[KNR] Dictionary of Estonian Place names

-vere – Eesti kohanimede lõpp.
● Lõpp -vere esineb asulanimedes eriti Tartu-, Viljandi- ja Virumaa kokkupuutealade kihelkondades (Lai, Pil, Plt, Sim, SJn, Trm), vähem Põhja-Eestis ja Saaremaal, Hiiumaal on ajalooliselt olnud Randvere, Kagu-Eestis vere-nimesid ei ole. Tuumikalal on -vere ees enamasti isikunimi, äärealadel on algusosana sageli muu sõnavara. Ajaliselt tulevad vere-lõpulised nimed esile juba XIII saj kirja pandud Taani hindamisraamatu (LCD) külanimedes ja on paelunud paljude nimeuurijate tähelepanu. Varasemal ajal on -vere vasteteks esitatud keskladina fara ’mõis, maavaldus’, gooti fera ja alamsaksa fiara ’ala’ (A. F. Pott), soome verha, verho ’vari, pelgupaik, elupaik’ (E. Ahrens), vero : verosta ’(millegi) asemel’ ühenduses sõnaga wer ’koht, paik’ (E. N. Setälä), vuori (H. Neus, J. J. Mikkola) ja vaara ’mägi’ (E. Pabst), eesti vare (Pabst), veri ’(ka) suguharu’ (G. J. Schultz-Bertram, J. Kuum), pere (A. W. Hupel, J. Jung). M. Veske hülgas varasemad etümoloogiad häälikuloolistel põhjustel ja esitas seletuseks -vere ‹ -veere sõnast veer : veere ’äär’. Tema seisukohta on pooldanud paljud, sh L. Kettunen ja V. Pall, viimane on kokkuvõtteks toonud kolm punkti: 1) -vere on algselt olnud liitnime järelosa, liigisõna, mis on tähistanud nimetatavat objekti; 2) see objekt on olnud asustusüksus; 3) vere-nimede teke, eriti aga levik on seotud alepõllundusega. V. Pall ei näe põhjust, mis takistaks ühendust P. Ariste pakutud oletatava läänemeresoome sõnaga *vēri : *vēren ’mets, metsane küngas’ (sõna on säilinud läti murretes: vēris, vēre, vēra ’suur mets, suur lehtpuumets, madalapinnaseline lehtpuu- ja segamets’, vrd ka mordva keelte v́iŕ ’mets’). P. Alvre on arendanud -vere ‹ -pere teooriat, pidades seda tähenduslikult usutavamaks. Häälikumuutust p › v põhjendas Alvre liitelise astmevaheldusega. Seisukoha -vere ‹ -pere pooldaja oli ka G. Troska. Hiljem on Alvre Kettuneni eeskujul tuletanud -vere oletatavast eesti keeles kadunud alendusterminist *veere, sm vierre. Veske, Pall ja Ariste on eeldanud, et LCD külanimede aluskääne on omastav, Alvre aga, et nimetav. Oma 1960.–1970. a-tel toimunud poleemikas on Alvre ja Pall ka teineteisest mööda rääkinud: kui sõna, mille järglane on tänane -vere, oli nimetavas liigisõna, siis koht, mida ta tähistas, ei pruukinud veel olla asustusüksus, st küla. LCD vere-nimed, kui neid käsitada nimetavalistena aluskäände poolest, ei olnudki siis algselt külanimed. Kui eeldada, et peale küla oli olemas veel mingi sellega sarnanev asustusüksus, mida tähistati sõnaga *veeri : *veere või *veere (sm vierre), siis vaevalt saaks selle tähendus olla ’mets, metsane mägi’. Oletatavasti oli tegemist nimetüübiga, mis eesti asustusnimedes on väga levinud: nimetavalisele või omastavalisele täiendsõnale on liitunud omastavaline, kusjuures praegusel juhul see omastavaline = -vere, mille tähendus võiks olla ’metsa, metsase mäe’ või ’suure metsa, suure lehtpuumetsa’ jne, ning juurdemõeldav oleks küla. J. Kuum on pooldanud lõpu tuletamist sõnast veri, ka koduloolased on püüdnud leida vere-nimedele seletust taimestiku punakas värvis või seostanud neid vanaaegsete rauasulatuskohtadega. Laenulise alge juurde tagasi on pöördunud E. Tarvel, kes toob lähtesõnana vanapõhja ver ’kaljurahn kalapüügiks mere ääres’, selle tüvega on tema järgi V. Thomsenil ühendatud eesti laensõna vari (sm varjo). E. Tarvel oletab, et ver ~ vere on laenatud tarastatud, piiratud maatüki tähenduses ja kõrvutab seda indoeuroopa oletusliku sõnaga *uer ’tarastus, kindlustatud asula, tarastatud talu’, samas hoiatades liiga kergekäeliste etümologiseeringute ja laenuhüpoteeside eest. Aegade jooksul on -vere kujunenud kohanimede lõpuks, mis on põhjustanud sarjasiirdumisi teistest kohanimetüüpidest vere-lõpulisteks, tuntud on vaheldused -vere ~ -pere, -vere ~ -vare, -vere ~ -kõrve, -vere ~ -kare, -(k)vere ~ -kõrre ja -vere ~ -järve. – MK
Alvre 1963: 219–222; Alvre 1965: 351–356; Ariste 1963: 474–475; EMK 2009: 272–273; Johansen 1925b: 58; Kallasmaa 2007: 450–453; Pall 1997: 72; PTK II: 72–83; Päll 2012: 167–168, 169; SK II: 62; Tarvel 2013: 406–407; Troska 1995: 23–28; Weske 1877b: 83–95