[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kipakas1 : kipaka : kipakat 'ebakindel, kergesti ümberminev; viltu, kaldu seisev'
? ← saksa kippen 'kallutama, ümber lükkama'
? ← rootsi kippa 'loksuma (nt liiga suure kinga kohta); (kingi) viltu v ära tallama; kõikuma, ümber v kummuli minema'; van 'kiiresti tõmbama, rebima'
On ka arvatud, et häälikuliselt ajendatud tüvi. Laenamist toetab vanemast murdekeelest registreeritud samatüveline tegusõna kippama 'kõikuma, vankuma; ümber lükkama'.

kipakas2 : kipaka : kipakat 'kärsitu, läbematu, tõtlik'
● soome kipakka 'äge, äkiline; käre; kiire, nobe'
Aunuse karjala kipakko 'äge, äkiline, tuline, elavaloomuline; ergas, tundlik'
On arvatud, et tuletis kippuma tüvest.