[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aare : aarde : aaret '(peidetud) väärisvara; miski v keegi väga väärtuslik'
← soome aarre 'varandus, vara'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Soome sõna on peetud germaani või skandinaavia laenuks, ← alggermaani *arđi-, mille vaste on nt vanaülemsaksa art 'kündmine', või ← algskandinaavia *arđo-, mille vaste on nt vanaislandi ǫrð (mitm arðir) 'saak, aastasaak'. Vt ka maare1.

agan : agana : aganat 'teravilja peksmisel ning tuulamisel terade hulgast eraldunud õisikute, kuparde, lehtede peenemad, kergemad osad, kõluterad jm'
← alggermaani *aǥanā
vanarootsi aghn 'agan'
vanaülemsaksa agana 'agan'
rootsi agn 'agan'
● liivi agān, agānõz 'agan'
vadja akana 'agan'
soome akana 'agan'
isuri akaana 'agan'
Aunuse karjala aganot (mitm) 'agan'
lüüdi agan 'agan, sõkal'
vepsa aganod (mitm) 'sõelmed'

ahel : ahela : ahelat 'kett'
← alggermaani *χāχilaz, *χāχlō
vanaislandi hæll 'kepp, teivas, vai'
vanarootsi (tiūþer-) hæ̅l 'pulk; tikk'
vanaülemsaksa hāhala, hāhila, hāhla, hāla 'konks, mille otsas pada tulel ripub'
● vadja ahila 'kett; raudkütke; vangiahelad'
soome haahla 'rauast v puust pajaahelad, pajakook; rauast kett, mille konksu otsas pada ripub'
isuri hahlad (mitm) 'kandepuud ja selle põikpuud ühendavad klambrid; pajaahelad'
Aunuse karjala huahlu 'konks ahjukoldes paja riputamiseks'
lüüdi huahlad (mitm) 'pajaahelad'
vepsa hahl 'pajakonks'

aju : aju : aju 'inimese ja selgroogsete loomade kesknärvisüsteem'
● vadja aju 'aju; mõistus; üdi'
soome aivo 'aju', mrd aju 'aju; mõte, mõistus'
isuri ajut, aivod (mitm) 'aju'
Aunuse karjala aivot (mitm) 'aju'
vepsa aivod (mitm) 'aju'
saami vuoiŋŋamaččat (mitm) 'aju', vuoiŋŋamaš-, vuoiŋŋaš- 'aju-'
? mokša uj 'aju; üdi'
? ungari agy 'aju; (ratta) rumm; pealuu'
? neenetsi ŋæwejᵊ 'aju'
? eenetsi ebē 'aju'
? nganassaani ďia 'aju; mõistus'
? sölkupi k͔ǖŋ 'aju'
? kamassi kuju 'aju'
Läänemeresoome-saami või isegi uurali tüvi. Eesti keelest võib olla laenatud vadja aju ning eesti või soome keelest isuri ajut.

eesti 'teatud läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
← saksa Este 'eestlane'
Eesti keelde on tüvi laenatud saksa keele vahendusel, pikk e on ilmselt baltisaksa mõju. Esimest korda on Aestii rahvast nimetanud Tacitus oma teoses „Germania” umbes aastal 100 m.a.j, rääkides rahvast, kes elab germaanlastest idas. Suurema osa uurijate arvates on see balti rahvaste üldnimetus. Esimesed teated kasutuse kohta eestikeelses tekstis on 17. sajandist, eesti rahva suus sai nimetus üldiseks 19. sajandil seoses rahvusliku eneseteadvuse ärkamisega, varem kasutasid eestlased enda kohta nimetust maarahvas ja nimetasid oma keelt maakeeleks. Tüvi on arvatud olevat germaani päritolu ja tähendanud 'ida', vrd vanainglise ēast 'ida', saksa Ost 'ida, idakaar'. Teise võimalusena on esitatud balti etümoloogia, ← balti *aīsto-, *aīst(e)r 'maa; nurm, põld', leedu aikšte 'tasane metsalagendik; ala; lage koht'. Eesti keelest on laenatud liivi ēstli (mitm) 'eestlased' ja osaliselt soome Eesti 'Eesti'.

ei (eitussõna)
◊ eba-,ebalema,ega,eks,ära1
● liivi ä’b (eitustegusõna kindla kõneviisi oleviku ains 1P ja 3P, mitm 1P ja 3P), äd (ains 2P), alā (käskiv kõneviis)
vadja en, et, ep, emmä, että, evät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkoo, elkääm, elkaa, elkoo (käskiv kõneviis)
soome en, et, ei, emme, ette, eivät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), älä, älköön, älkäämme, älkää, älkööt (käskiv kõneviis)
isuri en, ed, ei, emmä, että, eväd (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkää (käskiv kõneviis)
Aunuse karjala en, et, ei, emmo, etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), äľä, äľgäh, äľgiä, äľgiättö (käskiv kõneviis)
lüüdi en, ed, ei, emme ~ emmo, ette ~ etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ela ~ elä ~ älä, elgai ~ algah ~ älgäh, algam, elgad ~ algad, älgädäh (käskiv kõneviis)
vepsa en, ed, ii̯ ~ ei, eme͔i, ete͔i, ii̯ ~ ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ala, oug(a)ha, ougam, ougat, oug(a)ha (käskiv kõneviis)
saami i- (eitustegusõna tüvi), eahpe- 'eba-'
ersa e-, i- (eitustegusõna tüved)
mokša e-, i- (eitustegusõna tüved)
mari i-, ə̑- (eitustegusõna tüved)
udmurdi u-, e̮- (eitustegusõna tüved)
komi o-, e- (eitustegusõna tüved)
neenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi)
eenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi), i- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
nganassaani ńi- (eitustegusõna tüvi)
sölkupi i̮- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
kamassi e-, i- (eitustegusõna tüved), ei 'ei'
matori i- (eitustegusõna tüvi)
Uurali tüvi. Arvatakse, et sugulaskeeltes esinev tagavokaalne eitustegusõna tüvi, mille vasted on nt ersa a-, mokša a-, handi ă-, mansi a-, ā-, on selle tüve variant. Samalaadseid eitustegusõna tüvesid on ka teistes keeltes, nt jukagiiri o-, e-, mongoli e-, evengi ä-. Eesti kirjakeeles on üldistunud üks endise eitustegusõna vorm, ei, tõenäoliselt < *ejä, mis vastab tänapäeva tegijanimedele. Seda on peetud ka vanaks minevikuvormiks. eba- on eitustegusõna oleviku kesksõna. Sõnas eks on vanad liited *-ko ja *-s. Kirjakeele eba-liitelistes sõnades, nt ebamäärane, ebakoht, ebamugav, on eeskujuks olnud soome keel, vrd soome epämääräinen, epäkohta, epämukava. Käskiva kõneviisi vorm ära1 on segunenud määrsõnaga ära2, era-. Vt ka ehk, eirama, eisik, eksima, kaheksa, pole, teps, üheksa.

elejad : elejate : elejaid (mitm) 'ahtmiseks põllult koju toodud peksmata vili' elama

enam 'rohkem; sellest peale, edaspidi (eitavas lauses)'
● liivi je’nnõ 'palju', je’mbit, jemīņ 'rohkem'
vadja enäpi 'rohkem; enamasti'
soome enä 'suur; palju'
isuri enämbi 'enam'
Aunuse karjala enäm, enämbi 'enam, rohkem'
lüüdi eńämb(i) 'enam, rohkem'
vepsa enamb 'enam, rohkem'
saami eatnagat (mitm) 'paljud', eatnat 'palju, rohkesti; paljud, palju', eanet 'enam, rohkem; mitu, mitmed'
ersa ińe 'suur'
mokša ińä 'suur'
idahandi eṇə, ä̆ṇə 'paks'
mansi janiγ 'suur'
? nganassaani aniʔe 'suur'
Soome-ugri või uurali tüvi. Eesti sõna on keskvõrdevorm vanast omadussõnast, mis tähendas 'suur'. Vt ka onu.

era- 'mitteühiskondlik, mitteriiklik; isiklik, mitteametialane; omaette olev v toimuv; mittesõjaväeline; tsiviil-'
◊ eraldi, eri, ära2, -äranis
← algiraani *er- 'lahtine, eemalseisev; lahku minema, lahti harutama'
vanaindia ṛta- 'eraldatud'
● liivi järā, jarā 'ära'
vadja erä- liitsõnas eräpooliin 'väline; erapooletu', eri 'eri, eraldi; erisugune'
soome erä 'partii, kogus; osa; summa; kord; kalal-, jahilkäik'
isuri eriksee 'eraldi'
Aunuse karjala erä 'üks, mingi; keegi', eri 'erinev; eriline'
lüüdi eriže 'eraldi; lahku, lahus'
vepsa eŕigata, eragata 'eralduda, lahti tulla; lahku minna'
saami earri 'piimakogus, mida põhjapõdralt v lehmalt (v kogu karjalt) korraga lüpstakse', earránit 'erineda'
Sõnas (ise)äranis on vana omastusliitega oleva käände vorm. Sõnades ära2 ja -äranis on tüvevariant, kus e > ä. Kirjakeelde on mitmeid tuletisi keeleuuenduse ajal soome keele eeskujul moodustatud, nt erinema, vrd soome eritä 'erineda, erinev olla, lahku minna', või soome keelest laenatud, nt erak ← soome erakko 'eremiit, erak', eriline ← soome erillinen 'eraldi olev; üksi seisev', eriti ← soome erittäin 'eriti, väga', eristama ← soome eristää 'isoleerida, eraldada'. Vt ka eru.

esi : ee : ett 'ees olev töötamisriba, -lõik'
◊ edel, edenema, edev, edu, eelis, eemal, ees, etik, etlema, ette, õdus
● liivi je’d, je’ddi 'ees olev'
vadja esi 'esiosa, -tükk; esi (viljalõikamisel)'
soome esi 'esiosa; niitja v viljalõikaja tööesi; osa; eelis, kasu; esimene'
isuri esi 'esikülg, -osa; heinakaar'
Aunuse karjala ezi- 'esi-, ees olev'
lüüdi edel 'ees; enne'
vepsa eźi 'esiosa'
handi jeʌ 'kaugemale, eemale; ära; kõrvale'
mansi ēl(a) 'edasi, ettepoole'
ungari elő- 'esi-'
Soome-ugri tüvi. edel on vana tuletis, mis esialgu on tähistanud eesolevat kohta, hiljem ilmakaart, kus oli eluaseme sissepääs. eemal on alalütlevas käändes keskvõrdevorm. Sõnas õdus on tüvevariant, milles esisilbi e > õ. Mitmed tuletised on moodustatud soome keele eeskujul või laenatud soome keelest, nt esitama ← soome esittää 'esitada, näidata; väljendada; ette panna; ette kanda', esitlema ← soome esitellä 'tutvustada, (ette) näidata; esitleda'. Eesti keelest on laenatud soome etelä murdetähendus 'edel, edelapoolne'. Vt ka edasi, eetma, ese.

haar : haara : haara 'haru'
● vadja aara 'haru; (mitm) jalad, harud; hark, haarik'
soome haara 'haru; hargnemiskoht; jalgevahe'
isuri haara 'haru'
Aunuse karjala huarakko 'haruline'
? Pite saami sarre 'sõrme- v varbavahe'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Vt ka haarama.

habe : habeme : habet 'mehe näo alaosa karvkate'
? ← balti
leedu šapas 'kõrs, lible'
● liivi a’bbõnz 'habemekarv'; a’bbõnd 'habe'
soome mrd haven, hapene 'karv; juuksekarv; vuntsid; habesamblik'
Aunuse karjala haven (mitm habenet) 'udemed; lõust'
lüüdi haben 'karv, habemekarv'
vepsa habin 'ninaalune; vuntsid', habeń 'lõuahabe'
Vt ka haibakas.

hagu : hao : hagu 'kütteks maharaiutud peened puud v oksad'; mrd 'kaera pööris'
◊ hagerik
← balti
leedu šaka 'oks; haru'
läti sakas (mitm) 'rangid'
● vadja hako 'jäme pehkinud puu; tuulest murtud puu känd'
soome hako '(okaspuu) oks; vettinud puunott'
isuri hago 'pehkinud puu; vettinud puunott; ajupuit'
Aunuse karjala hago 'pehkinud puu'
lüüdi hago 'pehkinud puu'
vepsa hago 'tuulemurd, jäme pehkinud puu'
Eesti keelest on laenatud soome mrd hakeri 'roigastest või kuuseokstest varjualune heintele lauda seina ääres; vilets maja, hurtsik' (← hagerik). Vt ka agu.

harali 'mitmes suunas laiali' haru

hari : harja : harja 'puhastamiseks, pühkimiseks, sugemiseks vms kasutatav ese; millegi ülemine, kõrgeim, tipmine osa'
◊ harima, harjus, harjusk
← balti
leedu šerys 'sea harjas'
läti sars (hrl mitm sari) 'sea harjas'
● liivi ōŗa 'liivane madalik meres; harjamisvahend; linahari; katusehari'
vadja arja 'hari, tipp; (kuke)hari; (hobuse) lakk; (kala) seljauim; harjamisvahend; linahari'; arjas 'harjas'
soome harja 'harjamisvahend; tipp; seljak; katusehari; (hobuse) lakk'; harjas 'harjas'; harjus 'harjus'
isuri harja 'harjamisvahend; (kuke)hari; (hobuse) lakk'; harjas 'harjas'
Aunuse karjala harja, harjas '(hobuselaka)karv; (mitm) hobuselakk'; harjus 'harjus'
lüüdi haŕď '(lina)hari; tipp; katusehari; (hobuse) lakk'; harďuz 'harjus'
vepsa haŕj '(lina)hari; (kuke)hari'; haŕǵos 'harjus'
Kalanimetus harjus on läänemeresoome tuletis, kalal on suur harja meenutav seljauim. Vt ka harjuma.

hele : heleda : heledat 'tugevat valgust kiirgav; värvuselt, toonilt valkjas; kõrge ja kõlav'
◊ helama, heli
● liivi õ’ldzi 'värvuselt, toonilt valkjas; ere, kirgas'
vadja eliä 'helisev, kõlav, kajav', elisä 'heliseda, kõliseda, kõmiseda, kajada, kumiseda'
soome heleä 'erk, ere, kirgas, hele, selge; käre, kärts; kõlav; helisev'; hely 'ehe, kulin', helistä 'heliseda; tiliseda; kõliseda'
isuri helliiä 'helisev, kõlav; värvuselt, toonilt valkjas', helissä 'heliseda; kõlada, kajada'
Aunuse karjala heľei 'helisev, kõlav; hell, õrn'; heľü 'kõla, helin', helištä 'kiliseda, kõliseda'
lüüdi heleäd (mitm) 'helisevad, kõlavad', helä͔itä 'heliseda, tiliseda; kõliseda'
vepsa heled 'helisev, kõlav; tundlik, hell'; helü 'kelluke, kuljus', heläita 'heliseda, tiliseda; kõliseda'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Sama tüvi võib olla sõnades helge ja helkima. Lähedane tüvi on nt sõnas hillerdama. Vt ka eliting.

helves : helbe : helvest 'väike, kerge ja õhuke osa millestki, kübe; (toidu)ainest pressitud õhuke libleke'
← alggermaani *χelwō(n), *χelma-z
saksa mrd Helme, Helwe, Helbe 'sõklad, aganad'
rootsi mrd hjälm 'kaera sõkal'
● soome helve 'sõkal, kesi; helves'
isuri helve 'kaera sõkal, lible; okas'
Aunuse karjala helveh 'helves; sõkal'
lüüdi helbe(h) 'kaera sõkal'
vepsa heľbe 'seemnekest, sõkal; (mitm) aganad'

hiib : hiiva : hiiba 'peen sete'
? ← balti
leedu šyvas 'hallikas', mrd šyvas 'kali'; syvas (hrl mitm syvai) 'mahl'
preisi sywan 'hall'
● vadja iiva 'pärm; (leiva)juuretis'
soome hiiva 'pärm; pärmseen'
isuri hiiva 'pärm'
karjala hiiva 'pärm'
Vanemast murdekeelest registreeritud tüvi on keeleuuenduse ajal kirjakeeles kasutusele võetud. Isuri ja karjala sõnad on arvatavasti laenud soome keelest.

hitse : hitsme : hitset 'külviee, külvirinna äärjoon'
● soome mrd sitkain 'hitse'
karjala sitkelmö 'hitse'
lüüdi sikloimi 'hitse'
vepsa sikloita 'külvirinna äärjoont märkida'
? saami časkkis 'tükk, jupp; leiva- v kalalõik'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. On arvatud, et kirjakeelses lõunaeesti murretest pärit variandis on toimunud häälikute eristumine hits(k)e < *sits(k)e. Murrakuti on säilinud ka variandid sitke, site, (mitm) sitmed.

hoone : hoone : hoonet 'suurem siseruumidega ehitis'; mrd 'ait, ruum rehetoa otsas; kamber'
○ lõunaeesti hoonõh
● vadja oonõ 'maja, elumaja; hoone, ehitis; tuba, ruum'
soome huone 'tuba, ruum'
isuri hoone 'maja, ehitis, hoone; tuba'
Aunuse karjala huonus (mitm huonuksut) 'talumaja koos kõrvalhoonetega; hoone, ehitis'
lüüdi huoneh 'elamu, talumaja'
vepsa honuz 'tuba'
Läänemeresoome tüvi. On ka arvatud, et balti laen, ← balti *šānas, mille vaste on leedu šonas 'külg', šoninė 'väike külghoone'.

hõim : hõimu : hõimu 'suguharu; rahvas, sugu'
← balti
leedu šeima 'perekond, pere'
läti saime 'perekond, pere'
● liivi aim 'perekond, pere'
vadja õimo 'suguvõsa'
soome heimo 'hõim; suguvõsa'
isuri heimod (mitm) 'oma küla inimesed, tuttavad'
Aunuse karjala heimo 'suguvõsa; hõim'
lüüdi heimokund 'sugu, suguvõsa'
vepsa hii̯m 'suguvõsa, sugulased; sugulus'

hüljes : hülge : hüljest 'vee-eluviisiga ümara silinderja keha ja lühikese ning tiheda karvaga imetaja (Phoca)'
? ← alggermaani *selχa-s
vanaislandi selr 'hüljes'
● liivi īlgaz (mitm ilgõd) 'hüljes'
vadja ülle (mitm ültšed) 'hüljes'
soome hylje 'hüljes'
isuri hüle 'hüljes'
karjala hüleh 'hüljes'
Teisalt on oletatud, et tuletis hülgama tüvest.

ige : igeme : iget 'hambakaela kattev limaskest'
● liivi i’gmõd (mitm) 'igemed'
vadja itšee 'ige; (mitm) lõpused'
soome ien 'ige'
isuri ien 'ige'
Aunuse karjala igen 'ige'
lüüdi igeń 'ige'
vepsa igin 'ige'
? udmurdi an 'lõug', piń an 'ige'
? komi an sõnaühendis piń an 'ige'
ungari íny 'ige; suulagi; maitse'
Soome-ugri tüvi. Teisalt on läänemeresoome tüve peetud indoeuroopa laenuks tüvest, mille vaste on nt vanaülemsaksa giumo 'ige'.

ihu : ihu : ihu 'inimese keha või selle mingi piirkond, eriti lihaosa v välispind'
● vadja iho 'ihu, keha'
soome iho 'nahk; ihunahk'
isuri iho 'nahk'
Aunuse karjala iho 'nägu; välimus; põsk'
lüüdi ihot (mitm) 'nägu; nahk'
saami assi 'nahaaluskude'
? ersa jožo 'pind'
? mokša joža 'nahk'
? mäemari juž- liitsõnas južwǝt 'higi; vesivilli vedelik'
komi ež 'pind, pealmine kiht; välimine kiht v külg'
Läänemeresoome-permi tüvi. Teisalt on arvatud, et läänemeresoome sõna on tuletis tüvest iha.

iva : iva : iva 'seeme, tera'
← indoeuroopa *jeva
avesta yava- 'teravili'
vanaindia yavaḥ 'teravili; viljasaak; oder'
leedu javas (hrl mitm javai) 'vili'
● vadja jüvä 'iva, tera'
soome jyvä 'iva, tera'
isuri jüvä 'iva, tera'
Aunuse karjala jüvä 'iva, tera'
lüüdi ďüvä 'iva, tera'
vepsa jüvä 'iva, tera; seeme'
ersa juv 'sõkal'
mokša juv 'agan'
udmurdi ju 'teravili; tera, iva'
komi ji- sõnas ji-ki 'ohe (odrasõklal)'
? neenetsi jā 'jahu; jahusupp'
? eenetsi ďa-sa 'jahu; tainas'
? nganassaani ďaa 'jahu'

just 'antud ajamomendil v sellest pisut varem; nüüdsama, äsja'
○ jüst
← alamsaksa just 'just'
← rootsi just 'just'
On ka arvatud, et saksa laen, ← saksa just 'just'. Mitmes keeles tuntud sõna pärineb algselt ladina keelest, ← ladina iūstē 'õigesti, seaduslikult'. Eesti keelest on laenatud isuri just 'just'.

jõulud : jõulude : jõule ~ jõulusid (mitm) 'Kristuse sünnipäevana peetavad pühad; talvise pööripäeva tähistamine'
← algskandinaavia *jegwla-
vanaislandi jól 'jõulud'
● vadja jõulu 'jõulud'
soome joulu 'jõulud'
isuri joulu 'jõulud'
Sõna on peetud ka hilisemaks, vanarootsi laenuks, ← vanarootsi jūl 'jõulud'.

kaatsad : kaatsade : kaatsu ~ kaatsasid (mitm) mrd 'vanaaegsed linased meeste (alus)püksid; püksisäär; suirakorvikesed mesilase tagajalgadel'
← vene gáči (mitm) 'aluspükste sääred; jalasuled (röövlindudel); kintsud'

kabu1 : kao : kabu 'kaunis neiu, naine'
◊ kabe1
← alggermaani *skapi-z, *skapa-
vanaülemsaksa skaf 'omadus, laad'
vanaislandi skap 'omadus, seisund, viis; meelsus, mõttelaad, olemus', skǫp (mitm) 'saatus; needmine; suguelundid'
vanarootsi skap 'mehe suguelund; (mitm) hobuse suguelundid; looming, loodu'
● soome van kave 'loodud olend; inimene; tüdruk, neiu; lammas; metsloom; mütoloogiline olend'
karjala kaveh 'loodud olend (inimene või loom, eriti lammas); väike, inetu, kombetu naine; mütoloogiline olend'
Lule saami kuopas 'nõid, nõiamoor'
kabe1 on vanemas murdekeeles ja rahvalauludes registreeritud tüvevariant, millele 19. sajandil anti kirjakeeles teatud lauamängu tähendus. See tähendus on tõlkelaen, vrd saksa Dame 'daam; naine; kabemäng; kabestunud kabekivi, tamm', vene dáma 'daam', dámka 'kabestunud kabekivi, tamm'. Vt ka kabu2.

kalavinski : kalavinski : kalavinskit 'omaaegne säärsaabas'
○ kalaven(t)ski, kalavintsi, kalavin(t)ska, kalavin(t)sik
← vene gólovy, golóvki (mitm) '(jalatsi) pöiad'
Laentüvele on lisatud venepärane liitelaadne element -vinski. On ka arvatud, et laenuallikaks on isikunimest Golovin tuletatud omadussõna vene golovinskie 'Golovini'. Kuna puuduvad tõendid, et Vasknarvas elanuks sellenimeline kingsepp, nagu on väidetud, siis ei ole see usutav. Sõna ulatuslikule levikule murretes võib olla kaasa aidanud rahvaetümoloogiline tõlgendus: kalavinskid on eelkõige kalamehesaapad.

kalkar : kalkari : kalkarit mrd 'hulgus, kaltsakas, laaberdis'
← rootsi van skalkar (mitm) (ains skalk) 'kelm, suli'
Laenuallikaks on rootsi sõna mitmusevorm.