutiainen 'kihulane; kulles'
isuri mudukkain 'umbjärves elav kirbust väiksem must sääsk'
lüüdi muťiine 'väike kala'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas mudilane.

polt : poldi : polti 'pea ja keermestatud otsaga varb millegi kinnitamiseks mutri abil'
← alamsaksa bolte(n) 'polt; ümar varb mõõtmiseks; ahel, jalaraud'
Eesti keelest võib olla laenatud soome mrd poltti 'polt, suur nael; kumer raud, mille otsad on löödud puitu'.

päkk : päka : päkka 'varvaste tagant algav tallaaluse paksenenud eesosa; kogu tallaalune v jalg; pöidla juurest algav peopesa paksenenud osa'; mrd 'pöial; seen'
● liivi päkā 'söögiks kõlbmatu seen'
soome mrd päkkä 'päkk'
Läänemeresoome tüvi. Tõenäoliselt on sama tüve vasted ka liivi pä’g 'päkk', soome päkiä 'päkk', isuri pägiäin 'hobuse ja inimese jalatalla keskosa pehme koht', Aunuse karjala pägii 'pöid', lüüdi päged 'pöid'. Eesti keelest on laenatud läti peka 'labajalg, jalg, käpp', beka 'lambapuravik' ja eestirootsi päkk 'jalatald' ning võib-olla ka vadja pekkiäine 'hobuse kabja pehme tagaosa ühes kidaga' (← murdesõna pägim).

raja2 : raja : raja 'painutatud vitsraami sisse punutud võretallaga jalatsid lumel v soos käimiseks'; mrd '(pulkadest) reepõhi'
◊ rajakas
● soome raja 'vana kulunud ese (eriti jalats)'
isuri rajaska sõnaühendis kengär rajaskad 'vanad kulunud kingad'
Aunuse karjala rajakko 'maha jäetud, viljakuse kaotanud alemaa, sööt; vilets kulunud ese'
karjala raja 'vilets jalats; maha jäetud, viljakuse kaotanud alemaa, sööt'
lüüdi rajakunnu 'kulunud (kingade kohta)', rajakko 'harimata, sööti jäetud alemaa'
vepsa rajak 'kinnikasvanud alemaa'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Teisalt on arvatud, et sama tüvi mis raja1, piltlikus tähenduses. Vt ka raisk.

tald : talla : talda 'jala v käpa alumine pind; labajala alumist pinda kattev jalatsi osa; millegi kandev pind v osa'; mrd 'tallalaud'
● liivi tōla 'pöid'
vadja talla 'tallalaud (vokil); (jala)tald; (jala)jälg'
soome talla 'reetald, adratald'; mrd 'jalas; suusa jalaase; jalatsi sisetald; paik kingatallal; tugi, kõrgend (nt lauajala all); seib; suusakepi rõngas; lumekamakas (kabja all); kirvesilm'
isuri talla 'jalatsi sisetald'
karjala talla 'jalase alla kinnitatud kõvendi'
Tõenäoliselt tuletis tallama tüvest. -d- on eesti keeles tekkinud lisahäälik. Karjala vaste võib olla soome keelest laenatud. On arvatud, et sõna on osaliselt segunenud skandinaavia laenuga tüvest, mille vasted on vanaislandi stallr 'alus; altar; auguga puu, kuhu toetub masti alumine ots; tall; sõim', rootsi stall 'tall; sõidukite hoiukoht'; mrd 'nugade vms alus seinal; viiuliroop'. Segunemine on tõenäolisem nendes läänemeresoome keeltes, kus kehaosa tähendust ei tunta. Vt ka tall1 ja tallel.