[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kes : kelle : keda (küsiv-siduv asesõna isikute vm elusolendite kohta; määramatu asesõna mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites)
◊ keegi
● liivi kis 'kes'
vadja tšen 'kes'
soome ken 'kes'
isuri ken 'kes'
Aunuse karjala ken 'kes'
lüüdi ken 'kes'
vepsa ken 'kes'
saami gii 'kes; igaüks'
ersa kije, ki 'kes'
mokša kijä 'kes'
mari kö 'kes'
udmurdi kin 'kes'
komi mrd kin 'kes; kumb'
ungari ki 'kes'
? neenetsi śan 'mitu, mõni'
? eenetsi še, se̮a 'kes'
? nganassaani si̮li̮ 'kes'
? kamassi šən-, šin- sõnades šəndi, šində 'kes'
Soome-ugri või uurali tüvi. Element -s lähtub asesõnatüvest see. Sama element on sõnas mis. Murretes esinevad ka selleta variandid ke(e), ken, kiä. Soome vaste nimetav kääne esineb tänapäeval ainult kõrgstiilis ja teatud väljendeis. Häälikuliselt lähedasi samatähenduslikke tüvesid leidub ka teiste keelkondade keeltes, nt ladina quis, quid 'kes, mis; milline, missugune', vanaindia na-ki 'ei keegi', türgi käm 'kes', tatari kem 'kes', mongoli ken 'kes', grööni ki-na 'kes', aleuudi kin 'kes'. Eesti keelest on laenatud soome mrd kes.