[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

andur : andru : andrut '(nt purjeka) kiil, emapuu; rinnaluu kiil; terav serv, nt mõne kõrrelise pähikuil'
? ← alggermaani *andura-z
vanaislandi ǫndurr, andr(i) 'suusk'
vanarootsi andur liitsõnas andurstang 'reejalasele kinnitatud latt'
rootsi andor, andur 'parema jala suusk, äratõukesuusk'; mrd 'ree jalase v paadi kiilu puust kinnitus'
● liivi andõr(z) 'kiil'
soome antura 'tald; mõhn; alus(müür); jalas; hobuseraud'; mrd 'kiil'
isuri antura 'kiil'
Täpset laenamisaega on raske määrata, germaani või noorem, skandinaavia või vanarootsi laen. Eesti keelest võib olla laenatud läti andrus 'kiil'.

haar : haara : haara 'haru'
● vadja aara 'haru; (mitm) jalad, harud; hark, haarik'
soome haara 'haru; hargnemiskoht; jalgevahe'
isuri haara 'haru'
Aunuse karjala huarakko 'haruline'
? Pite saami sarre 'sõrme- v varbavahe'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Vt ka haarama.

jalg : jala : jalga 'inimese alajäse, linnu tagajäse, paljudel loomadel jäse v kulgemiselund'
● liivi jālga 'jalg'
vadja jalka 'jalg'
soome jalka 'jalg'
isuri jalga 'jalg'
Aunuse karjala jalgu 'jalg'
lüüdi ďalg 'jalg'
vepsa jaug 'jalg'
saami juolgi 'jalg'
ersa jalgo 'jalgsi'
mokša jalga 'jalgsi'
mari jol 'jalg'
ungari gyal- sõnas gyalog 'jalgsi'
Soome-ugri tüvi. Vt ka jälg ja lall.

juur : juure : juurt 'taime maa-alune kinnitus- ja toiteelund; kinnitumisosa;  hapendatava toidu (hrl leiva) alustussegu'
● liivi jūŗ 'juur'
vadja juuri 'juur; juuretis'
soome juuri 'juur; jalam; just, äsja; täpselt; hädavaevu'
isuri juuri 'juur'
Aunuse karjala juuri 'juur; jalam; täitsa; just, täpselt'
lüüdi ďuuŕ 'juur'; ďuuri 'just, täpselt; täitsa'
vepsa juŕ 'juur'
ersa jur 'juur; põhi; kolle, lee'
mokša jur 'juur; taim'
Läänemeresoome-mordva tüvi. Pakutud permi keelte vasted, udmurdi ji̮r 'pea' ja komi jur 'pea', on tähenduserinevuse tõttu kaheldavad.

kand : kanna : kanda 'jalapöia tagumine osa; seda kattev kinga, suka vms osa; millegi tagumine v alumine, hrl kuhugi külge kinnituv osa'
○ kirderanniku kanda
◊ kannikas, kannus
● liivi kūonda '(jala)kand; millegi alumine v tagumine osa'
vadja kanta '(jala-, suka-, jalatsi)kand; tagumine osa; järelejäänud osa, konts; seenejalg'
soome kanta 'alus, tüvi-, kinnitumis-, tagumine osa; (jalatsi) kand; päritolu; seisukoht, suhtumine'
isuri kanda '(jala-, suka-, jalatsi)kand; millegi tagumine v alumine osa; võrgusilma sõlm; põhjus, olukord'
Aunuse karjala kandu 'alus, tüvi-, kinnitumisosa; (jala-, suka-, jalatsi)kand; jalase v suusa tagaosa; päritolu, sugu; põlvkond; millegi kogum; seisukord, kord, alus'
lüüdi kand(e͔) '(jala-, jalatsi)kand; värtna paksem (alumine) ots; taime pung, nupp'
vepsa kand '(jala-, suka)kand; alus, kinnitumis- v tagumine osa'
? handi χɔnt '(sammas)aida jalg'
? mansi χānta '(sammas)aida jalg'
Võib olla soome-ugri tüvi. Sama tüvi on tõenäoliselt sõnas känd. Esitatud handi ja mansi sõnad võivad olla ka tüve kont1 vasted. On oletatud, et selle tüve kaugemate sugulaskeelte vasted võivad lisaks olla saami gáddi 'rand; äär', komi gi̮d 'noodapära; vikati ots'; mrd 'jõekäänak, -looge' ja idamansi χantnǝ 'äärde, juurde'. kannikas ja kannus on vanad, läänemeresoome tuletised. Vt ka kannas, kannel ja kants2.

kandma : kanda : kannan '(üles tõstetuna) edasi toimetama; millelegi altpoolt toeks olema; peal lasuvat raskust välja kannatama; taluma; rase v tiine olema; saaki andma, midagi kasvatama; seljas v jalas olema; omama, millegagi varustatud olema; mingis olukorras v millegi osaline olema; kuhugi märkima, peale tõmbama vms'; mrd 'veetihe olema; kanduma'
◊ kannatama
● liivi kandõ '(üles tõstetuna) edasi toimetada; raskust välja kannatada; taluda; muneda'
vadja kantaa '(üles tõstetuna) edasi toimetada; taluda; rase v tiine olla; poegida; seljas v jalas olla'
soome kantaa '(üles tõstetuna) edasi toimetada; raskust välja kannatada; taluda; rase v tiine olla; saaki anda; kanduda, ulatuda; sisse nõuda'
isuri kantaa '(üles tõstetuna) edasi toimetada; raskust välja kannatada; tiine olla; poegida; tasuda, mõtet olla'
Aunuse karjala kandua '(üles tõstetuna) edasi toimetada; raskust välja kannatada; rase v tiine olla; poegida, sünnitada; taluda; kanduda, ulatuda'
lüüdi kantta '(üles tõstetuna) edasi toimetada; poegida'
vepsa kantta '(üles tõstetuna) edasi toimetada; raskust välja kannatada; poegida'
saami guoddit '(üles tõstetuna) edasi toimetada; raskust välja kannatada; kanduda, lasta kaugele (relvast); taluda; poegida, muneda'
ersa kandoms 'kandma, viima, tooma; sünnitama; pakkuma, lauale andma; vastutama; kahju tekitama'
mokša kandəms 'kandma, tooma, viima'
mari kondaš 'tooma; sõidutama; talutama; viima, kohale toimetama; hankima'
? handi χɔntəm- 'seljas kandma, selga võtma'
? mansi χūnt- 'kandma, selga võtma'
neenetsi χana- 'kandma, (ära) viima'
eenetsi kada- 'kandma, (ära) viima'
nganassaani kontu- 'kandma, (ära) viima'
sölkupi k͔uə̑ntǝ- 'kandma, (ära) viima'
kamassi kun-, kundo- 'kandma, (ära) viima'
matori kandǝ- 'kandma, (ära) viima'
Uurali tüvi. Häälikuliselt lähedasi samatähenduslikke tüvesid leidub ka teiste keelkondade keeltes, nt ultši kanta- 'käega ulatuma', nanai kāntači- 'käega ulatuma', jukagiiri kande- 'viima, juhtima'.

kapukas : kapuka : kapukat 'sokk, poolsukk, lühikese säärega jalakate, mida kanti koos sääristega'; mrd 'karvased jalad (hobusel, kanal)'
○ kapak, kapatsi, kaps, kapus, kaput
◊ kapetas
← vene kopýto 'kabi; sõrg'
On oletatud, et vene kopýto on varem tähendanud ka 'sukk' (vrd vanavene kopytĭce '(pool)sukk'), kuigi seda tähendust tänapäeva keelest ei ole registreeritud. Eesti keelest on laenatud soome mrd kapukka, kapukas 'lühike sukk' ja võib-olla ka vadja kaputta 'sokk; sukk', kaputti 'suss; kapukas'.

kaust : kausta : kausta '(papist) kaaned koos nende vahel olevate paberitega; formaat; jalasega paralleelne pikipuu ree kodarate otsas; suur nahatükk'
○ kirderanniku kausta
← balti *skaustas
läti skausts '(looma) turi'; mrd 'ristluu'
● liivi kōsta 'ree põikpuu'
vadja kaussa 'reekaust'
soome kausta 'reekaust'; mrd 'rannik'
isuri kausta 'reekaust'
Aunuse karjala kaustu 'reekaust'
lüüdi kaust(e͔) 'reekaust'
vepsa koustaz 'reekaust'
Balti keeltes looma või inimese kehaosa märkinud tüvi on läänemeresoome keeltes hakanud tähistama eelkõige ree osa; nende nimetamine kehaosade järgi on tavaline, vrd nt jalas. Eesti keeles on tähendusest 'turi' kujunenud 'suur nahatükk' (mis loogiliselt hõlmas turja), selle edasiarendused on tänapäeva kirjakeele põhitähendused 'kindla suurusega paberileht, formaat' ning '(kindla suurusega) paberite kogum'.

kenkama : kengata : kenkan mrd 'lonkama, lompama; ühe jala peal v ühelt jalalt teisele hüppama'
● ? soome van srmt kenkuttaa 'teatud liigutustega kõndima, kergelt lonkama'
Häälikuliselt ajendatud tüvi.

kinner : kindra : kinnert 'põlvetagune lohk, põlveõnnal'; mrd 'reis, kints; looma põlveliiges, koodinukk; reie ülaosa, reba'
● vadja tšinnar 'sääremari', tšintered (mitm) '(põlve)õnnal'
soome kinner, kintere 'kinderkont, tagumise jala koodiots'; mrd 'põlveõnnal; jalg'
Aunuse karjala kińńer 'põlveõnnal'
lüüdi kinďer liitsõnas kinďerkoukk(u) 'põlveõnnal; küünarliigese sisepind'
vepsa kindred (mitm) 'sääremarjad'
Inari saami koodâr 'põlveõnnal'
On arvatud, et sama tüve variant mis sõnas kints.

kints : kintsu : kintsu 'reis (inimesel); looma (taga)jala ülemine, jämedam osa'; mrd 'ais'
? ← balti
leedu kenklė 'põlveõnnal', kinka 'põlveõnnal; (looma) koot'
läti cinkslis 'sääremari; tagajala alumine osa', cinca 'sääremari; sea tagajala alumine osa'
● vadja kinttu 'kints'
soome kinttu 'jalg, koib; kints'
isuri kinttu 'kints'
Aunuse karjala kintu 'jalg'
Eesti keelest on laenatud läti mrd ķincas 'puusad'. Vt ka kinner.

kuker-1 liitsõnas kukerpall 'keha ring üle pea, nii et aluspinda puudutavad järjekorras kukal, selg, tuharad ja jalad'
● vadja kukõr- sõnas kukõrpallo 'kukerpall', kukõrtaa 'ümber ajada, kummuli asetada'
soome kuper- sõnas kuperkeikka 'kukerpall'
vepsa kukerta 'ümber ajada'; kukirikku 'kummuli'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Soome vastes on toimunud häälikute eristumine k › p. Sama tüvi võib olla sõnas kukkuma1. Lähedane tüvi on nt sõnas ukerdama.

käpp : käpa : käppa 'looma jala kõige alumine (küünistega) osa'
● liivi käpā 'käpp'
soome mrd käppä 'käpp'
karjala käppi, käppü 'veelinnu jalg'
lüüdi käpät 'käpp'
ersa kepe 'paljajalu'
mokša käpä 'paljajalu'
Läänemeresoome-mordva tüvi. Eesti keelest on laenatud eestirootsi käpp 'käpp'. Vt ka käbar.

kükk : küki : kükki 'seis päkkadel (taldadel), kusjuures jalad on põlve- ja puusaliigestest kõverdatud'
● liivi kikkõ 'kükitada'
soome ky(y)kkiä, kyykistyä 'kükitada'
isuri kükkü 'teatud vene kükktants'
Aunuse karjala kükettiä 'kükitada'
lüüdi küukistüdä 'kükitada'
vepsa kükta 'kükitada'
Läänemeresoome tüvi, võib olla häälikuliselt ajendatud. Lähedane tüvi on nt sõnades kikerdama ja kügelema. On ka arvatud, et tüvi on germaani laen, ← alggermaani *χūkē(ja)n-, mille vaste on vanaislandi húka 'kükitama'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kukk 'kükitama'.

laba : laba : laba 'tööriista, eseme vm lai ja lame osa; (jala, suka) pöid'
● liivi labā 'lame pind; laba, lusika kaha'
vadja lapa 'laba'
soome lapa 'piht; turi; laba'
isuri laba '(aeru)laba'
Aunuse karjala laba 'laba; koonlalaud'
lüüdi laba 'hobuse turi; (aeru)laba; lant, koonlapuu istelaud'
vepsa laba 'koonlalaud; (jala)laba'
Inari saami lyepi 'laba'
? mansi -lop liitsõnas kātlop 'kämblalaius'
? neenetsi ləb́a 'aer, mõla'
? eenetsi lobe 'aer'
? nganassaani labaŋ 'aer'
? sölkupi lapu 'aer, mõla'
? matori lia 'aer'
Läänemeresoome-saami või uurali tüvi. Vt ka labidas, labu.

pahk : paha : pahka 'paksem, kõrgem koht mingil pinnal'; mrd 'mullakamakas'
● liivi pō’gõz 'kaun, kest; vill, rakk'
vadja pahka 'pahk, käsn (puul, inimese nahal); muhk'
soome pahka '(puu)pahk, käsn; muhk'
isuri pahko, pahka 'puupahk; kühm, muhk'
Aunuse karjala pahku '(puu)pahk; kasvaja, kühm'
lüüdi pahk 'paise; (kase) pahk; mügarik hobuse jalal'
vepsa pahk 'paise; puupahk'
? ersa pakške 'tuust, kimp; kamakas'
? mokša pakš 'tuust, kimp; kamakas; tükike'
? sölkupi påktǝ 'sünnimärk'
? kamassi påktå, båkta 'puupahk'
Läänemeresoome või uurali tüvi. Kaugemate sugulaskeelte vasted eeldavad, et läänemeresoome keeltes on häälikud kohad vahetanud: *-kš- > *-šk- > -hk-.

pakk4 : paku : pakku 'jämeda laasitud puutüve otsast saetud (lühem) tükk'
● vadja pakko '(puu-, raie)pakk; plokk, palgipakk; pakktaru, mesipuu'
soome pakko 'jalal pehkinud puu, pehkinud aiaroika jupp, känd'
isuri pakko 'puupakk'
On arvatud, et kui sõna algtähendus on olnud 'tükk, lõhandik, (kuivusest) lõhenenud puu', võib olla sama tüvi mis sõnades pakatama ja/või pakk2. Teise seletuse järgi võib tüvi olla germaani laen, ← alggermaani *spaka-, *spakō, mille tütarkeelte vasted on nt keskhollandi spāke, spaecke 'latt, vai; pakk', hollandi spaak 'pulk', alamsaksa spāke 'pulk', vanaülemsaksa spahha, spahho 'raag, vitsakimp'.

pall : palli : palli 'ümmargune põrkav ese; selletaoline moodustis'
← alamsaksa bal 'pall; päkk, ümarus jalal ja käel; (kauba)pall, komps'
← saksa Ball 'pall; kera'

pätt : päti : päti 'hrl Saaremaa ja Muhu tihedalt läbinõelutud riidest v nöörist tallaga pastlataoline tööjalats v suss; allakäinud, kindla töö- ja elupaigata inimene, hulgus, paadialune, kaabakas, huligaan'
◊ päterdama
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Tähendus 'allakäinud inimene, hulgus jms' on ilmselt kujunenud liitsõnast pättjalg 'inimene, kel on jalas riidest viisud' > 'hulgus'. Aja jooksul on liitsõna järelosis ära jäetud ja kogu tähendust on hakanud kandma esiosis. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Pätt 'harimatu ja kommeteta inimene'.

pöid : pöia : pöida 'kanna ja varvaste vaheline jala osa, labajalg (koos varvastega); rattaringi äärmine kaarjas osa, mida ühendavad rummuga kaks kodarat'
◊ pööv
← alggermaani *beuđa-
gooti biuþs 'laud'
vanaülemsaksa beot, piot 'laud; vaagen, kauss'
vanaislandi bjóð 'laud'
● soome pöytä 'laud', jalkapöytä 'pöid'
isuri pöüdä 'laud'
karjala pöütä 'laud; peopesa'
Sõna pööv on kujunenud tüve nõrgaastmelisest vormist *pöüδän.

rada : raja : rada 'kitsas tee; ettenähtud liikumistee; mingi jäljerida, mille liikuja enda taha jätab'; mrd 'kudumisviga (kangas); rida, rivi, rodu'
← alggermaani
rootsi mrd trad 'jala- v sõiduvahendi jälg; tee'
alamsaksa trade 'jälg, roobas; karjatee'
● liivi radā 'jälg, jäljerada, jäljetriip'
soome rata 'tee, rada; raudtee; orbiit'
isuri rada 'Linnutee'
karjala rata 'Linnutee'

rand : ranna : randa 'merd v suuremat järve äärestav maismaaosa maismaa ja vee piirist kuni tugevaima tormilaine mõjupiirini; teatud piirkond, koht rannikul'
◊ randal
← balti *kranta, *krantā
leedu krantas 'rand, kallas; rannik'
läti mrd krants 'rand, kallas'
← algskandinaavia *stranđa
vanaislandi strǫnd '(nt kilbi) äär; rand'
rootsi strand 'rand, kallas'
● liivi rānda 'rand, kallas'
vadja ranta 'rand, kallas; äär, serv; mäe jalam; kant, maanurk'
soome ranta 'rand'
isuri randa 'rand, kallas'
Aunuse karjala randu 'rand, kallas; äär, serv; (kodu)kant, -nurk'
lüüdi rand(e͔) 'rand; äär, serv; kangaserv, ultusäär'
vepsa rand 'rand, kallas; kant, maanurk; mäe jalam'
On arvatud, et osaliselt võivad tüve tähendusi läänemeresoome keeltes olla mõjutanud alamsaksa rant 'äär, serv, veer; rant, ääris', saksa Rand 'äär, serv, veer; rant, ääris' (laenatud eesti keelde ka eraldi, rant) ja rootsi rand 'äär, serv, rant; kanga triip, vööt, jutt'. randal on haruldase vormiga tuletis (? < *ranta-lainen), mis on toodud vanemast murdekeelest kirjakeelde zooloogiaterminina. Eesti keelest võib olla laenatud läti mrd randa 'madal mereäärne heinamaa'. Vt ka ranne.

rups : rupsi : rupsi 'teisejärgulised tapasaadused, siseelundid, pead, sabad, jalad jms'
◊ rupskid
← vene rubcý (mitm) 'rupskid, looma mao- ja soolteraidmed'
rupskid on tüve mitmuslik rööpvariant. Laenatud on ka teine sama vene tüve tuletis, rupsik; osaliselt on need laenud vormilt segunenud.

saps : sapsu : sapsu 'looma, eriti hobuse eesjala ülemine, õlavarrelihase piirkond'
● liivi saps 'tüür'
vadja sapsu 'hobuse eesjala õlavarrelihase piirkond'
soome mrd sapsa, sapsu 'hobuse abaluu lihas; kirve tera ja pea vahel olev osa'
isuri sapso 'looma jala ülaosa', sapsu '(sea)sink'
karjala sapso, sapsi 'looma abaluu, saps; kirve laba', säpsü 'looma abaluu, abaluu v ristluu lihas; inimese rind v süda'
Läänemeresoome tüvi.

suusk : suusa : suuska 'paarina kasutatav pikk ja õhuke üles kaarduva esiosaga lauake, mis jalatsi külge kinnitatuna võimaldab lumel edasi liikuda'
◊ suks
● vadja suhsi 'suusk; (kangaspuude) tallalaud'
soome suksi 'suusk'; mrd 'kangaspuude tallalaud'
isuri suksi 'kangaspuude tallalaud; suusk'
Aunuse karjala suksi 'suusk; kangaspuude tallalaud'
lüüdi sukš 'suusk; kangaspuude tallalaud'
vepsa sukś 'suusk; painutatud otsaga jalas talvel vee vedamiseks; (kangaspuude) tallalaud'
ersa soks 'suusk'
mokša soks 'suusk'
handi lŏχ 'põhjanahata suusk'
mansi tåut 'suusk'
eenetsi turo, tudo 'suusk'
nganassaani tuta 'suusk'
sölkupi tāt- 'suusatama'
Uurali tüvi. Kirjakeelses tüvevariandis on häälikud kohad vahetanud.

sõlg : sõle : sõlge 'siledaservaline metallist rinnaehe ja rõivaste kinnitusvahend'
○ kirderanniku solg
← indoeuroopa *ḱolh₂ó-
vanaindia śalá- 'kepp, pulk'
● liivi suoļg 'sõlg'
vadja sõlk 'sõlg'
soome solki 'sõlg; prees; pannal'
isuri solgi 'sõlg'
Aunuse karjala solgi 'rinnanõel, sõlg'
saami čulggon 'serv, (karusnahast jalatsi, kinda) küljeosa'
ersa śulgamo 'naiste rinnanõel, sõlg'
mokša śulgam 'naiste rinnanõel, sõlg'
mari van srmt šolkama, šə̑lkama 'sõlg'
? udmurdi śul 'jalas'
? komi śul 'jalas'
Eesti keelest on laenatud baltisaksa Sölg 'eestlaste suur rinnaehe, sõlg'.

säär : sääre : säärt 'jala osa põlvest pöiani, loomal reiest käpani v kannani'
● liivi sēr 'säär'
vadja sääri 'säär'
soome sääri 'säär'
isuri sääri 'säär'
Aunuse karjala siäri 'säär'
lüüdi šiäŕ 'saapa, suka säär'
vepsa säŕ 'säär'
ersa śejeŕks liitsõnas piľge-śejeŕks 'säär'
mokša śäjäŕ 'säär; sääremari; pahkluu; taime vars'
komi će̮r 'sääreluu; saapasäär'
Läänemeresoome-permi tüvi. Eesti keelest võib olla laenatud läti sēre 'liivaseljandik meres, jões'.

tald : talla : talda 'jala v käpa alumine pind; labajala alumist pinda kattev jalatsi osa; millegi kandev pind v osa'; mrd 'tallalaud'
● liivi tōla 'pöid'
vadja talla 'tallalaud (vokil); (jala)tald; (jala)jälg'
soome talla 'reetald, adratald'; mrd 'jalas; suusa jalaase; jalatsi sisetald; paik kingatallal; tugi, kõrgend (nt lauajala all); seib; suusakepi rõngas; lumekamakas (kabja all); kirvesilm'
isuri talla 'jalatsi sisetald'
karjala talla 'jalase alla kinnitatud kõvendi'
Tõenäoliselt tuletis tallama tüvest. -d- on eesti keeles tekkinud lisahäälik. Karjala vaste võib olla soome keelest laenatud. On arvatud, et sõna on osaliselt segunenud skandinaavia laenuga tüvest, mille vasted on vanaislandi stallr 'alus; altar; auguga puu, kuhu toetub masti alumine ots; tall; sõim', rootsi stall 'tall; sõidukite hoiukoht'; mrd 'nugade vms alus seinal; viiuliroop'. Segunemine on tõenäolisem nendes läänemeresoome keeltes, kus kehaosa tähendust ei tunta. Vt ka tall1 ja tallel.

tera : tera : tera 'tööriista v külmrelva lõikav põhiosa, selle lõikeserv v terav ots; teravilja väike kõva vili v seeme; väike kompaktne aineosake'
◊ teras
● liivi tierā 'terariista tera; viljatera, teravili; seeme, tuum'
vadja terä 'terariista tera; terav ots (naasklil, kuusirbil); (saapa, suka, jala) laba; viljatera; silmatera'
soome terä 'terariista tera; teravik, ots; (jalatsi, suka) laba; viljapea; õis; silmatera'
isuri terä 'terariista tera; (jalatsi, suka, aeru, labida) laba', terägäs 'rohkete (vilja)teradega'
Aunuse karjala terä 'terariista tera; teravik, ots; (jalatsi, suka, labida) laba; viljapea; viljasaak; kanga laius'
lüüdi ťerä, ťera 'terariista tera; viljapea; silmatera'
vepsa ťera 'terariista tera; vahaküpsus (teraviljal); kanga laius'
saami dearri 'terariista tera, selle terav serv'
mari tür 'terariista tera'
? udmurdi tir 'kirves'
? ungari tőr 'pistoda, puss'
Läänemeresoome-mari või soome-ugri tüvi. On arvatud, et esitatud udmurdi ja ungari sõna asemel võivad selle tüve vasted olla mari tür 'äär, serv, külg', udmurdi dur 'äär, serv', dor 'äär, külg' ja komi dor 'äär, serv; terariista tera'. Vt ka terutama, tõru, äiatar.

tiri- liitsõnas tiritamm 'seis pea peal käte toetusel, jalad ülal'
Võib olla sama tüvi mis sõnas tirima või tirisema.

turd : turra : turda 'poolkuiv; natuke niiske ja seetõttu vettpidav; turske, priske'
● liivi turdõ 'mädaneda, roiskuda'
vadja turta 'tuim, kangestunud, tundetu; halvatud'
soome turta 'tuim, kangestunud, tundetu; loid, ükskõikne, hingetu'; van kirjak 'viljatu v pehkinud (puu)'; mrd 'vettinud, sinetunud, sitkeks muutunud (puu kohta); maitsetu, toores, poolküps (toidu kohta)'
isuri turra 'tuim, kangestunud, tundetu; pehkinud või kuivanud (puu kohta)'
karjala turto 'jalal kuivav (puu kohta)'
? mari turtaš 'kortsu minema; vähenema, kahanema; kössi v kõverasse tõmbuma'
Läänemeresoome või läänemeresoome-mari tüvi. Karjala vaste võib olla soome keelest laenatud. Teisalt on oletatud, et tüvi on germaani laen, ← alggermaani *sturđa-, mille vaste on vanaislandi storð 'rohi; noor puu'.