[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

att : atu : attu 'Hiiu naise endisaegne kotjas peakate'; mrd 'kaabu, müts'
← alggermaani *χattu-z
algskandinaavia *hattuR
vanaislandi hattr, hǫttr 'kübar, kaabu; kapuuts'
vanarootsi hatter 'kübar, kaabu; kapuuts'
rootsi hatt 'kübar, kaabu; kate'
● vadja hattu 'müts, talvemüts'
soome hattu 'kübar, kaabu; müts'
isuri hattu 'kaabu; peakate'
Aunuse karjala hattu 'auna pealmine vihk'; van 'müts'
lüüdi hatt 'õlgadeni ulatuv peakate kaitseks sääskede eest; viljahaki pealmine vihk; kuhja kate'
Germaani või noorem laen, täpset laenamisaega ei saa kindlaks määrata. Murretes on eri laenukihistusi, nt Hiiumaa i-tüveline variant att : ati võib olla laenatud eestirootsi murdest, ← eestirootsi hatt 'naiste peakate'. Kirderannikumurrete sõna hattu 'müts' võib olla mõjutanud soome keel.

ihu : ihu : ihu 'inimese keha või selle mingi piirkond, eriti lihaosa v välispind'
● vadja iho 'ihu, keha'
soome iho 'nahk; ihunahk'
isuri iho 'nahk'
Aunuse karjala iho 'nägu; välimus; põsk'
lüüdi ihot (mitm) 'nägu; nahk'
saami assi 'nahaaluskude'
? ersa jožo 'pind'
? mokša joža 'nahk'
? mäemari juž- liitsõnas južwǝt 'higi; vesivilli vedelik'
komi ež 'pind, pealmine kiht; välimine kiht v külg'
Läänemeresoome-permi tüvi. Teisalt on arvatud, et läänemeresoome sõna on tuletis tüvest iha.

jäse : jäseme : jäset 'üks põhiliselt liikumiselundeina talitlevatest looma keha külgmistest paarilistest jätketest'
● vadja jäsen 'liiges'
soome jäsen 'jäse, kehaliige; liige'
isuri jäsen 'liiges'
karjala jäsen 'jõud, energia'
ersa eźńe 'liiges, lüli; sõlm, lehe kinnituskoht taimedel'
mokša äźńä 'liiges; jäse'
mari jə̑žə̑ŋ 'liiges; varrelüli'
udmurdi joz 'lüli; osa', jozvi 'liiges'
komi je̮z 'inimesed, rahvas', je̮zvi 'liiges'
Läänemeresoome-permi tüvi.

kamar : kamara : kamarat 'rohttaimede maapinnaligidane osa koos pealmise mullakihiga; sealiha naha- ja selle ligidane lihakiht'; mrd 'seisvale veele tekkiv (roheline) kord; kinnikasvava veekogu õõtsuv pealispind'
● liivi kamār 'kõva pinnakiht, maapind; kinnikasvava veekogu pealiskiht; seakamar'
soome kamara 'kõva pinnakiht, maapind; seanahk'
? mari kom 'koor, pind; (raamatu)kaaned; tupp'
? udmurdi kumeľ 'niine pealmine kiht'
? komi komi̮ľ 'koor, kest'
? läänemansi kamtul liitsõnas nē̮rkamtul 'pähklikoored'
? ungari hámlik 'kooruma, ketendama'
? neenetsi śāwᵊ 'soomus'
? nganassaani kamu 'soomus'
? sölkupi k͔ām 'soomus'
? kamassi kåm 'soomus'
? matori käbti 'soomus'
Läänemeresoome või uurali tüvi. Läänemeresoome keeltes on tüvele lisatud r(a)-liide.

kõld : kõlla : kõlda 'õhuke nahk, kile'
● ? soome mrd kelsi 'pealmine kiht, koor'
Tüve vaste võib olla ka soome kelle, kelles 'pooleks raiutud puupakk; palgi pinnast lõigatud jäme laast või saetud pinnalaud'; mrd 'langetatud puu; juurtega üleskaalutud känd; kartuli- või naeritükk', ühtlasi võib olla tüve kild2 variant.

labu : labu : labu 'heinasaad'
● vadja lappu, lapussi 'kraasitäis (heiet), heiderull'
soome mrd lapo 'hangutäis heina; väike heinasaad'
isuri labo, lavo 'heinahunnik'
Aunuse karjala labeh, laboh 'kraasitud villatopp; pealmine vajunud heinakiht'
lüüdi labeh 'lame (villa-, kraasitud villa, heina)hunnik'
vepsa labode̮h 'virn, patakas, kiht'
Võib olla laba või lappama tüve tuletis.

lagi : lae : lage 'ruumi ülemine sisepind; ülemine v pealmine osa'
← alggermaani *flakan-
vanaislandi flaki 'varikatus kaitseks vaenlase kuulide eest, kaitsekindlustus'
vanarootsi flaki 'varikatus kaitseks vaenlase kuulide eest, kaitsekindlustus'
● liivi la’ggõz 'palk, katuse v lae osa', la’ggõd (mitm) 'lagi, katus'
vadja latši 'lagi'
soome laki 'lagi'
isuri lagi 'lagi'
Aunuse karjala lagi 'lagi; (ahju) võlv'
lüüdi lagi 'lagi'
vepsa lagi 'lagi'
Sama germaani tüvi on laenatud sõnas lakk1.

lüli : lüli : lüli 'järk, osa; ahela v keti rõngas; puu tumedam kõvem osa'
● liivi li’ļ, lü’ļ 'kõveraks kasvanud puu pealmine osa, peamiselt männil ja kuusel'
vadja lülü 'tihenenud ja kõvenenud puusüü; lülipuiduline'
soome lyly 'lülipuit; liuglemissuusk'
isuri lülü 'kõveraks kasvanud puu; kõvera otsaga teivas'
Aunuse karjala ľüľü 'lüli(puu); kõverdunud'
lüüdi lülü 'puupahk; vibupüssi kaar (tugevast kadakast)'
vepsa ľüľu 'lüli(puu)'
komi lole̮d 'kõva, lülipuidust', mrd lō 'lüli(puu), puu kõveruse kõva pool'
handi lä̆l, ᴧăᴧ 'lüli(puu)'
Soome-ugri tüvi.

pind1 : pinna : pinda 'eseme, olendi vm väliskiht, pealmine kiht; maakamar; alus, põhi, jalgealune; vedeliku v vedela aine ülemine piir, selle pealmine kiht; pindala, ala (suuruselt)'
← alggermaani *spinda-
vanainglise spind 'pekk, rasv'
alamsaksa spint 'maltspuit'
saksa mrd Spint 'pekk, rasv; maltspuit'
● liivi pīnda 'väline kiht; maltspuit'
vadja pinta 'pind, pindmine osa, pinnasekiht'
soome pinta 'pind'; mrd 'maltspuit; (sea) pekk, (hülge) nahk ja selle all olev rasvakiht'
isuri pinda 'pind'
Aunuse karjala pindu 'pind; maltspuit; keha, ihu, nahk'
lüüdi pint(e͔) '(puutüve, vee) pind; (looma) nahk'
vepsa pind 'maltspuit; männilatt, millest tehakse korvide jaoks laaste; (vee) pind'
Vt ka pind2.

toht : tohu : tohtu 'kasekoore pealmine korgistunud valgete kihtidena eraldatav osa'
○ lõunaeesti tooh
◊ toosel
← balti
leedu tošis 'toht'
läti tāss 'toht'
● liivi tū’oigõz '(lahtine) toht'
vadja toho 'toht'
soome tuohi 'toht'
isuri toohi 'toht'
Aunuse karjala tuohi 'toht'
lüüdi tuoh(i) 'toht'
vepsa toh́ 'toht'
h järel on lisahäälik t tekkinud astmevahelduslike sõnade analoogial. Murretes esinevad ka selle häälikuta tüvevariandid tohi, toho, tooh. toosel on alalütleva vorm tuletisest toos (< *toohus), mis on tähendanud tohust valmistatud valgusallikat.

ultus : ultuse : ultust 'hargnematu kangaserv'; mrd 'muster, kiri'
● soome hulpi(l)o 'ultus'
isuri hulpelo 'ultus'
Aunuse karjala hurbilo 'ultus'
lüüdi hurbilo 'ultus; jalanõu pealise alla käänatav osa'
vepsa huľbe, huľbol 'ultus'
? Lule saami sål’pē 'rinnalapi siseküljel olev väike tasku'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Eesti keeles on konsonantühend reeglipäratult muutunud. Murdeti esineb ka sugulaskeeltele häälikuliselt lähedasemaid variante, nt hulbõ, ulpus, ulptus, ulbus.

verme : verme : vermet 'verine triip, vorp'
◊ vermima
● ? Salatsi liivi värm 'pisar'
? soome mrd vermen 'marrasnahk, pealmine õhuke kiht; (mitm) õhuke, kehv riie v riietus'
On arvatud, et sõna on tuletis tüvest veri. Teisalt on peetud indoiraani laenuks, allikaks tüvi, mille vaste on nt vanaindia várman- 'kaitserüü; kaitserajatis', on arvatud, et samast tüvest on laenatud ka varmas.

üle 'millegi pealispinda mööda v selle kohalt kõrgemalt ühelt poolt teisele'
◊ üldine, üldse, üli-, üllitama
● liivi i’ļ 'üle; jooksul; eest'
vadja ülees 'üles, ülespoole'; üli 'üle, üleni'
soome ylä- 'üla-'; yli 'üle'
isuri ülä- 'üla-'; ülös, üllää 'üles'
Aunuse karjala üli 'üle, läbi'; ülen 'väga'
lüüdi ülen 'väga, liiga'; ülähän 'üleval'
vepsa üläh 'ülaosa'; ülez 'üles'
saami allin 'üleval, kõrgel'
ersa veľďe 'kaudu, abil'
mokša veľďä 'tõttu; abil; järgi'
mäemari βǝl- 'üleval, üles'
udmurdi vi̮l 'pind, pealmine osa; pealmine'
komi vi̮le̮ 'peale; üles'
? mansi alγa 'vastuvoolu, ülesvoolu'
neenetsi ńi’ 'peale'
eenetsi ńi’ 'peale'
nganassaani ńi 'peale'
sölkupi innä 'üles; peale'
kamassi nigində 'peale; üles'
Uurali tüvi. üllitama on 1920. aastatel kirjakeeles loodud reeglipäratu tüvemuutusega tuletis. Vt ka ülbe, üllas, üllatama, ürp.