[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kahvatu : kahvatu : kahvatut 'jumetu; valkjas; ereduseta'
● ? soome kauhea 'kole, hirmus'
? isuri kauhea 'kole, hirmus'
? Aunuse karjala kauhei 'kahvatu, veretu; jahe; kole, hirmus'
? lüüdi kauhed 'külmavärin'
Tõenäoliselt läänemeresoome tüvi. Tähenduslik seos teiste läänemeresoome keelte vastetega on mõeldav, sest hirm põhjustab kahvatumist; kahvatama on vanemas murdekeeles tähendanud ka 'ehmuma'. On arvatud, et sõna on algselt olnud mõne kahv- tüvelise tegusõna tud-kesksõna, mis hiljem on siirdunud tu-liiteliste omadussõnade hulka. Vt ka kahkjas.