[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

isa : isa : isa 'meessoost vanem'
◊ issand, issi
● vadja isä 'isa'
soome isä 'isa'
isuri isä 'isa'
Aunuse karjala ižä, ižoi 'isa; isasloom'
lüüdi iža 'isa; isasloom'
vepsa iža 'isasloom'
saami áhčči 'isa'
? mokša oćä 'isa vanem vend'
mari iza 'vanem vend; isa noorem vend'
mansi ǟś 'ema isa'
ungari ős 'esiisa; ürgne'; van 'isa; vanaisa'
neenetsi ńíśa 'isa'
eenetsi eśi 'isa'
nganassaani ďesi̮ 'isa'
sölkupi e̮sә 'isa', äsämә 'minu isa'
Uurali tüvi. issand on tuletise isand variant, mis võib olla tekkinud vana kirjaviisi põhjal. Vt ka noorsand.

kaart : kaardi : kaarti 'eriotstarbeline paksemast paberist vm materjalist ristkülikukujuline leheke; selline leheke (sageli pildiga) posti teel saatmiseks ja kirjalike teadete edastamiseks; maapinna vähendatud ja üldistatud tasapinnaline kujutis'
○ kaard
← alamsaksa karde, karte 'kaart'
Meile alamsaksa keelest laenatud, paljudes keeltes tuntud sõna pärineb ladina keele vahendusel kreeka keelest, ← ladina charta 'papüürusleht', vanakreeka chártēs 'papüürusleht; kirjutis'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kāṭ 'maakaart; postkaart, mängukaart'.

kibitka : kibitka : kibitkat 'omaaegne kõrge kummiga reisivanker v saan; rändrahvaste kerge lahtivõetav rändelamu, ka väike savimaja (Kesk-Aasias)'; mrd 'kalessi, vankri jne ülestõmmatav kate; ree korup; korupiga regi'
○ kibetska, kiblik, kipik(as), kibik, küibik
← vene kibítka 'kattega vanker v saan; koostvõetav telk rändrahvail; savi(plonn)maja (Kesk-Aasias)'; van 'vankrikumm'
Sama vene laen oli tuntud ka baltisaksa murdes, Kibitka, Kibitke 'korviga regi', seegi võib olla mõjutanud sõna levikut eesti murretes.

kroonu : kroonu : kroonut 'riik; sõjavägi'
← rootsi krona 'kroon; kroonu, riik'
Laenatud 18. sajandi alguses kirjalike tekstide kaudu, esialgu kujul kruunu. Sõna lõpu u on pärit rootsi käändevormist.

laik : laigu : laiku 'ümbrusest värvitooni vm poolest erinev väike pinnaosa'
← alggermaani *blaik(ⁱj)ōn-, *blaika-z
vanaislandi bleika, bleikja 'valge värv', bleikr 'kahvatu, kahkjas'
soomerootsi bleka 'veel kasvavale puule kirvega löödud märk'
rootsi mrd blaikå 'valge koht maas'
● ? liivi laik 'lauguga loom; lauk looma otsaesisel'
vadja laikko 'narmas'
soome laikka, laikkale 'laastust suurem puutükk; liist; suur täpp', laikku, plaikku 'täpp, tähn, plekk'
Aunuse karjala laikku 'täpp; sula koht kevadjääs'
Sama germaani tüvi võib olla laenatud sõnas lõikama. Hiljem on laenatud tüve alamsaksa vaste, pleekima.

lohmima : lohmida : lohmin 'korduvalt (huupi, umbropsu) lööma, peksma, kolkima; (midagi teha) lõhkuma, uhtma, vehkima'
◊ klohmima, lohmakas
● vadja lohmia 'peksta; (süüa) ahmida'
soome lohmia 'kirvega lüüa, tükeldada, hooletult teha; raisata, ahmida'
isuri lohmada 'lüüa, raiuda'
Aunuse karjala lohmata 'lüüa; kõlatada, kärgatada'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades lahmama, lähmama, rohmakas, vohmima, lohva, lohakas.

luba : loa : luba 'suuline v kirjalik nõusolek; õigus, voli'
← alggermaani *luƀa-
vanaislandi lof 'luba, kiitus'
vanarootsi lof, luf 'heakskiit, luba; lubadus'
● vadja lupa 'luba; lubadus, tõotus'
soome lupa 'luba, nõusolek'
isuri luba 'luba, nõusolek'
karjala lupa 'luba, nõusolek'
Eesti keelest on laenatud liivi lubā 'luba' (esineb piiblikeeles).

pikk : pika : pikka 'ruumiliselt suure ulatusega; ajaliselt kaua kestev v kestnud'
◊ pikker,pikne
● liivi pitkā 'pikk'
vadja pittšä 'pikk'
soome pitkä 'pikk'
isuri pitkä, pitki 'pikk'
Aunuse karjala pitkü 'pikk'
lüüdi piťk 'pikk'
vepsa piťk 'pikk'
handi pä̆l, păᴧ 'kõrge (puu)'
mansi palit 'pikkus; kaugus'
ungari fel, föl 'üles'
neenetsi ṕirća 'kõrge, pikk'
eenetsi pize, pizi 'kõrge'
sölkupi pirkə 'kõrge'
kamassi pшrže 'kõrge, pikk'
matori hirge 'kõrge'
Uurali tüvi. pikne tähendas esialgu hingede heidetud tulekeelt, teised rahvapärased nimetused tulenevad esivanemat tähistanud sõnadest, kõu, äike. pikker levis 19. sajandi lõpus kirjasõna kaudu ja on tekkinud tõenäoliselt trükiveast piksepalve tekstis (murdevariandi pikken asemel). Eesti keelest on laenatud eestirootsi pikko '(naljatlevalt) pikk inetu nina; kõhn siga pika kaela ja pika kärsaga'. Vt ka viker-1.

tiba : tiba : tiba 'piisk, tilk; väike kogus, natuke, väheke; mitme lõimelõnga samaaegne katkemine (kangaviga)'
● soome tippa 'tilk, piisk; natuke, väheke (eitavas kontekstis)'
isuri tippa 'tilk, piisk', tippu 'raasuke, natuke'
Aunuse karjala tippu 'tilk, piisk'
lüüdi ťipp 'tilk, piisk'
vepsa ťipp 'tilk, piisk'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, tõenäoliselt sama mis sõnades tibima ja/või tippima1. Lähedased tüved on nt tsipa ja tips. Häälikuliselt lähedasi samatähenduslikke tüvesid leidub ka naaberkeeltes, nt rootsi mrd tipp, tippa 'tilk, piisk'.

täht : tähe : tähte 'öösel taevas heleda täpina paistev taevakeha; kiirjalt kulgevate harudega kujund; kirjas hääliku v häälikuühendi tähistamise märk; kirjalik tõend vm ametlik paber; (tunnus)märk'
◊ tähendama, tähtis
● liivi tē’ḑ '(taeva)täht; märk; jälg; sedel, tõend, paber'
vadja tähti '(taeva)täht; hinne'; tähe '(taeva)täht; säde'
soome tähti '(taeva)täht; tärn'
isuri tähti '(taeva)täht; märk'
Aunuse karjala tiähti '(taeva)täht; märk; lauk, tähn; (haava vms) arm'
lüüdi ťiähť(i) '(taeva)täht; märk'
vepsa ťähť, ťähtaz '(taeva)täht'
saami mrd dásti '(taeva)täht; lauk, tähn'
ersa ťešťe '(taeva)täht'
mokša ťäšťä '(taeva)täht; märk'
mari tište '(nime)märk'
Läänemeresoome-volga tüvi. Vt ka tähn, tärk.

täksama : täksata : täksan 'korraks kergelt lööma'
● liivi täksāb (oleviku ains 3P) 'peksab', täkslõ 'kirvega toksida [?]'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades toksima, näksama, räks, täkkima, samuti soome murdesõnas taksuttaa (kivitäksi häälitsuse või noaga vestmise heli kohta).