[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

nokk : noka : nokka 'pikenenud näoluudest ning üla- ja alalõualuust moodustunud sarvkestaga kaetud elund lindudel; esemete (rõhtsuunas) eenduv v konksjalt väljaulatuv osa (nt mütsisirm, anuma tila)'
● vadja nokka 'nokk (linnul); ots, teravik, konks'
soome nokka 'nokk (linnul); tipp, ots, tila'
isuri nokka 'nokk (linnul); tipp, ots'
Aunuse karjala ńokku 'nokk (linnul); nina; tipp, ots; tükk; serv, äär', ńuokku 'nokk (linnul)'
lüüdi ńokk(e͕) 'nokk (linnul); nurk; tipp, ots'
vepsa ńok 'nokk (linnul); astel (putukal); nurk; tipp, ots, neem'
Võib olla häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedasi tüvesid esineb ka kaugemates sugulaskeeltes, nt mansi nāχwi 'nokkima' ja handi noχ- 'nokkima'. Teisalt on oletatud, et germaani laen, ← alggermaani *χnukka-, mille vasted on rootsi nock 'raaots; katusehari' ja islandi hnokki 'konks, haak; neem'. Vt ka noku ja nokutama.