[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

eesti 'teatud läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
← saksa Este 'eestlane'
Eesti keelde on tüvi laenatud saksa keele vahendusel, pikk e on ilmselt baltisaksa mõju. Esimest korda on Aestii rahvast nimetanud Tacitus oma teoses „Germania” umbes aastal 100 m.a.j, rääkides rahvast, kes elab germaanlastest idas. Suurema osa uurijate arvates on see balti rahvaste üldnimetus. Esimesed teated kasutuse kohta eestikeelses tekstis on 17. sajandist, eesti rahva suus sai nimetus üldiseks 19. sajandil seoses rahvusliku eneseteadvuse ärkamisega, varem kasutasid eestlased enda kohta nimetust maarahvas ja nimetasid oma keelt maakeeleks. Tüvi on arvatud olevat germaani päritolu ja tähendanud 'ida', vrd vanainglise ēast 'ida', saksa Ost 'ida, idakaar'. Teise võimalusena on esitatud balti etümoloogia, ← balti *aīsto-, *aīst(e)r 'maa; nurm, põld', leedu aikšte 'tasane metsalagendik; ala; lage koht'. Eesti keelest on laenatud liivi ēstli (mitm) 'eestlased' ja osaliselt soome Eesti 'Eesti'.

ei (eitussõna)
◊ eba-,ebalema,ega,eks,ära1
● liivi ä’b (eitustegusõna kindla kõneviisi oleviku ains 1P ja 3P, mitm 1P ja 3P), äd (ains 2P), alā (käskiv kõneviis)
vadja en, et, ep, emmä, että, evät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkoo, elkääm, elkaa, elkoo (käskiv kõneviis)
soome en, et, ei, emme, ette, eivät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), älä, älköön, älkäämme, älkää, älkööt (käskiv kõneviis)
isuri en, ed, ei, emmä, että, eväd (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkää (käskiv kõneviis)
Aunuse karjala en, et, ei, emmo, etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), äľä, äľgäh, äľgiä, äľgiättö (käskiv kõneviis)
lüüdi en, ed, ei, emme ~ emmo, ette ~ etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ela ~ elä ~ älä, elgai ~ algah ~ älgäh, algam, elgad ~ algad, älgädäh (käskiv kõneviis)
vepsa en, ed, ii̯ ~ ei, eme͔i, ete͔i, ii̯ ~ ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ala, oug(a)ha, ougam, ougat, oug(a)ha (käskiv kõneviis)
saami i- (eitustegusõna tüvi), eahpe- 'eba-'
ersa e-, i- (eitustegusõna tüved)
mokša e-, i- (eitustegusõna tüved)
mari i-, ə̑- (eitustegusõna tüved)
udmurdi u-, e̮- (eitustegusõna tüved)
komi o-, e- (eitustegusõna tüved)
neenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi)
eenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi), i- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
nganassaani ńi- (eitustegusõna tüvi)
sölkupi i̮- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
kamassi e-, i- (eitustegusõna tüved), ei 'ei'
matori i- (eitustegusõna tüvi)
Uurali tüvi. Arvatakse, et sugulaskeeltes esinev tagavokaalne eitustegusõna tüvi, mille vasted on nt ersa a-, mokša a-, handi ă-, mansi a-, ā-, on selle tüve variant. Samalaadseid eitustegusõna tüvesid on ka teistes keeltes, nt jukagiiri o-, e-, mongoli e-, evengi ä-. Eesti kirjakeeles on üldistunud üks endise eitustegusõna vorm, ei, tõenäoliselt < *ejä, mis vastab tänapäeva tegijanimedele. Seda on peetud ka vanaks minevikuvormiks. eba- on eitustegusõna oleviku kesksõna. Sõnas eks on vanad liited *-ko ja *-s. Kirjakeele eba-liitelistes sõnades, nt ebamäärane, ebakoht, ebamugav, on eeskujuks olnud soome keel, vrd soome epämääräinen, epäkohta, epämukava. Käskiva kõneviisi vorm ära1 on segunenud määrsõnaga ära2, era-. Vt ka ehk, eirama, eisik, eksima, kaheksa, pole, teps, üheksa.

eisik : eisiku : eisikut 'inimene, kelle olemasolu on riigile ebameeldiv ning kelle nime ja tegevust püütakse seepärast olematuks teha'
Tehistüvi 1980. aastatest. Saadud toortõlke ei-isik muganemisel ( ei ja isik, ise), vrd inglise non-person 'eikeegi, tähtsusetu inimene; isik, kellel ei ole sotsiaalset v õiguslikku staatust, eriti põhilisi inimõigusi v kelle olemasolu kohta ei ole andmeid'.

eliting : elitingi : elitingi van 'roos, sügav nahapõletik, millega kaasneb punetus ja palavik'
○ elisting, elend
← alamsaksa hillige dink 'punataud, roos'
← saksa heilige ding 'punataud'
Alamsaksa keelest on laenatud vana kirjakeele illitink. Teise võimalusena on arvatud, et tuletatud samast tüvest mis sõnas hele, vrd vepsa heľed 'valus; tundlik; (mäda)paise, mädanik'.

enne 'varem, varemalt; eelnevalt, esmalt, kõigepealt'
◊ endine, ennustama
● liivi enst 'varem'
vadja enne 'varem, vanasti; eelnevalt, kõigepealt; pigem'
soome ensi 'esimene; järgmine', ennen 'varem, vanasti; eelnevalt'
isuri enne(n) 'varem'
Aunuse karjala enzi 'esimene', enne 'varem, algul'
lüüdi ende 'varem'
vepsa ende 'varem, vanasti'
Tõenäoliselt tuletatud *nen-liitega asesõnatüvest e-, et. Kuigi tegusõna ennustama on tuntud ka eesti murretes, on kirjakeelde keeleuuenduse ajal soovitatud nii tegusõna kui ka nimisõna enne 'ettetähendus' soome keele eeskujul, vrd soome ennustaa 'ennustada, ette kuulutada'; enne 'enne, ettetähendus, märk'. ennistama on tõenäoliselt laenatud soome keelest, ← soome entistää 'ennistada; restaureerida; parandada'.

era- 'mitteühiskondlik, mitteriiklik; isiklik, mitteametialane; omaette olev v toimuv; mittesõjaväeline; tsiviil-'
◊ eraldi, eri, ära2, -äranis
← algiraani *er- 'lahtine, eemalseisev; lahku minema, lahti harutama'
vanaindia ṛta- 'eraldatud'
● liivi järā, jarā 'ära'
vadja erä- liitsõnas eräpooliin 'väline; erapooletu', eri 'eri, eraldi; erisugune'
soome erä 'partii, kogus; osa; summa; kord; kalal-, jahilkäik'
isuri eriksee 'eraldi'
Aunuse karjala erä 'üks, mingi; keegi', eri 'erinev; eriline'
lüüdi eriže 'eraldi; lahku, lahus'
vepsa eŕigata, eragata 'eralduda, lahti tulla; lahku minna'
saami earri 'piimakogus, mida põhjapõdralt v lehmalt (v kogu karjalt) korraga lüpstakse', earránit 'erineda'
Sõnas (ise)äranis on vana omastusliitega oleva käände vorm. Sõnades ära2 ja -äranis on tüvevariant, kus e > ä. Kirjakeelde on mitmeid tuletisi keeleuuenduse ajal soome keele eeskujul moodustatud, nt erinema, vrd soome eritä 'erineda, erinev olla, lahku minna', või soome keelest laenatud, nt erak ← soome erakko 'eremiit, erak', eriline ← soome erillinen 'eraldi olev; üksi seisev', eriti ← soome erittäin 'eriti, väga', eristama ← soome eristää 'isoleerida, eraldada'. Vt ka eru.

kaapima : kaapida : kaabin 'kraapides puhastama; kraapimisega uuristama; (korduvalt v kokku) pühkima; kratsima; kiiresti, tormates minema'
← alggermaani *skaƀan-
vanaislandi skafa 'kaapima, kraapima'
saksa schaben 'kaapima, kraapima; riivima'
vanarootsi skava 'kaapima, kraapima; hõõruma'
gooti skaban 'kaapima, kraapima; pügama'
● liivi kōpšõ 'kraapida, kratsida, kaapida'
soome kaapia 'kaapida, kraapida'
isuri kaavida 'kaapida, kraapida'
Aunuse karjala kuabie 'kaapida, kraapida'
lüüdi kuabita 'kaapida, kraapida'
vepsa kabita 'kaapida, kraapida'
Tähendus 'kiiresti, tormates minema' võib pärineda mõnest hilisemast laenukihistusest, vrd keskülemsaksa schaben 'kiiresti ära minema'. Hiljem on laenatud tüve alamsaksa vaste, kõhvitsema. Vt ka kaabakas, kaaberdama, kaapama ja kõõpima.

kabu1 : kao : kabu 'kaunis neiu, naine'
◊ kabe1
← alggermaani *skapi-z, *skapa-
vanaülemsaksa skaf 'omadus, laad'
vanaislandi skap 'omadus, seisund, viis; meelsus, mõttelaad, olemus', skǫp (mitm) 'saatus; needmine; suguelundid'
vanarootsi skap 'mehe suguelund; (mitm) hobuse suguelundid; looming, loodu'
● soome van kave 'loodud olend; inimene; tüdruk, neiu; lammas; metsloom; mütoloogiline olend'
karjala kaveh 'loodud olend (inimene või loom, eriti lammas); väike, inetu, kombetu naine; mütoloogiline olend'
Lule saami kuopas 'nõid, nõiamoor'
kabe1 on vanemas murdekeeles ja rahvalauludes registreeritud tüvevariant, millele 19. sajandil anti kirjakeeles teatud lauamängu tähendus. See tähendus on tõlkelaen, vrd saksa Dame 'daam; naine; kabemäng; kabestunud kabekivi, tamm', vene dáma 'daam', dámka 'kabestunud kabekivi, tamm'. Vt ka kabu2.

kadalipp : kadalipu : kadalippu '16.-19. sajandi peksukaristus, kus pekstav pidi vastastikku rivistatud peksjate vahelt läbi minema'
← vanarootsi gatulopp, gatulöp 'kadalipp'
Laenuallikas on liitsõna, vrd rootsi gata 'tänav' ja rootsi lop(p) 'jooks'. Laenu muganemist on mõjutanud rahvaetümoloogiline tõlgendus, sõna lõpuosa on seostatud tüvega lipp2.

kapukas : kapuka : kapukat 'sokk, poolsukk, lühikese säärega jalakate, mida kanti koos sääristega'; mrd 'karvased jalad (hobusel, kanal)'
○ kapak, kapatsi, kaps, kapus, kaput
◊ kapetas
← vene kopýto 'kabi; sõrg'
On oletatud, et vene kopýto on varem tähendanud ka 'sukk' (vrd vanavene kopytĭce '(pool)sukk'), kuigi seda tähendust tänapäeva keelest ei ole registreeritud. Eesti keelest on laenatud soome mrd kapukka, kapukas 'lühike sukk' ja võib-olla ka vadja kaputta 'sokk; sukk', kaputti 'suss; kapukas'.

kar- sõnas karlips 'kiiresti, viuhti'
On arvatud, et kargama tüve variant. Teisalt on arvatud, et tähendust tugevdav eesliide, mis ei tarvitse otseselt ühestki tüvest lähtuda. Samalaadseid tähendust tugevdavaid eesliiteid esineb ka teistes keeltes, vrd nt hollandi mrd kabonkel 'kõrvakiil', bonk 'laks, põmm', inglise kõnek chewallop 'põmm, põmakas', wallop 'kolkima, klobima'. Sama elemendiga sõnad on veel nt karmauh, karnaps, karnäuh, karpauh, karplauh, karsumm, karviuh.

kaust : kausta : kausta '(papist) kaaned koos nende vahel olevate paberitega; formaat; jalasega paralleelne pikipuu ree kodarate otsas; suur nahatükk'
○ kirderanniku kausta
← balti *skaustas
läti skausts '(looma) turi'; mrd 'ristluu'
● liivi kōsta 'ree põikpuu'
vadja kaussa 'reekaust'
soome kausta 'reekaust'; mrd 'rannik'
isuri kausta 'reekaust'
Aunuse karjala kaustu 'reekaust'
lüüdi kaust(e͔) 'reekaust'
vepsa koustaz 'reekaust'
Balti keeltes looma või inimese kehaosa märkinud tüvi on läänemeresoome keeltes hakanud tähistama eelkõige ree osa; nende nimetamine kehaosade järgi on tavaline, vrd nt jalas. Eesti keeles on tähendusest 'turi' kujunenud 'suur nahatükk' (mis loogiliselt hõlmas turja), selle edasiarendused on tänapäeva kirjakeele põhitähendused 'kindla suurusega paberileht, formaat' ning '(kindla suurusega) paberite kogum'.

kena : kena : kena 'meeldiva välimusega, nägus; meeldiva olemisega, vastutulelik, lahke; meeldiv, päris hea (olukorra, tegevuse, nähtuse vms kohta); üsna suur; imelik, naljakas, veider'
On oletatud, et germaani laen, ← tüve kaunis laenuallika mõni hilisem vaste (vrd vanaülemsaksa skōni 'ilus, kena; hea, tore, suurepärane', vanafriisi skēne 'ilus, kena; hea, tore, suurepärane'). Otsest laenuallikat ei ole aga suudetud näidata. Eesti keelest on laenatud eestirootsi känat 'ilus, kena', vadja kena 'ilus, kena; sale, sihvakas; edev, keigarlik' ja isuri kena 'ilus, kena'; võib-olla ka liivi knaššist, knaššõ 'kenasti, ilusti' (? ← kenasti). Vt ka kentsakas.

kiirguma : kiirguda : kiirgun mrd 'heleda, läbilõikava häälega karjuma'
◊ kirema
● liivi kirgõ 'karjuda'
soome kirkua 'kiljuda, kriisata, röökida'
Aunuse karjala kirguo 'karjuda; kutsuda; nimetada'
lüüdi kirguda 'karjuda; nimetada'
vepsa kirkta 'karjuda; kutsuda'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. On ka oletatud, et võib olla vähemalt osaliselt germaani või skandinaavia laen, ← alggermaani *skreikan-, *skrīkan-, algskandinaavia *skrīkan, mille vaste on rootsi skrika 'karjuma, kisama'. Sõnas kirema on üldistunud tüve nõrk aste, vrd lõunaeesti kirgma: (ma) kire. Eesti keelest on laenatud vadja kirata 'kireda'. Vt ka kiiratama.

kilk : kilgi : kilki 'ahjupragudes, soemüürivahedes jm elutsev kollakaspruun siristav toaputukas (Gryllus domesticus)'; piltl 'kerge alkoholiuim; kiusav kinnismõte'; mrd 'merikilk (Mesidothea)'
○ kirderanniku kilki
● vadja tšilttši 'kilk; rohutirts, heinaritsikas'
? soome kilkki 'merikilk'; mrd 'väike kala'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, on oletatud, et sama mis sõnas kilkama. Sõna piltlikud tähendused on ilmselt saksamõjulised, vrd saksa Grillen im Kopf haben 'tujutsema' (sõna-sõnalt 'kilke peas omama'). Lähedase läänemeresoome tüve vasted on liivi kerk 'rohutirts, heinaritsikas; kilk' ja vadja tširkka 'rohutirts, heinaritsikas; kilk', tširkki, tširkku 'kilk'.

laag : laagi : laagi 'aluspuu, nt pruss v plank vahelae kandetarindi ja põrandakatte, hrl laudise vahel'
Tõenäoliselt saksa laen, ← saksa Lage 'kiht, üksteise peal ja kõrval asetsevad asjad'. Vrd baltisaksa Lage 'toalagi', mis on tõenäoliselt lühenenud liitsõnast Balkenlage 'palgikiht'.

laga1 : laga : laga 'vedel, lahja toit'
← eestirootsi loka 'soolvesi', lŏga liitsõnas kœṯ-lŏga 'liha keeduleem'
Sõna on laenatud tõenäoliselt enne, kui eestirootsi murretes on esimeses silbis toimunud muutus a > o, vrd rootsi lake 'soolvesi'. Eesti keeles on algne tähendus edasi arenenud: 'soolvesi' > 'sodine vesi' > 'halb toit, halb jook'. Tähenduse arengut on tõenäoliselt mõjutanud ka häälikuliselt ja tähenduselt lähedased sõnad, nt liga, läga, löga.

latter : latri : latrit 'kergete vaheseintega eraldatud osa ruumist'
○ lader
◊ lahter
← baltisaksa Latere 'latter hobusetallis'
Variant lahter on kujunenud lõunaeesti murretes, ilmselt jäljendades nende sõnade põhjaeesti variante, milles lõunaeesti -tt-le vastab põhjaeesti -ht- (vrd põhjaeesti kõht, lõunaeesti kõtt). Murdevariant on kirjakeeles kasutusele võetud uues tähenduses. Eesti keelest on laenatud eestirootsi latter '(talli)latter'; lattron 'latter; improviseeritud sõim talvel'.

lau- sõnas laupäev 'pühapäevale eelnev nädalapäev'
← algskandinaavia
vanaislandi laugardagr 'laupäev'
vanarootsi lögherdagher 'laupäev'
rootsi lördag 'laupäev'
● vadja laukopäivä 'laupäev'
isuri laukopäivä 'laupäev'
Skandinaavia allikas on liitsõna, vrd nt vanaislandi laug 'pesemisvesi' + dagr 'päev'. Liitsõna esiosise tähendus on andnud nime nädalapäevale, mil pesemine ette võeti.

lausk : lausa : lauska 'pikkamööda tõusev v langev; tasane ja madal'
Võib olla tüve lausa variant. k võib olla astmevahelduslike sõnade tugeva astme vormide eeskujul lisatud häälik, vrd nt kask: kase.

lensman : lensmani : lensmanit 'nimismees'
← eestirootsi læṉsman, leṉsman 'külavanem, külakubjas'
Laenuallikas on liitsõna, vrd rootsi län 'administratiivüksus' + man 'mees; inimene'. Eri keeltest on laenatud teisigi liitsõnu, milles on sama järelosise vasted, kotermann, oldermann, opman, pootsman.

linik : liniku : linikut 'väike kaunistav lina v vaip, loor, õlarätt; abielunaise pikk käterätikutaoline linane pearätik'
◊ linuk
Tõenäoliselt tuletis lina tüvest. On arvatud, et võib olla segunenud tüvega, mille vaste on soome linnikko 'rätt, tanu' ja mis on skandinaavia laen, ← liitsõna, mille vasted on vanaislandi líndúkr 'linane riie', rootsi linduk 'linane laudlina', vrd nt rootsi lin 'lina' + duk 'rätik, rätt; laudlina'.

luht : luha : luhta 'suurvee ajal üleujutatav ala'
← balti
leedu lukštas 'lopsakate lehtedega veetaim; tarn; varsakabi (Caltha palustris)'
läti luksts 'lopsakate lehtedega pehme taim; kõrs; niiske madalik; kevaditi üleujutatav jõeäärne ala'
● vadja luhta 'tarn; luht, luhaniit'
soome luhta 'luht, luhaheinamaa; tarn'
isuri luhta 'kuluhein, vana hein'
Aunuse karjala luhtu 'lomp, loik, poriauk'
lüüdi luht 'lomp; luht'
vepsa luht 'lomp; madalik; üleujutatav heinamaa'
Väljendit luhta minema kasutati algul ilmselt lõpnud loomade kohta, kes heinamaale maeti, vrd aia taha minema. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Lucht 'ranna-, jõeniit'.

lõbu : lõbu : lõbu '(meeleline) mõnu(tunne), nauding, lust, heameeletunne, rõõm'
○ kirderanniku lebu, lobu
Võib olla lebama tüve tuletis, vrd soome lepo 'puhkus; rahu', vepsa ľebu 'puhkus'. On arvatud, et nimisõnatüvi võib olla eraldi laen, ← alggermaani *slēpa-z, mille vaste on nt vanasaksi slāp 'uni', või ← alggermaani *χlewa-, mille vaste on nt vanaislandi hlé 'kaitse, vari, kaitstud koht'. Samalaadne tähenduse vaheldus on nt rootsi keeles: ro 'rahu, vaikus; puhkus' ja rolig 'lõbus, rõõmus; kena'.

lõikama : lõigata : lõikan 'terariistaga tükke eraldama, sälku tekitama; osadeks tegema; midagi läbima, millestki üle kulgema'
? ← alggermaani *blaikⁱjan-
vanaislandi bleikja 'pleekima'
vanarootsi blēkia 'pleekima'
● vadja lõikata 'lõigata; raiuda; tahuda; tappa'
soome leikata 'lõigata'
isuri leigada 'lõigata; katki murda, puid langetada, raiuda; tappa'
Aunuse karjala ľeikata 'lõigata; raiuda'
lüüdi leikata 'raiuda, murda (terariistaga); lõigata, vigastada'
vepsa ľii̯kata, ľeikata 'lõigata'
Germaani päritolu peetakse ebakindlaks tähenduse tõttu, sama germaani tüvi on laenatud sõnas laik. Tähendus 'tapma' on läänemeresoome keeltes venemõjuline, vrd vene rézat’ 'lõikama; tapma'.

lõit : lõida : lõita 'teabe levitamise vahend, kommunikatsioonivahend'; mrd 'meremeheruupor, kõnetoru'
Võib olla häälikuliselt ajendatud tüvi, vrd murretes löidutama 'kisama'. Teisalt on oletatud, et loitma tüve variant.

lähen (oleviku ains 1P) 'minema'
◊ läkitama, läte
● liivi lǟ’dõ 'minna; muutuda, saada, jääda; pidada'
vadja lähteä, lätä 'minna v tulla; minema v tulema hakata; tulla, saada, tekkida'
soome lähteä 'minna, minema hakata, lahkuda; ära tulla, maha tulla; pärineda; lähtuda'
isuri lähtiä 'minna; eralduda'
Aunuse karjala ľähtie 'minna, lahkuda; lahti tulla; välja tulla'
lüüdi lähtä 'minna, eralduda'
vepsa ľähtta 'minna; hakata; (välja) tulla; eralduda'
koltasaami liõhttâd 'minna, korraks läbi astuda'
? ersa ľivťems 'viima, vedama'
? mokša ľišťəms 'viima, vedama'
mari lektaš 'minema; sõitma; tõusma (päike, kuu); tärkama'
udmurdi li̮kti̮ni̮ 'tulema, saabuma'
komi lokni̮ 'tulema, saabuma'
idahandi lüγət- 'välja minema; ära minema'
lõunahandi tiwət- 'välja minema; ära minema'
Soome-ugri tüvi. Koltasaami vaste võib olla läänemeresoome keeltest laenatud. Tuletises läte on lõunaeesti tüvevariant lät-, vrd lõunaeesti lätt (oleviku ains 3P) 'läheb'. Eesti keeles on tegusõna vormistikus segunenud kaks tüve, minema. Eesti keelest on ilmselt laenatud soome mrd läkki 'minek', läkillään 'minekul'.

läkiläki : läkiläki : läkiläkit 'karusnahkne kõrvadega talvemüts'
Võib olla häälikuliselt ajendatud tüvi, vrd murretes ka läki, käkiläki, likiläki. Sõnas on tüvekordus.

lämb : lämmu : lämbu 'hingamist takistav, rõhuvana tunduv soojus'
◊ lämmastik, lämmi
● liivi lem 'soe'
vadja lämmii 'soe, kuum'
soome lämmin 'soe; lämbe'
isuri lämmää 'soojus; soe'
Aunuse karjala ľämmü 'soojus; soe'
lüüdi lämm 'soe'
vepsa ľäḿ 'soe; soojus'
ersa ľembe 'soe; soojus'
mokša ľämbä 'soe; soojus'
Läänemeresoome-mordva tüvi. Kirjakeelseteski tekstides kasutatud murdesõna lämmi on nõrgaastmeline tuletis, vrd nt vadja ja soome vasteid.

lääts : läätse : läätse 'hernest väiksema seemnega liblikõieline toidukaunvili (Lens culinaris); läbipaistvast ainest keha, mida piiravad kaks valgust murdvat pinda'
← läti lēca 'lääts; vikk, kurehernes; lääts, silma osa; leetrid'
Ilmselt saksa keele eeskujul on eesti lääts hakanud tähistama silma- ja optilist läätse, vrd saksa Linse 'lääts (taim, vili); läätsekujuline klaas; silmalääts'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lǟts 'lääts'.

maik : maigu : maiku 'maitse'
Võib olla sama tüve variant mis sõnades mage, magu1, maits(e)ma. Vrd ka soome van srmt maikata, maikoa 'natuke maitsta, rüübata, limpsida'. Teisalt on arvatud, et häälikuliselt ajendatud tüvi.