[KNR] Eesti kohanimeraamat

Vao2 ‹-sse›, kohalikus pruugis Vau VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Wack, 1286 Johannes, Henricus und Jordanus de Wakkede (isikunimed), 1325 Hennekinus de Wakka (isikunimi), 1442 Wacke (mõis ja küla), 1586 Wacka, 1732 ee Wao m., sks Wack, 1782 Wao mois, 1883 Wau.  C2
● 1286 läänistas kuningas Erik Menved Wakkede vendadele (hiljem Wacke perekond) kogukäeõiguse alusel nende isa valduse. Suguvõsal oli teisigi valdusi Virumaal. Vao püsis nende käes ilmselt XV saj lõpuni, arvatavalt suguvõsa hääbumiseni. A. Tuulse arvab, et vasallilinnus on ehitatud 1375, samal ajal kui Väike-Maarja kirik, hiljem on seda küll restaureeritud. Küla asus mõisast põhjas. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Vao asundus, selle kõrvale 1970. a-teks asund. 1977 liideti asund ja asundus külaga. On arvatud, et Vao sai nime omanike järgi, ent tõenäoliselt on asi vastupidi. Nimi pärineb sõnast vakk : vaku või vaka (viimane tundub olevat varasemates nimekujudes) tähenduses ’maa-ala, maamõõduühik’. Vaoga liideti 1977 Veski küla (endine Moonaküla) ja osa Mõisamaa külast (↑Ebavere). Vao põhjaosas asus varem Imakaevu küla (1796 Im̄akaew). – MJ
BHO: 632; Grenzstein 1882–1883; Hupel 1774–1782: III, 493; Johansen 1932: 5; LUB: II, 713; Rev 1586: 37; Saks 1974: 184–185; Thor-Helle 1732: 316