[KNR] Dictionary of Estonian Place names

Väimela [`väimela] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Väimälä ‹-he›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Väimärä Plv – alevik Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Waimel, 1403 Veymel, 1418 Waimel, 1627 Weimel, Weimels (mõis), 1638 Waymel Moysa, 1757 Waimel, Waimer, 1766 Groß Waimera Wald (mets), 1782 Wäimara Mois.  C1
● XV saj mainingud käivad vakuse ja küla kohta. 1534. a-st pärineb teade vanast mõisaasemest Feinell, mis asus „teisel pool“ Kirumpääd, tõenäoliselt Võru mõisa kohal. Kui nii, siis oli Väimela mõis selleks ajaks üle viidud küla keskele. Samanimeline küla eksisteeris Lapi ja Loosu küla paigas veel XVIII saj. Vahepeal Kirumpääga kokku kuulunud Väimelast sai uuesti iseseisev rüütlimõis 1744. Sellest eraldati 1749 Võru, Joosu, Tilsi ja 1760. a-tel Varbuse mõis. 1920. a-tel tekkis Väimela asundus, 1970. a-tel nimetati seda asundiks, al 1977 alevikuks. Nime päritolu küsimuses on otsustava tähtsusega, kas algupärane on lä- või rä-lõpuline nimi. Väimärä puhul on loogiline see kokku viia muinassaksa mehenimega Waimer, vrd Soome külanimi Vaimare (1470 Waimara). Kõik vanemad nimenäited sisaldavad siiski l-i, võimalik, et ara/ärä-lõpp tuli käibele analoogiamuutusena teiste selle piirkonna Hara-nimede mõjul, nt *Mõtshara Navi küla osana. Muinasaegse la/lä-lõpulise külanime korral võiks kohanime aluseks pidada *Väim- või *Väin-algulist isikunime. L. Kettunen on oletanud külanime lühenemist kujust *Väimehela (väimees), aga see ei ole vana külanime puhul eriti usutav, vrd sm vävy ’väi’. Väimelaga liideti 1977 Õnnõmäe (Õnnemäe) küla. Vrd Vaemla, Vaimastvere. – ES
BHO: 638; EAA.3174.1.172:80, 81, 290, L 69p, 70p, 259p; EO: 97; Hupel 1774–1782: 282; LGU: II, 600; Rev 1624/27 DL: 56; Rev 1638 I: 127; SPK: 487; Stryk 1877: 244; Sukunimet 1992: 708