[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ala : ala : ala 'mingi osa maast, piirkond; ainevaldkond, mõiste- v käsitluspiirkond, tegevus- v harrastussfäär'
◊ alasi, alasti, alati, all, alla, alles, alt
● liivi alā 'all, alla'
vadja ala, alla 'all; juures; enne'
soome ala 'pindala, territoorium; valdkond', ala- 'ala-, all'
isuri ala- 'ala-, all-'
Aunuse karjala ala 'ala'
lüüdi al 'all, alt'
vepsa alaz 'alla'
saami vuole, vuoli 'altkaudu', -vuolle, -vuolli '-alune'
ersa al 'all v madalal olev'
mokša al 'alumine osa, alus, millegi all olev koht'
mari ül- 'allpool olev'
udmurdi ul 'alaosa; alumine'
komi uv 'alune, all olev'
handi il 'allpool olev'
mansi jol- 'all'
ungari al 'alaosa; ase-, varu-'
neenetsi ŋil- 'all olev'
eenetsi iro 'all olev'
nganassaani ŋilea 'all olev'
sölkupi i̮l 'all olev'
kamassi il 'all olev'
Uurali tüvi. Samasuguseid või lähedasi tüvesid on ka teistes keeltes, nt uiguuri al 'esiosa, alaosa', mongoli aliusun 'alustaimestik', korea -al liitsõnas čib-al 'majaalune pind, koht' (čib 'maja'). Lähedane tüvi on ka jukagiiri keeles: aal 'all'. alla, all ja alt on vanad käändevormid. alati on vana tuletis, mille tähendusareng on olnud ilmselt 'kogu alal' > 'läbi ja lõhki, läbinisti' > 'pidevalt, lakkamatult'. Määrsõna alles on vana alaleütlevavorm, millele on lisatud omastusliide. Tartu ja Võru murdes on senini kasutusel vormid alale, alali tähenduses 'alles'. ala abstraktne tähendus võeti kasutusele keeleuuendusele ajal soome keele eeskujul. Eesti keelest võivad olla laenatud vadja alati 'alati' ja läti mrd allaž, allažīn 'alati'. Vt ka alev, alistama, kaenal.

algama : alata : algan '(peale) hakkama; saabuma'
● vadja alkaa 'hakata; alata; tekkida'
soome alkaa 'alata; hakata'
isuri alkaa 'alata; hakata'
Aunuse karjala algua 'alata; hakata'
lüüdi algottada 'alustada, alata'
vepsa augotada 'alustada, alata'
saami álgit 'alata; hakata, alustada'
handi aləŋ 'algus, lõpp, ots'
mansi ɔ̅wl 'algus, lõpp, ots'
? eenetsi oðo 'varem'
? sölkupi ol 'ülemine osa, pea; (puu) latv'
? kamassi ulu 'pea'
Soome-ugri või uurali tüvi. Eesti keelest on laenatud soome mrd alustaa 'alustada' (← alustada).

ammutama : ammutada : ammutan 'suuremast hulgast vedelikust vm vähemat hulka välja tõstma; hankima, endasse koguma'
● soome ammentaa 'ammutada, tõsta; ammendada', van srmt ammultaa, ammuntaa 'ammutada, tõsta'
isuri ammuldaa 'ammutada, tõsta; ammendada'
Aunuse karjala ammuldua 'ammutada, tõsta'
lüüdi amulta 'ammutada, tõsta; ammendada'
vepsa amunta 'ammutada; kokku kraapida'
ersa amuľams 'ammutama'
mokša amǝľams 'ammutama'
handi um- 'ammutama, vett viskama (paadist välja)'
mansi ūm- 'ammutama'
Soome-ugri tüvi. Vt ka ammendama, anum.

aru2 : aru : aru 'kuiv rohumaa'
● soome aro 'rohtla, stepp'
karjala aro 'vesine heinamaa, märg lohk nõmmel, madal ja osjane jõelooge'
handi wuri 'järveks muutunud vana jõesäng, jõeharu; umbjärv'
mansi ūraj 'jõesäng'
Soome-ugri tüvi. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Arve, Arro 'kõrgem kuiv, ka võsastunud koht; karjamaa'.

ase : aseme : aset '(kunagi olnu) asupaik; voodi vm magamiskoht'
◊ asuma
● liivi azūm 'ase, voodi; jälg; koht'
vadja asu 'tööriist; (toidu)nõu, anum; laev', asuma 'asi', rhvl asub (oleviku ains 3P) 'on'
soome asema 'jaam; asukoht; positsioon; seisund', asua 'elada; viibida'
isuri assuua 'kombeks olla; elada'
Aunuse karjala asemittši 'asemel', azuo 'teha, valmistada; järglasi soetada'
lüüdi azuda 'teha, valmistada'
vepsa azoda 'panna (võrku pinguletõmmatud nöörile)'
ersa eźem 'koht; pink'
mokša äźǝm, jäźǝm 'pink, järi'
? handi ăsəm 'padi'
? mansi osma 'padi'
Läänemeresoome-mordva või soome-ugri tüvi. Isuri vaste võib olla soome keelest laenatud. Eesti keelest on laenatud vene mrd ázunik 'veerandliitrine viinapudel' (← asunik). Vt ka asi, asima, selmet.

askel : askli : asklit '(asja)toimetus'
◊ askeldama, äkseldama
● soome askel 'samm, aste'
Aunuse karjala askel 'samm, aste'
ersa eśkeľks 'samm, aste'
mokša aśkǝlks, äśkǝľks 'samm, aste'
mari oškə̑l 'samm, aste'
udmurdi van srmt utśki̮l 'samm, aste'
komi vośkov 'samm'
mansi ūsil 'samm, aste'
sölkupi āsel- 'üle astuma'
Uurali tüvi. äkseldama on eesvokaalne tüvevariant, kus häälikud on kohad vahetanud. Vt ka astuma.

avama : avada : avan 'lahti tegema, läbitavaks tegema; käiku, kasutusse andma; lahti mõtestama'
◊ avar
● liivi ovātõ 'avada, lahti teha'
vadja avata 'avada, lahti teha'
soome avata 'avada, lahti teha'
isuri avada 'avada, lahti teha'
Aunuse karjala avata 'avada, lahti teha'
lüüdi avaitta 'avada, lahti teha'
vepsa avaita 'avada, lahti teha'
? ersa aŋkśema 'jääauk, lahvandus'
? mokša ańćəma 'jääauk, lahvandus'
handi eŋk- 'lahti tegema, lahti võtma; riidest lahti võtma'
mansi āŋχwi '(nööpe) lahti tegema; riidest lahti võtma; nülgima'
Soome-ugri tüvi. On arvatud, et sama tüvi on sõnas auk. Kirjakeelde on keeleuuenduse ajal soome keelest laenatud tuletised avardama ← soome avartaa 'avardada, suurendada, laiendada', avarduma ← soome avartua 'avarduda, suureneda, laieneda'. Eesti keelest võib olla laenatud vadja avaro 'avar'. Vt ka abi-2, ahvatlema, au.

ei (eitussõna)
◊ eba-,ebalema,ega,eks,ära1
● liivi ä’b (eitustegusõna kindla kõneviisi oleviku ains 1P ja 3P, mitm 1P ja 3P), äd (ains 2P), alā (käskiv kõneviis)
vadja en, et, ep, emmä, että, evät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkoo, elkääm, elkaa, elkoo (käskiv kõneviis)
soome en, et, ei, emme, ette, eivät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), älä, älköön, älkäämme, älkää, älkööt (käskiv kõneviis)
isuri en, ed, ei, emmä, että, eväd (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkää (käskiv kõneviis)
Aunuse karjala en, et, ei, emmo, etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), äľä, äľgäh, äľgiä, äľgiättö (käskiv kõneviis)
lüüdi en, ed, ei, emme ~ emmo, ette ~ etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ela ~ elä ~ älä, elgai ~ algah ~ älgäh, algam, elgad ~ algad, älgädäh (käskiv kõneviis)
vepsa en, ed, ii̯ ~ ei, eme͔i, ete͔i, ii̯ ~ ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ala, oug(a)ha, ougam, ougat, oug(a)ha (käskiv kõneviis)
saami i- (eitustegusõna tüvi), eahpe- 'eba-'
ersa e-, i- (eitustegusõna tüved)
mokša e-, i- (eitustegusõna tüved)
mari i-, ə̑- (eitustegusõna tüved)
udmurdi u-, e̮- (eitustegusõna tüved)
komi o-, e- (eitustegusõna tüved)
neenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi)
eenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi), i- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
nganassaani ńi- (eitustegusõna tüvi)
sölkupi i̮- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
kamassi e-, i- (eitustegusõna tüved), ei 'ei'
matori i- (eitustegusõna tüvi)
Uurali tüvi. Arvatakse, et sugulaskeeltes esinev tagavokaalne eitustegusõna tüvi, mille vasted on nt ersa a-, mokša a-, handi ă-, mansi a-, ā-, on selle tüve variant. Samalaadseid eitustegusõna tüvesid on ka teistes keeltes, nt jukagiiri o-, e-, mongoli e-, evengi ä-. Eesti kirjakeeles on üldistunud üks endise eitustegusõna vorm, ei, tõenäoliselt < *ejä, mis vastab tänapäeva tegijanimedele. Seda on peetud ka vanaks minevikuvormiks. eba- on eitustegusõna oleviku kesksõna. Sõnas eks on vanad liited *-ko ja *-s. Kirjakeele eba-liitelistes sõnades, nt ebamäärane, ebakoht, ebamugav, on eeskujuks olnud soome keel, vrd soome epämääräinen, epäkohta, epämukava. Käskiva kõneviisi vorm ära1 on segunenud määrsõnaga ära2, era-. Vt ka ehk, eirama, eisik, eksima, kaheksa, pole, teps, üheksa.

elama : elada : elan 'eksisteerima, olemas olema; asuma; säilima, püsima'
◊ elejad, elev
● liivi je’llõ 'elada; teha, töötada'
vadja elää 'elada; olla, asuda; läbi saada'
soome elää 'elada; asuda'
isuri ellää 'elada; hakkama saada; asuda'
Aunuse karjala eliä 'elada; olla, asuda'
lüüdi eľädä 'elada; asuda'
vepsa eľädä 'elada; olla'
saami eallit 'elada; jaksata, suuta, hakkama saada; käia'
mari ilaš 'elama; olema, asuma'
udmurdi uli̮ni̮ 'elama, olema'
komi ovni̮ 'elama, olema'
? handi jiləp 'uus, värske (liha, kala, lumi)'
? mansi jalt- 'paranema, kosutust saama'
ungari él 'elama'
neenetsi jiľe- 'elama'
eenetsi ďiri-, ďire- 'elama'
nganassaani ńile- 'elama'
sölkupi ela- 'elama'
kamassi ďili, ďž́ili 'elav, elus'
Uurali tüvi. elev on kesksõna elav variant, mille eeskujuks on olnud ev-lõpulised omadussõnad, nt ülev, tugev, valev. Vt ka erev.

enam 'rohkem; sellest peale, edaspidi (eitavas lauses)'
● liivi je’nnõ 'palju', je’mbit, jemīņ 'rohkem'
vadja enäpi 'rohkem; enamasti'
soome enä 'suur; palju'
isuri enämbi 'enam'
Aunuse karjala enäm, enämbi 'enam, rohkem'
lüüdi eńämb(i) 'enam, rohkem'
vepsa enamb 'enam, rohkem'
saami eatnagat (mitm) 'paljud', eatnat 'palju, rohkesti; paljud, palju', eanet 'enam, rohkem; mitu, mitmed'
ersa ińe 'suur'
mokša ińä 'suur'
idahandi eṇə, ä̆ṇə 'paks'
mansi janiγ 'suur'
? nganassaani aniʔe 'suur'
Soome-ugri või uurali tüvi. Eesti sõna on keskvõrdevorm vanast omadussõnast, mis tähendas 'suur'. Vt ka onu.

enese : ennast (nimetav puudub; enesekohane asesõna)
◊ enda
● liivi eņtš 'oma, enda'
vadja hä(ä)n 'tema'
soome hän 'tema'
isuri hää 'tema; see'
Aunuse karjala häi 'tema'
lüüdi hän 'tema; see'
vepsa hän 'tema'
saami son 'tema'
ersa son 'tema'
mokša son 'tema'
udmurdi so 'tema; see, too'
komi si̮, sije̮ 'tema; see, too'
handi luw 'tema'
mansi taw 'tema'
ungari ő 'tema', ön 'Teie'
Soome-ugri tüvi. Eesti sõnad lähtuvad eri käändevormidest, neis on jälgi 3. isiku omastusliitest: enese < *henensäk, enda < *hentä. Vastetes on reeglipäratuid arenguid, ka läänemeresoome keelte sõnaalguline h on reeglipäratu. Vt ka ise.

esi : ee : ett 'ees olev töötamisriba, -lõik'
◊ edel, edenema, edev, edu, eelis, eemal, ees, etik, etlema, ette, õdus
● liivi je’d, je’ddi 'ees olev'
vadja esi 'esiosa, -tükk; esi (viljalõikamisel)'
soome esi 'esiosa; niitja v viljalõikaja tööesi; osa; eelis, kasu; esimene'
isuri esi 'esikülg, -osa; heinakaar'
Aunuse karjala ezi- 'esi-, ees olev'
lüüdi edel 'ees; enne'
vepsa eźi 'esiosa'
handi jeʌ 'kaugemale, eemale; ära; kõrvale'
mansi ēl(a) 'edasi, ettepoole'
ungari elő- 'esi-'
Soome-ugri tüvi. edel on vana tuletis, mis esialgu on tähistanud eesolevat kohta, hiljem ilmakaart, kus oli eluaseme sissepääs. eemal on alalütlevas käändes keskvõrdevorm. Sõnas õdus on tüvevariant, milles esisilbi e > õ. Mitmed tuletised on moodustatud soome keele eeskujul või laenatud soome keelest, nt esitama ← soome esittää 'esitada, näidata; väljendada; ette panna; ette kanda', esitlema ← soome esitellä 'tutvustada, (ette) näidata; esitleda'. Eesti keelest on laenatud soome etelä murdetähendus 'edel, edelapoolne'. Vt ka edasi, eetma, ese.

et (sidesõna)
● vadja että, etti, et 'et, selleks et'
soome että 'et'
isuri et, jed 'et'
karjala etta, et 'et'
ersa mrd eńe 'need', eťe 'see'
mokša esa 'seal', esta 'siis'
udmurdi van srmt eče 'selline'
komi eta 'see', esije̮ 'too'
handi ǐn 'nüüd'
mansi ań 'nüüd'
ungari ez 'see', itt 'siin', ide 'siia'
eenetsi eke, eki 'see'
kamassi īdᵊ 'too seal, see siin'
Uurali tüvi. Läänemeresoome vasted on tõenäoliselt tüvisõna vana käändevorm või tuletis, kaugemate sugulaskeelte vastetes on mitmesuguseid liiteid. Vt ka ehk, emb-, enne, ennäe, iga1, selmet.

hapu : hapu : haput 'maitselt jõhvikatele, sidrunitele, äädikale vms iseloomulik'
● liivi appõn 'hapu'
vadja apoo 'hapu; hapendatud'
soome hapan 'hapu; hapnenud; happeline'
isuri haban 'hapu; hapnenud'
Aunuse karjala hapannuh 'mäda'; hapata 'mädaneda, kõduneda; hapuks minna'
lüüdi hapata 'mädaneda; hapneda; halvaks minna'
vepsa hapata 'mädaneda; hapneda'
ersa čapamo 'hapusus; hapu'
mokša šapama 'hapu; kibe, mõru'
mari šopo 'hapu'
? handi šŭw 'juuretis'
? mansi sāwi- 'hapuks minema'
? ungari savanyú 'hapu'
Läänemeresoome-volga või soome-ugri tüvi.

hiir1 : hiire : hiirt 'väike, saleda keha ja pika sabaga näriline (Mus)'
◊ hiir2
● liivi īr 'hiir'
vadja iiri 'hiir; rott'
soome hiiri 'hiir'
isuri hiiri 'hiir'
Aunuse karjala hiiri 'hiir'
lüüdi hiiŕ(i) 'hiir'
vepsa hiŕ 'hiir'
ersa čejeŕ 'hiir'
mokša šejər 'hiir'
udmurdi ši̮r 'hiir'
komi ši̮r 'hiir'
handi leŋkər 'hiir'
mansi taŋkər 'hiir'
ungari egér 'hiir'
Soome-ugri tüvi. Lähedasi hiire jt sarnaste näriliste nimetusi on ka mitmetes turgi ja tunguusi keeltes, nt tatari sui̮r 'ümiseja', nanai singgere 'hiir; rott' ja evengi singerēkēn 'hiir; rott'. hiir2 'hall' on vana *oi-liitega tuletis. Eesti keelest on laenatud eestirootsi hūr 'hiir'.

hing1 : hinge : hinge 'õhu kopsudesse tõmbamine ja sealt eemaldamine; kopsudest eemaldatav õhk; elu; eluvaim; elusolend, hrl inimene'
◊ hõng
● liivi jeng 'hing, vaim; hingamine, hingus'
vadja entši 'hingamine, hingus; hingeõhk; hing, (elu)vaim; hing (olend); (kuri v püha) vaim'
soome henki 'hingamine, hingus; hingeõhk; elu; vaim; inimene, hing'
isuri hengi 'hing; inimene, hing; süda'
Aunuse karjala hengi 'hingamine; hing, süda; elu; inimene, hing'
lüüdi heng(i) 'hing; süda'
vepsa heng 'hing, vaim; süda; hing (olend)'
? udmurdi ǯog 'kuumus; leil'
? handi šăŋk 'kuum; kuumus'
? mansi sāŋk 'leitsak, kuumus'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. hõng on lõunaeestipärane tüvevariant.

hüüp : hüübi : hüüpi 'kollase-pruunitriibulise sulestikuga roostikulind (Botaurus stellaris)'; mrd 'kassikakk'
● vadja üüpiäine 'kakk, öökull'
soome hyypiä, hyypiö 'kassikakk'; hyyppä 'kiivitaja'
isuri hüüppiäs 'kassikakk; öökull'
Aunuse karjala hüübii 'kassikakk; öökull'
lüüdi hüubi 'öökull; kassikakk'
vepsa hübj 'öökull; kassikakk'
? lõunasaami jïhpe 'kassikakk'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Tüvele on esitatud vasteid kaugematest sugulaskeeltest, nt handi jipig 'öökull' ja mansi jipi 'öökull', kuid tõenäoliselt on neis rööpselt tekkinud häälikuliselt ajendatud tüvi.

ila : ila : ila 'suust voolav veniv lima, sülg'
● ? soome nila 'mähk, kambium'; nilja 'lima'
? Aunuse karjala nila 'mahlade liikumine'
? lüüdi ńila 'mahlade liikumine'
? vepsa nila 'muda; mähk'
? saami njalli 'mähk; aeg, mil mähk kergesti puust eraldub'
? ersa nola 'mahl'
? komi ńiľe̮g 'libe'
? handi ńŏlǝmt- 'välja langema (karvade kohta); haavanduma, ära hauduma', ńel 'mähk; puumahl'
? mansi ńaľ 'niiskus, mahl, lima'
Võib olla soome-ugri tüvi. Sugulaskeelte vasted ei ole kindlad, sest n-i kadu sõna alguses on eesti keeles reeglipäratu. Vt ka ilge.

ilm : ilma : ilma 'pidevalt muutuv atmosfääri olek; maailm'
◊ ilma, ilmuma
● liivi īlma 'maailm', ilm, īlma 'ilma'
vadja ilma 'ilm; õhk; maailm', ilmaa 'ilma; tasuta; ilmaaegu'
soome ilma 'õhk; ilm', ilman 'ilma'
isuri ilma 'ilm', ilman 'ilma'
Aunuse karjala ilmu 'õhk; ilm', ilmai 'tasuta'
lüüdi ilm 'ilm; maailm', ilmai 'ilma'
vepsa iľm 'õhk', ilma 'ilma'
saami albmi 'taevas; lumetuisk', almmá 'ilma'
udmurdi in 'taevas', inmar 'jumal'
komi jen 'jumal; ikoon'
handi iləm 'maailm; õhk; ilm'
mansi ēləm 'aeg; ilm; õhk'
Soome-ugri tüvi. Määrsõna v kaassõna ilma on viisiütleva või omastava käände vorm.

isa : isa : isa 'meessoost vanem'
◊ issand, issi
● vadja isä 'isa'
soome isä 'isa'
isuri isä 'isa'
Aunuse karjala ižä, ižoi 'isa; isasloom'
lüüdi iža 'isa; isasloom'
vepsa iža 'isasloom'
saami áhčči 'isa'
? mokša oćä 'isa vanem vend'
mari iza 'vanem vend; isa noorem vend'
mansi ǟś 'ema isa'
ungari ős 'esiisa; ürgne'; van 'isa; vanaisa'
neenetsi ńíśa 'isa'
eenetsi eśi 'isa'
nganassaani ďesi̮ 'isa'
sölkupi e̮sә 'isa', äsämә 'minu isa'
Uurali tüvi. issand on tuletise isand variant, mis võib olla tekkinud vana kirjaviisi põhjal. Vt ka noorsand.

ise : enese ~ enda : ennast ~ end (rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut) 'just see'; (määrsõnana) 'ilma abita, omal jõul'; (käändumatu omadussõnana) 'erinev, teistsugune'
◊ isik
● liivi ī’ž 'ise'
vadja ize 'ise'
soome itse 'ise'
isuri itse 'ise'
Aunuse karjala iče 'ise; inimene'
lüüdi iťš́e 'ise; inimene'
saami (j)ieš 'ise'
ersa eś 'oma; ise'
mokša eś 'oma; ise'
mari š- sõnas ške 'ise'
udmurdi ač́- 'ise'
komi ać- 'ise'
lõunahandi is 'hingevari'
mansi is 'inimese vari'
? ungari mrd iz, isz 'igemehaigus; vähk'
Soome-ugri tüvi. Eesti keeles on asesõna vormistik segunenud enese tüvega. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedane tüvi on ka jukagiiri eiďi 'hea vaim'. Vt ka eisik.

jooma : juua : joon 'mingit vedelikku suuga võtma ja alla neelama'
◊ joovastama
● liivi jūodõ 'juua'
vadja juvva 'juua'
soome juoda 'juua'
isuri joovva 'juua'
Aunuse karjala juvva 'juua'
lüüdi ďuoda 'juua'
vepsa joda 'juua'
saami juhkat 'juua; suitsetada, tõmmata'
mari jüaš 'jooma'
udmurdi jui̮ni̮ 'jooma'
komi juni̮ 'jooma'
? handi jańś- 'jooma, rüüpama'
mansi aj- 'jooma'
ungari iszik 'jooma'
Soome-ugri tüvi. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedane tüvi on ka turgi keelte *jug- 'neelama' ja mongoli ugu, ū 'jooma'. Vt ka jomm, jooksma, joom, joovikas, jopastama.

juga1 : joa : juga 'järsk vee langus jõesängi astangult; vedeliku, gaasi, vms suhteliselt väikese läbimõõduga voolus'
● soome juka van 'juga'; mrd 'kiiluvesi; oja'
karjala juka 'hauakoht jões'
handi jĭχĭ 'oja, väike jõgi'
mansi jā 'jõgi'
neenetsi jaχa 'jõgi'
eenetsi ďoha 'jõgi'
? sölkupi ćak͔ә 'soo; soolaugas; auk maas'
kamassi ťaγa 'jõgi, oja'
matori čaga 'jõgi'
Uurali tüvi. Vt ka jõgi.

jändama : jännata : jändan 'millegi keeruka, palju vaeva nõudvaga tegelema; jantima, jamama; möllama, hullama; vigurdama'
○ jandama
● vadja jantata 'mürada, hullata; riielda, sõimelda'
soome jäntätä mrd 'jännata, pusida'
? handi jănt- 'mängima'
? mansi joŋγi-, jank- 'mängima'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. Soome-ugri päritolu on kaheldav vahepealsete sugulaskeelte vastete puudumise tõttu. jandama on tagavokaalne tüvevariant. Eesti keelest on laenatud läti mrd jandalet 'teatud läti rahvatantsu tantsima'.

jää : jää : jääd 'külmunud, tahkes olekus vesi'
● liivi jej 'jää'
vadja jää 'jää'
soome jää 'jää'
isuri jää 'jää'
Aunuse karjala jiä 'jää'
lüüdi ďiä 'jää'
vepsa jä 'jää'
saami jiekŋa 'jää'
mari ij 'jää'
udmurdi je̮ 'jää; rahe'
komi ji 'jää'
handi jεŋk 'jää'
mansi jāŋk 'jää; valge'
ungari jég 'jää; rahe'
Soome-ugri tüvi.

kadakas1 : kadaka : kadakat 'igihaljas okaspõõsas v -puu (Juniperus)'
● liivi kadāg 'kadakas'
vadja kataga, kataja 'kadakas'
soome kataja 'kadakas'
isuri kattaaja, kadajoin 'kadakas'
Aunuse karjala kadai, kadajaine 'kadakas'
lüüdi kadai 'kadakas'
vepsa kadag, kadaǵ 'kadakas'
? saami goahcci '(okaspuu) okas'
? mansi χūś sõnaühendis χūś ūľpa 'kõrge, jäme, oksaharudeta ja tiheda ladvaga seeder'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. Saami ja mansi vaste asemel on kaugemate sugulaskeelte vasteks peetud ka komi kač liitsõnas kač-pomeľ 'kadakas'. Teisalt on oletatud, et tüvi on balti laen, ← tüvi, mille vasted on leedu kadagys 'kadakas', läti kadiķis 'kadakas' ja preisi kadegis 'kadakas', sel juhul on kaugemate sugulaskeelte sõnad teise päritoluga. Pigem on siiski balti tüvi läänemeresoome keeltest laenatud.

kaduma : kaduda : kaon 'kaotsi minema; lahkuma; (aja kohta:) mööduma; olemast lakkama'
● liivi ka’ddõ 'kaduda'
vadja katoa 'kaduda'
soome kadota, mrd katoa 'kaduda; hääbuda'
isuri kaottaa 'kudumisel silmi kahandada'
Aunuse karjala kavota 'kaduda; langeda, hukka minna'
lüüdi kadoda 'kaduda'
vepsa kadoda 'kaduda; kahaneda (kuu kohta); surra (looma kohta)'
saami guođđit 'jätta; ära jätta; maha jätta, lahkuda'
ersa kadoms '(maha, alles, pooleli, meelde) jätma; lahkuma, eemalduma; alles v järele jääma'
mokša kadəms 'jätma; lubama, laskma'
mari koδaš (oleviku ains 1P koδem) 'jätma; loobuma, hülgama; ära v vahele v tegemata jätma', koδaš (oleviku ains 1P koδam) 'jääma, püsima; järele v üle jääma'
udmurdi ki̮ľi̮ni̮ 'maha jääma (millestki); jääma, püsima'
komi koľni̮ 'jätma (kusagile); hülgama; jääma; maha jääma (millestki); väikeseks jääma (riiete v jalanõude kohta); mööduma, läbi saama'
handi χăj- 'jätma'
mansi χūľ- 'jätma', χuľt- '(järele) jääma'
ungari hagy 'jätma; laskma, lubama; järele v alles jätma; pärandama; (kellegi) hoolde jätma'
neenetsi χajo- 'jääma', χaje- 'jätma'
eenetsi kai- 'jääma'
nganassaani kou- 'jääma'
sölkupi k͔uə̑ćǝ- 'jätma'
kamassi kojo- 'jääma'
Uurali tüvi. On ka oletatud, et läänemeresoome keelte tüvi on germaani laen, ← alggermaani *skat-, mille vaste on norra mrd skata- 'teravikuga lõppema, järsult teravnema, järsku lõppema; vähenema, kahanema', kuid seda ei peeta kuigi usutavaks. Vt ka kõdu.

kaema : kaeda : kaen mrd 'vaatama; kontrollima; proovima; kompama, puudutama; püüdma; hankima, muretsema; hoolitsema; otsima, valima'
◊ kaetama
● soome kajota 'puutuda, puudutada; sekkuda'; mrd 'mõjuda; arvesse võtta, hoolida'
saami gádjut 'päästa'
? handi χaj- 'millegagi kokku põrkama; tabama, pihta saama (tulistades, visates, lüües)'
? mansi χɔ̄j- 'puudutama, tabama'
Läänemeresoome-saami või soome-ugri tüvi. Vt ka kaits(e)ma.

kaenal : kaenla : kaenalt 'käsivarre ja õla ühinemiskoha alaosa ning sellest allpool olev käsivarre ja külje vaheline hoideala'
○ kirderanniku kainal
● liivi kāinal 'kaenal'
vadja kainalo 'kaenal'
soome kainalo 'kaenal'
isuri kaila, kainalo 'kaenal'
Aunuse karjala kainalo 'kaenal'
lüüdi kainal(o) 'kaenal'
vepsa kaimol, ke͔imuu̯ 'kaenal'
? udmurdi kun liitsõnas kun-ul 'kaenal; särgi kaenlakiil'
? komi kun liitsõnas kunle̮s 'särgi kaenlakiil'
? handi χonəm sõnaühendis χonəm pat 'kaenlaalune'
? mansi χanəl 'kaenal'
? ungari hón 'kaenal'
Võib olla vana läänemeresoome liitsõna. Kaugemate sugulaskeelte sõnad võivad olla selle liitsõna esikomponendi vasted. Esikomponent on sel juhul soome-ugri tüvi, mõne arvamuse kohaselt koguni uurali tüvi, mille vasted on ka neenetsi śalᵊ’ 'kaenal', eenetsi seri 'kaenal', nganassaani kaľiŋ 'kaenal', sölkupi k͔āliń 'kaenal' ja kamassi kālə̑ŋ 'kaenal'. Järelkomponent on ala. Vt ka kaiss.

kaha1 : kaha : kaha '(varrega eseme) laiem nõgus ots'; mrd 'reha pea; labida laba; käepide; (kala)kahv; vähinatt; tihe nooda pära, mõrra viimane sopp'
◊ kahur
● soome mrd kaha '(vitstest, laastudest, tohust) korv, suurem säilitusnõu; teivastest püünis; alus, raam lusikate või tööriistade hoidmiseks'
Aunuse karjala kaha '(vitstest, laastudest) süte- v heinavedamiskorv'
lüüdi kaha 'sütevedamiskorv; mõrra rõngas'
vepsa kahač 'kuivatusredelil heinu kinni hoidev kokkuseotud vitstepaar'
? udmurdi kož sõnaühendis kenos kož 'vilja-, jahu-, söödasalv'
? komi van srmt ki̮š 'õõnsus [?]'
handi χŏsap 'lahter, õõnsus; sahver'
mansi χusap '(säilitus)nõu'
? sölkupi koča 'kott'
Soome-ugri või koguni uurali tüvi. kahur on Esimese maailmasõja ajal loodud tuletis, tähenduslikuks seoseks tüvega on olnud teatud analoogia lusika, piibu vm kaha ja suurtükilafeti vahel.

kajakas : kajaka : kajakat 'rannikulind (Larus)'
● liivi kajāg(õz) 'kajakas'
vadja kajaga 'kajakas'
soome mrd kajava, kajakka, kajaa, kajain, kajaja 'kajakas'
isuri kajjaava, kajavaa 'kajakas'
Aunuse karjala kajoi 'kajakas'
lüüdi kajag, gajag 'kajakas'
vepsa kajag 'kajakas'
saami gádjit '(kalju)kajakas'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome-saami tüvi. Lähedasi sama lindu märkivaid häälikuliselt ajendatud tüvesid leidub ka kaugemates sugulaskeeltes, nt permikomi van srmt gaďa ja mansi χå̄jėχ. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kajo 'kalakajakas' ja läti mrd kajaks 'teatud kajakas'.