[KNR] Eesti kohanimeraamat

Alasoo [ala‿`soo] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis Alasu Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1582 Alaswob, 1585 Alasob, 1601 Alloso, 1722 Allaßust.  C3
● On nime saanud loodusobjekti järgi – Alasoo asub Alatskivi jõe alamjooksu ümbruses Alasoo külast idas. – PP
Eesti PK 20; PA I: 114; PTK I: 16

Alatskivi [alats‿kivi] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Alatski Kod – alevik Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas, mõis, sks Allatzkiwwi, 1582 Alaminski (veski), 1601 Allesskiue ~ Alleskiue, 1627 Allaskiwi Moysa, Allatz Kywi.  B3
● Alatskivi mõis on rajatud arvatavasti XVI saj keskel, enne seda kuulusid laiad alad Kastre mõisa alla. Küla mõisa kõrval on mainitud 1627 ja 1638, hiljem enam mitte. 1920.–1930. a-tel asundus, seejärel asund ja al 1977 alevik. Nimi on pandud veski (Kodavere murrakus kivi) järgi: 1582. a revisjonis on kolm veskit – Pelmenski, Kiesmenski ja Alaminski, st pealmine, keskmine ja alumine. Tegemist on Alatskivi jõel asunud veskitega. Alatskivi nimes on algusosa lühenenud omastava vormist alatse ’alumise’. Alatskivi osadena eristatakse Veskiküla idas, Kirikuküla kirdes teisel pool Veskijärve ja Vanamõisat Alatskivi järvest põhjas. Vrd Peatskivi. – PP
EO: 61; PA I: 116; PTK I: 16; Rev 1601: 8

Assikvere ‹-`verre ~ -sse› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Halliku mõis), 1582 Hasykfer, 1585 Assiguer, 1627 Hasigfehr, 1638 Aßiwer.  A2
● Nime algusosa seletab L. Kettunen kui isikunime (arvatavasti *Assakka, *Assukka või *Asakka, *Asukka, *Asikka). V. Pall peab seda tõenäoliseks, lisades veel eesnimed, nagu Aso, Asu, Asso, Hasso jts (D.-E. Stoebke peab neid germaani laenudeks) või siis sks isikunimed Asico, Asica, Asuca. – PP
BHO: 31; EO: 57, 303; PA I: 112; PTK I: 28–29

Haapsipea [`haapsi‿`pea] ‹-le›, kohalikus pruugis `Uapsi‿`piä ~ `Uapsiba Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1582 Absepe ~ Apsepe, 1585 Absepe, 1725 Hapsepa, Hapsepelt.  B3
● L. Kettunen tuletab nime algusosa sõnast *Haapa(i)sen. V. Pall arvab samuti (*haapasen [puunimetusest haab] + pää), oletades, et algusosa võis ka olla isikunimi. – PP
EO: 201; PA I: 114; PTK I: 13

Haavakivi [haava‿kivi] ‹-le›, kohalikus pruugis Uavagi ~ Uava‿kivi Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Pala mõis), 1584 Awakifi, 1592 Awa kywy, 1627 Hawa Kywy, Auwa kywy, 1839 Hawikiwi (veski).  A2
● Haavakivi talust ja veskist XIX saj lõpuks väljakujunenud küla. Nimi tuleneb sõnadest haab : haava ja kivi ’veski’. Viimane osis on Kodavere kandi nimedele tüüpiline (vt ka ↑Alatskivi ja ↑Peatskivi). Haavakiviga liideti 1977 vana Pala küla (Pala asundus nimetati samal ajal külaks). – PP
KNAB; PA I: 154; PTK I: 14

Halliku ‹-le›, kohalikus pruugis ka Al´ku Kod – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas, mõis, sks Hallick, 1582 Alika, 1585 Halikos, 1592 Halikusth, 1627 Hallickus.  A2
● XVI saj küla, XVIII saj Saare mõisa karjamõis, seejärel al 1757 eraldi mõis. 1921. a-st uuesti küla, ametlik nimi kuni 1977 Alliku. V. Pall märgib, et nimi võib lähtuda kas sõnast allik(as) või muistsest isikunimest Hallik : Halliku. Ürikutes kajastub viimane nt nimedes Ian Hallickßon, Marcus Alikapoick. Halliku mõisa puhul on teine seletus tõenäolisem. 1977 liideti Hallikuga Lea küla (1805 Meo oder Lea Mert). – PP
BHO: 97–98; KNAB; PA I: 108, 197; PTK I: 18–19, 115; Tartumaa 1925: 201

Kadrina3 ‹Kadrina ~ -sse ~ -le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas, mõis, sks Hohensee, 1796 Katharinenhof (karjamõis ja veski), 1839 Catharinenhof.  B2
● 1782 müüdi Alatskivi mõisast Kodavere küla ja 1791 Ranna mõisast maatükk koos Punikvere külaga ning moodustati Kadrina mõis. 1921. a-st asundus, 1977. a-st küla. Nimi pärineb isikunimest Katharina. Saksakeelne nimi oli a-st 1862 Hohensee ’kõrgjärv’, mida tuleb ilmselt pidada tollaseks moenimeks. Vrd Kadrina2. – PP
BHO: 120; KNAB; Mellin; PTK I: 48; Tartumaa 1925: 200

Kargaja [`kargaja] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Kargoja ~ `Kargova Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kavastu mõis), vn Ка́ргово, 1729 Karjaja (meetrikas), ? 1748 Karjaja Warreje Lauri Tochter Leeno, 1796 Kargaga (küla), 1805 Kargowa, u 1900 Каргова.  C4
● Vene asustusega küla. Rahvapärimuse kohaselt olevat küla saanud nime sellest, et küla lähedal soosaarel (Ellussaarel) olevat elanud sõjaväest põgenenud soldatid. Kargaja-nimelisi kohti on ka mujal, seepärast tundub niisugune seletus (kargaja ’põgenik, jooksik’) usutav. Sel juhul oleks vene nimi eesti nime mugandus. Vene muganduses on j-i asendumine v-ga A. Šteingolde teatel tüüpiline. Nimekuju Kargoja, mis oli ametlik kuni 1977, oleks nende kahe segu. E. Ernits seob nime kahtlemisi soome-ugri tüvega *kark ’soo’, jättes lahtiseks, kas see on sündinud eesti keele aluselt või sisse toodud Põhja-Vene aladelt. 1977 liideti Kargajaga Sookurgu küla (1937). – PP
EAA.1256.2.1:47, 70, L 49, 143; Eesti TK 50; Ernits 1993: 86; KNAB; PTK I: 55

Kasepää1 [kase‿`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis Kaseba ~ Kasepa, kirjakeeles varem ka Vene-Kasepää Kod – alevik Tartu maakonnas Peipsiääre vallas (Alatskivi mõis), vn Ка́зепель, 1582 Kazape, Kasopa, 1592 Kasope, 1601 Kassepe ~ Kaszepehe, 1839 Kassepäh.  C4
● Vene asustusega küla, a-st 1977 alevik. Nimi lähtub sõnadest kask + pää. Viimane on viidanud neemele. Venekeelne nimi on eestikeelse mugand, laenatuna ilmselt eesti alalütleva vormis (Kasepääl). Kasepää koosneb õieti kahest endisest külast – Vana-Kasepää (Ста́рая Ка́зепель) põhjas ja Uus-Kasepää (Но́вая Ка́зепель) lõunas. 1977 liideti need kokku alevikuks. – PP
KNAB; PA I: 58, 115; PTK I: 58–59; Rev 1601: 7; Ränk 1934: 14

Kesklahe [`kesk‿lahe] ‹-`lahte ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kesk-Lahe Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1584 Kiesi Lacht, 1601 Kesche Lachtt, 1740 Kesklahhest, 1758 Middelachte.  C3
● Kesklahe küla eraldati 1997 Riidma külast. XX saj on seda harva külaks peetud, 1920. a-teni oli seal Kesklahe karjamõis. Nimi viitab ilmselt piklikule Lahepera järvele, mille keskkaldal, Lahe ja Lahepera vahel, küla asub. – PP
KNAB; PA I: 154; PTK I: 65; Rev 1601: 7

Kiisli [`kiisli] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Kiisli‿`mua Kod – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Halliku mõis), ? 1733 Kiislist Kiisli Lauri, 1744 Auf Kiisla Hans Land, 1796 Kiesel (veski), 1826 Kieslywesky.  A2
● Kiisli veskist XX saj väljakujunenud küla, esimest korda nimestikus 1922. Hiljem on küla piirid muutunud, 1977 liideti Pala valda jäänud osad teiste küladega, Kiisli veski kuulub praegu Halliku küla piiresse. Nimi pärineb talupoja lisanimest, mida saaks kõrvutada sõnadega kiisel : kiisli ’kaerakile’ või kiissel : kiisli (laen vene sõnast кисель ’jahune tarrend; põdur või lodev inimene’). Sõna on esinenud ka vene isikunimena (Григорий Кисель; Нестерко, прозвище Кисель) ning laenuna eesti keelde (J. Mägistel Kisli Pieth). 1977 liideti Kiisliga osa ↑Kirtsi külast. – PP
KNAB; PTK I: 67

Kirepi2 ‹Kirepi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kerepi Kod – paik (küla) Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Alatskivi mõis), vn Ко́стино, 1839 Kirrepäh, u 1900 Киремпи (Костина).  B4
● Vene asustusega küla, liideti 1977 Metsakiviga. L. Kettunen on Rõngu vastava nime tuletanud kujust *Kirjupää, mis võib olla olnud isikunimi. 1585 on arvatavasti Kavastu lähedal Emajõe ääres asunud *Natakülas (Natykul) elanud talupoeg Kirep Hanc. Vene nimi Kostino on tuletatud isikunime Konstantin (Константин) lühivormist Kostja (Костя). Vrd Kirepi1. – AŠ, PP
EO: 159; KNAB; PA I: 197; PTK I: 70

Kirtsi [`kirtsi] ‹`Kirtsi ~ -sse› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Saare mõis), 1585 Kircy, 1627 Kirtzi Kuella ~ Kirtzi külla, 1638 Kiertz, 1839 Kirtzi.  B2
● Küla oli varem suurem, kuid Saare valla piiresse jäänud läänepoolne osa liideti 1977 Kiisli külaga. L. Kettunen oletab varasemaks kujuks *Kiretsi, mis võivat olla ühenduses sõnadega kirg : kire või kiratsema. V. Pall lisab, et väliskuju poolest sobib nimi ka teiste si-lõpuliste nimedega (Kärksi, Piilsi jm), milles -si on ne-liite teisend. Kui otsida isikunimelist lähet, siis sobib võrdluseks Torma Raja küla vene pere nimi Kirtse omad (vn Кирцывы) või vanavene lisanimi (Tupikovi sõnaraamatus nt Иван Кирец). – PP
KNAB; PA I: 197; PTK I: 71; Rev 1624/27 DL: 26; Rücker

Kodavere1 ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kõdavere Kod – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Koddafer, 1443 Kotever, 1519 Kottiver, 1582 Kohawer, 1585 Kodafer.
● Varem kuulus kihelkonna ala ↑Soopoolitse muinasmaakonna alla, XV saj-st on teada Kodavere kihelkonna olemasolu. L. Kettunen seletab kohanime algusosa sõnaga koda ja toob võrdluseks Haljala Koduvere, mis on pärit selle tuletisest (*kotoi). – PP
BHO: 236–237; LGU: I, 311; PA I: 114; PTK I: 75–76

Kodavere2 ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kõdavere Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Kadrina mõis, Kodavere kirikumõis), 1582 Kohawer, 1796 Koddafer.  B2
● Küla on mainitud koos kihelkonnaga selle esmamainimisest alates. Kihelkonnale nime andnud külanime seletust vt ↑Kodavere¹. 1977–2019 oli Kodaverega liidetud ↑Tedreküla. – PP
KNAB; Mellin; PA I: 114

Kokanurga [koka‿nurga] ‹-`nurka ~ -le›, rahvakeeles varem ka Peedu‿nurga Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas, u 1866 Кокко (talu).  B2
● Kokanurga küla kohta on andmeid 1939. a-st, kui asulate korrastamise käigus sooviti Kokkanurga nimetada Kokanurmeks, ent see lükati tagasi. Nime lähteks on väike talurühm küla kagupiiril, mis 1930. a-te katastris on kirjas Vadi ja Saali nime all, kuid mida tunti Koka (Kokka) taluna ilmselt perekonnanime järgi. Põhja pool oleva talurühma järgi on paika nimetatud ka Peedunurgaks. 1977 liideti Kokanurgaga Palu küla (1945). – PP
ERA.14.2.717 (Pala vallavalitsuse 12. VI 1939 koosoleku protokoll); KN; KNAB; Vene TK 126

Kokora ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis Kõkaru Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas, mõis, sks Kockora, 1443 Kockenarwe, 1582 Keker, 1585 Keukor, 1592 Kakar, 1684 Kockora.  B3
● Küla kohta on andmeid XV saj-st. A-st 1734 mõis, mis eraldati Alatskivist; küla kadus. 1921. a-st asundus, al 1977 küla. L. Kettunen on nime koostisosadeks lugenud *Koken (vahest isikunimi) ja -ra, mis on lühenenud sõnast -järve. V. Pall märgib, et koht ei asu järve veeres ja oletatava liitnime lühenemine on toimunud ebatavaliselt vara, sest XVI saj kirjapanekutes enam liitnime ei näe. Teine võimalus on algseks järelosiseks pidada sõna -aru, ent XVII saj on nimi kirjas juba a-ga lõppevana. Kui lugeda vanim kirjapanek ebatäpseks, siis saaks võrdluseks tuua Karjala Vuoksjärve kohanime Kokora, mis on lähtunud vene isikunimest Кокора (Кокорин). Nime kohalikus häälduskujus on esisilbis õ, nagu Omedugi puhul (Õmedu), mida kajastavad juba mõned XVIII saj nimekujud. Nimelõpu u-d seletab ehk sõna aru mõju. – PP
BHO: 236; EO: 168; PA I: 108, 197; PTK I: 78; Tartumaa 1925: 200

Kolkja [`kol´kja] ‹`Kol´kja ~ -sse› Kod – alevik Tartu maakonnas Peipsiääre vallas (Alatskivi mõis), vn Ко́льки, vn omaduss коле́цкий, 1592 Kolko, 1601 Kolck.  C4
● Vene asustusega küla, a-st 1977 alevik. Nime päritolu on ebaselge, kuigi tundub olevat läänemeresoomeline (vrd Kolka Lätis). Vene nimi on pigem eesti nime mugandus, vormilt mitmuslik nagu mõned muud Eesti vene kohanimed. Kolkja koosneb õieti kahest osast, endisest külast: Väike-Kolkja (Ма́лые Ко́льки) põhjas ja Suur-Kolkja (Больши́е Ко́льки) lõunas. 1977 liideti need kaks ja ↑Sohvia küla kokku üheks alevikuks. – AŠ, PP
KNAB; PA I: 421; PTK I: 79

Koosa ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kavastu mõis), 1582 Kosakul ~ Kosakula, 1585 Kozakila, 1592 Kosz, 1601 Koeß.  B4
● Küla, oli ka vahepeal kuni 1977 kirjas asundina. Nime päritolu jätab V. Pall lahtiseks, oletades, et tegu võib olla isikunimega (nt on olemas perekonnanimi Koosapoeg). Pole siiski välistatud, et tegu on siirdnimega: külast 11,5 km lõunakagus on Koosa järv, millest Peipsi poole voolab Koosa jõgi, moodustades koos Emajõega küllaltki silmatorkava maanina. Kui veel arvesse võtta kolmeverstakaardil 1855–1859 Koosa jõe suudmes oleva Liivanina kohta kasutatud nime Коса, siis tundub loogiline oletada Koosa nime lähtumist vene sõnast коса ’maasäär, maanina, piklik neem; (kitsas metsa-, liiva- vm) riba’. Veel Mellini atlases 1796 on asula Kosa ka Koosa järve kirdeotsas Lagina ja Kargaja jõe hargnemiskohas; on täiesti võimalik, et sellest lähtus millalgi tütarasula Kargaja jõge pidi ülesvoolu (1796 on olemas mõlemad asulad Kosa nimega). – PP
 EAA.298.2.71, L 10; KNAB; Mellin; PA I: 113; PTK I: 83

Koosalaane [koosa‿laane] ‹-`laande› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas.  B4
● 1920.–1930. a-tel tekkinud küla (1930. a-te topokaardil Koosa-Laane), mis on nime saanud Koosa küla järgi. Kagupoolsed talud on Tulike nime all, see on varem olnud ka omaette küla. – PP
KNAB

Koseveski [kose‿`ves´ki] ‹-le›, kohalikus pruugis Kõse Kod, MMg – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Saare mõis), 1601 Kassewer (veskikoht), 1638 Kassaweschky, Kassawischky, 1722 Kosse Andresse Jaac, 1744 Kössest, 1796 Kösse (küla, veski).  A2
● Kose veskist, hiljem karjamõisast väljakujunenud küla, 1930. a-tel Kosekarjamõisa asundus, hiljem Kose küla (1945). Et Kose-nimelisi kohti on Eestis palju, muudeti 1977 ametlikuks nimeks Koseveski. Nimi tuleneb sõnast kosk : kose, veski asub Kääpa ehk Kose jõe ääres. – PP
BHO: 259; ERA.14.2.717 (Saare vallavalitsuse 6. VI 1939 koosoleku protokoll nr 6); KNAB; PTK I: 84; Rev 1601: 73; Rev 1638 II: 226, 228

Kuningvere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kunikvere Kod – küla ja samanimeline järv Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Kokora mõis), 1588 Kunigastfer, 1601 Konnigsfer, 1627 Kunnigaswehre, 1684 Kunnifer, 1839 Kunnigfer.  B3
● L. Kettuneni arvates on algusosa tõenäoliselt isikunimi Kuningas. Väljendid nagu kuninga maa, kuninga küla olla tähendanud ka rikkale kuuluvat maad või küla, mille põhjal võis isikunimi kujuneda. 1584 esineb loendis Kuningvere eeldataval kohal Kenkos (1585 Kenckos), mis võib olla küla vanim, ebatäpne esmamaining. ¤ Kuningvere järve kohta räägib rahvasuu, et siin langenud sakslaste vastu võidelnud Mustkuningas, kelle järgi saanud nii Must- kui ka Kuningjärv oma nime. Nime seostatakse ka Põhjasõja ajal seal elanud Rootsi kuningaga. (1939, 2000) – PP
Elken 2000: 20; EO: 302–303; KM: ERA II 250, 228 (20) – 1939; PA I: 154, 195, 284; PTK I: 92–93; Rücker

Kõdesi ‹Kõdesi ~ -sse› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), ? 1601 Kodtzo Kulla, 1638 Kodesehe, 1688 Koddese Bÿ, 1758 Kodesse Hans (talu Alasoo külas), 1805 Keddese Michhel (talu), 1834 Köddese.  B3
● Tänapäeva küla on kujunenud peamiselt asundustaludest XX saj, esimest korda 1930. a-te topokaardil. Nime vahetuks aluseks on loodusnimi Kõdesi mets, varasem tammik Virtsu ja Kõdesi küla vahel. Virtsu külas on ka Kõdesi talu, rahvapäraselt Lepassepa, mis ehk samuti metsa järgi nimetatud. V. Pall on nime võrrelnud saarte murde sõnaga kõdine ’kõdunenud, pehkinud’ ja kõdine maa ’uuristatud maa’. Mõnes nimestikus ebatäpselt Kõderi kujul. Kuigi 1601. a nimekuju samasus Kõdesiga ei ole kindel, siis hilisemad on selgemalt seostatavad, 1688. a kaart näitab küla paiknemist Alatskivist põhjas. 1758 on Koddaso küla (V. Palli järgi *Kodasoo, kuid tõenäoliselt siiski *Kõdasoo või *Kõdesoo) juures märkus, et talud on mõisastatud. Seega tundub tõenäoline, et vana küla XVIII saj hävis, ent nimi säilis loodusnimena ja sai uue küla nimeks XX saj. – PP
 EAA.308.2.76, L 1; Eesti PK 20; Elken 2000: 18; KNAB; PTK I: 75, 97; Rev 1601: 11; Rev 1638 II: 235

Lagina jõgi, kohalikus pruugis ka Lagimuse Kod, TMr – jõgi Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, 1839 Lagina Fluß.  C1
● Kargaja jõe alamjooks Koosa järvest Koosa jõkke. Nime päritolu on ebaselge. V. Pall lisab kahtlemisi sõna lagin : lagina, mus-lõpulist vormi võrdleb ta tuletistega togimus, kasimus. – PP
PTK I: 111

Lahe3 ‹`Lahte ~ -sse› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1582 Liachte, 1585 Lachta, 1588 Surlacht, 1601 Große Lacht, Suerlachtt, 1839 Gross Lacht.  C3
● 1977–1997 oli Riidma osa. Nimi on varem olnud ka *Suurlahe, ilmselt võrdluses Kesklahe ja Laheperaga. Nime motiiviks on Lahepera järv, mille nurka Peipsi äärde küla jääb. – PP
PA I: 58, 283; PTK I: 111; Rücker

Lahepera [lahe‿pera] ‹-le› Kod – küla ja samanimeline järv Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1582 Lahepere, 1601 Lacheperre, 1732 Lahteperralt.  C3
● Alatskivi mõisale kuulunud küla. Asub Peipsi järve vahetus läheduses paikneva pikliku järve tipu lähedal, seega on nime saanud asukoha järgi. Lahepera järve on teise küla järgi nimetatud ka Lahe järveks. – PP
PA I: 115; PTK I: 111

Linaleo [lina‿`leo] ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1923 Linaleo.  B3
● 1920. a-teks väljakujunenud küla, külas on samanimeline talu. 1977–1997 oli Haapsipea osa. Nimi pärineb ilmselt linaligudest (linaleoaukudest), mida küla ümbruses on rohkesti. – PP
KNAB; PTK I: 122; ÜAN

Lümati ‹Lümati ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Lümäti Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Ranna mõis), 1752 Lim̄matist (Rannamoisa wallast), 1782 Limmat.  B2
● Nimi võib pärineda talupoja lisanimest: 1601 on Punikvere külas mainitud Lummat Titt, kelle järeltulijad on ehk hiljem asunud Lümatisse. Lümati on olnud Kodavere khk-s ehk juba varem, 1443 on nime Lummette mainitud koos Kokoraga (Kockenarwe). XVI saj esines see nimi Elistvere mõisas, mille valdused võisid ulatuda Kodavere khk-ni. L. Kettunen on nime seletamiseks toonud sõnad lümama ’maha panema’, lümakil ’lömakil’ (ja sm lymyä ’end peitma’). V. Pall toob lisaks lümitama ’maha heitma’, Kambja lümale (keema) ’paksuks keema (toidu kohta)’, Audru lümane ’libe’. Ükski neist ei tundu siiski kohanimega hästi seostuvat. 1977 liideti Lümatiga Rüütli küla (nimetatud karjamõisa järgi) ja põhiosa Kütimetsa külast (teine osa liideti Raatverega). Vrd Elistvere, Lümatu2. – PP
EO: 249; LGU: I, 311; PTK I: 131; Rev 1601: 9; Treial 2007: 72

Meoma [`meoma] ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kavastu mõis), 1582 Mehuma, 1601 Meyma Tönno, 1796 Mäoma, 1839 Meoma.  B4
● Nime päritolu on ebaselge. – PP
PA I: 115; PTK I: 138

Metsakivi [metsa‿kivi] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Metsä‿kivi Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Alatskivi mõis), 1582 Meczmiller, 1584 Mecekifi, 1601 Metzakiue, 1732 Motzakiwwilt, 1839 Mötzakiw̄i.  B4
● Nimi on saadud Kargaja jõe ääres asunud veskilt (Kodavere murrakus kivi ’veski’). 1977 liideti Metsakiviga ↑Kirepi küla. Vrd Alatskivi, Peatskivi. – PP
KNAB; PA I: 115, 153; PTK I: 139; Rücker

Metsanurga3 [metsa‿nurga] ‹-`nurka ~ -le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Pala mõis).  B2
● Endised metsatalud Pala mõisast kirdes. Kolmeverstakaart (1855–1859) näitab seal Pala metsavahti (ilmselt praegune Metsavahi talu). 1922. a nimestikus Pala-Metsa küla, Metsanurga nime all hiljemalt 1939, kui oli kavas nimede korrastamine (küla sooviti nimetada Metsanurmeks, ent see lükati tagasi). – PP
 EAA.298.2.71, L 10; ERA.14.2.717 (Pala vallavalitsuse 12. VI 1939 koosoleku protokoll); KNAB; PTK I: 139

Moku ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Pala mõis), 1627 Mocke Hanns, 1726 Mokkult, 1758 Mocko, 1816 Mocco.  B3
● V. Pall jätab nime algupära lahtiseks. Tegu on algselt talupoja lisanimega: 1627 on kirja pandud Mocke Hanns, kes on *Pikknurme külla tulnud Virumaalt. Nime lähteks võib pakkuda kas vene isikunime Mokei (Мокей) või vene sõna мох ’soo’ (Iisakus Vaikla külas on Mohku talu, kust võib nimekandja pärineda). Oletades, et Moku talu asukoht palju ei muutunud, võib küla varasemaks nimeks olla olnud *Pikknurme (1582 Piknorm, 1627 Pittkenormb, 1638 Pickenorm), mis on Mokuks muutunud millalgi XVIII saj. Moku lõunaosa moodustab Uudeküla (1585 Udekul, 1688 Udekyl), mis on Mokuga liitunud 1930. a-te lõpuks. – PP
KNAB; PA I: 108, 197; PTK I: 142, 259; Rev 1624/27 DL: 27; Rev 1638 II: 238; Superanskaja 2005: 244

Mäkaste ‹-sse›, kohalikus pruugis Mäkatsi Kod – paik (küla) Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Jõe mõis), 1582 Mekasth, 1588 Megkaczkula, Mekecz, 1601 Mecketze Külla, 1747 Mekkatsist, 1826 Maͤekkatz, Mekkazz (karjamõis).  A3
● Küla, vahepeal karjamõis, 1920.–1930. a-test jälle küla. Liideti 1977 Nõva külaga. Nime kohapealne hääldus on olnud tsi-lõpuline, ste-lõpp (esmakordselt nii 1930. a-te kaardil) on juurdunud ilmselt karjamõisa saksa nimekuju Mekkast mõjul. V. Pall oletab, et nimi võib olla lähtunud isikunimest (vrd ürikute nimekujud Meka, Mecko, Meko – ehk germaani algupära), millele on lisatud ts-liide või ne-liite teisend omastavas -tse. – PP
BHO: 347–348; KNAB; PA I: 115, 286; PTK I: 151

Naelavere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis Naalavere Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1582 Nalawer, 1585 Nalafer, 1601 Nallefer, 1688 Naglafär, 1795 Nailafer.  B3
● L. Kettunen oletab algusosa lähtumist sõnast nael : naela, mis on võinud olla isikunimi. V. Pall peab seda võimalikuks, märkides, et Kodavere murrakus on see sõna naal : naala ja Naela on esinenud revisjonides lisanimena. Mõnes varasemas kirjapanekus kajastub lõunaeestipärane vorm nagel : nagla. – PP
EO: 303; PA I: 113; PTK I: 154

Nautrasi [`nautrasi] ‹-sse› Kod – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Saare mõis), 1588 Nautras, 1627 Nautratz, 1638 Natruß, 1728 Nautrast.  A2
● Varem ka samanimeline talu. Nimi on sel alal varem esinenud lisanimena (Kirtsi külas 1585 Nautras pep). Oletatavasti koosneb nimi kolmest osast: tundmatu päritoluga tüvest, ra-liitest (nagu nt sõnades pisar, sõstar, esineb ka isikunimedes) ja ne-liitest, millest on üldistunud mitmuslik tüvi -si. 1977 liideti Nautrasiga Jõeääre küla (1922, MMg). – PP
KNAB; PA I: 286; PTK I: 155; PTMT: II, 314; Rev 1624/27 DL: 26

Nina ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), vn Нос, 1722 Nennalt, 1758 Nänna, 1796 Nos Derewnija, Nin̄akülla.  C3
● Peamiselt vene asustusega küla, XVII saj II poolel vene kalurite rajatud. Nii eesti kui ka vene nimi viitavad neemele (maaninale), kus küla asub. Nina küla lõunapoolt on 1930. a-tel tuntud Krundikülana, veel kaugemal lõunas oli Uus-Ninaküla. 1977 liideti Ninaga Ninasoo küla (1922). – PP
BHO: 392; KNAB; PTK I: 157

Nõva1 ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Jõe mõis), 1585 Nowal, 1592 Newalkula, 1601 Nawall, 1730 Nowwalt.  B3
● L. Kettunen pakub nime algseks tähenduseks kas nõva ’kanal’ või sm neva ’soostunud ala, mülgas’. V. Pall märgib, et need sõnad esinevad saarte ja läänemurde alal e-listena (neeva ~ neeba ~ neva ’kraav, oja, kiirema vooluga koht jões; soine pehme maa’), samas kui vastavates kohanimedes on järjekindlalt õ. Pigem võiks vanemate kirjapanekute põhjal nimes oletada õ ja a vaheldust (nagu nt sõnades palama ja põlema, parand ja põrand jne). Samas ei saa seda siiski võrdsustada Nava nimega, millel on pisut teine ajalugu. 1977 liideti Nõvaga Luigemetsa (1922), ↑Mäkaste ja Väljaotsa (1922) küla. Vrd Nõva2. – PP
KNAB; PA I: 195; PTK I: 161

Omedu ‹Omedu ~ -sse›, kohalikus pruugis Õmedu Kod – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Kasepää vallas (Roela mõis), 1590 willa Ommieden, 1599 wioska Omuth, 1638 Ommette, 1839 Ommedo.  B1
● Enamik uurijaid (G. J. Schultz-Bertram, J. Mägiste, V. Pall) peab nime lähteks vene sõna омут ’jõehaud, sügav koht vees, veeauk’, pealegi asub küla jõe lähedal. L. Kettunen on küsimärgiga esitanud ka seose sm sõnaga ometto ’lehmalaut’, ent märgib, et seos on üksnes kõlaline. Omedu kagupoolseid talusid ja paiku (sh Annuka, Roovälja) nimetatakse Metsanurgaks. – PP
EO: 20, 326; PTK I: 164; P XVI: 125; Rücker

Orgemäe [`orge‿`mäe] ‹-le›, kirjakeeles ka Orgmäe Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis).  B3
● Orgevahe talust väljakasvanud väike küla, esimest korda nimestikus 1970. 1977–1997 oli Peatskivi osa. Nimi on antud ilmselt maastiku järgi, mis on orguderikas. – PP
EVK; KNAB

Padakõrve [pada‿kõrve] ‹-`kõrve ~ -sse› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1900 Paddakorw, Патакюрве (metsavahitalu).  B3
● Padakõrve metsavahitalu ümber kujunenud küla, esimest korda nimestikus 1922. Nimi on ilmselt saadud loodusnimest. Nime algusosa pada : paja (Kodaveres pada : pada) võib olla olnud maastikutermin, nagu nt sm sõnades patama ’ümmargune maastikulohk, lomp, abajas’, patamaa ’väike süvend’. ¤ Padakõrva saanud oma nime järgmiselt. Kalevipoeg harjutanud ketta viskamist suure pada-kõrvaga. See kadunud kahjuks padakõrva metsadesse. Siit leidsid padakõrva aga selle koha elanikud ning ristisid selle koha Padakõrvaks. (1939) Vrd Kõrve1. – PP
 EAA.3724.4.1156, L 1; KM: ERA II 250, 292 (3) – 1939; KNAB; PTK I: 169; Vene TK 42

Pala3 ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas, mõis, sks Palla, 1582 Pallawes, 1585 Palowas, Palauasmal, 1592 Sur Pal̄awal̄, Weika Palawal̄, 1684 Groß Palla Hoff, Kleen Palla Byy, 1732 Suhre Pallast.  B2
● Küla kohta on andmeid XVI saj lõpust. Oli varem kahes osas: *Suure-Pala, mis XVII saj lõpus või hiljemalt 1701 sai mõisaks ja eraldati Jõe mõisast, ning *Väike-Pala, mis hiljem oli tuntud Pala külana. Mõisamaade väljajagamisel 1921 tekkis Pala asundus, mis 1977 muudeti külaks. Ajalooline Pala küla, mis oli mõisast loodes, liideti 1977 Haavakivi külaga. L. Kettunen tuletab nime sõnast pala ’tükk, osa’, ent V. Palli arvates on tähenduslikku seost kohanime ja selle sõna vahel raske leida. Et paaris kirjapanekus (1702 Pallo) esineb lõpus -o, võiks nime siduda ka sõnaga palu, palo ’nõmm, liivane männik, kuiv võsastunud maa’, mis on tuletis pala-tüvest (vrd palav, sm palaa ’põleda’). Varasemates nimekujudes esinevad osised -wal ~ -was kajastavad ilmselt sõna vald : vallas, 1585 -mal on tõenäoliselt poola mały ’väike’. – PP
BHO: 424; KNAB; PA I: 115; PTK I: 171; Tartumaa 1925: 200

Passi ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Kokora mõis), u 1900 Дв. Паси.  B3
● Passi talust väljakasvanud küla, esimest korda nimestikus 1922. 1977–1997 oli Torila küla osa. Nimi on ilmselt pärit isikunimest Sebastian. Väikesi kandikohti küla lääneosas on kutsutud Punga külaks (esineb kohanimena 1745 Pungalt, vahest on nimega seostatav ka Alasoo külas 1601 olnud Punneken Peter). Lõunaosas paiknevad Paapsi talud, mis on vana asulakoht (1592 Pasp, 1601 Pabs). – PP
KNAB; PA II: 417; PTK I: 174, 189; Rev 1601: 8; Vene TK 42

Peatskivi [`peats‿kivi] ‹-le›, kohalikus pruugis `Piät´s‿kivi ~ `Piät´ski Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1582 Pelmekiwy, 1582 Pelmenski (veski), 1584 Pelsekifi, 1686 Pels Kiwy, 1722 Pehltzikiwilt.  B3
● Nime on saanud Alatskivi jõel paiknenud pealmise ehk ülemise veski (Kodavere murrakus kivi) järgi. Nimealguse lähtekujuks on olnud päälne : päältse. Peatskivi lähedal (vahest isegi sellega kattuvalt) on varem olnud *Koksi ehk *Kõksi küla (1601 talu Kokest, 1638 Kocks, 1732 Köxist, 1796 Köksi). Ilmselt Peatskivi ja Alatskivi vahel on olnud ka *Keskmiskivi (1582 veski nimega Kiesmenski, 1601 Keschemekulla, 1627 Keßmaskywi), mis on kadunud juba XVII saj (1627 oli tühjaks jäänud). XVI–XVII saj oli nimetatud alal veel *Võhma küla (1582 Woimus, 1584 Wehomal, 1588 Wehmal, 1627 Wehmes; 1588. a loendis hõlmas ka Peatskivi ja *Keskmiskivi). Vrd Alatskivi. – PP
EO: 61, 78, 243; PA I: 114, 116, 154, 284; PTK I: 65, 176; Rev 1601: 8; Rev 1624/27 DL: 34

Peipsiääre [`peipsi‿ääre] ‹-`äärde› Kod – vald Tartu maakonnas, vn Причу́дская во́лость.  C4
● Peipsiääre vald eraldati Alatskivi vallast 1917. a paiku peamiselt venekeelse rahvastikuga vallana, hõlmates algul ka Kallaste, Nina ja Rootsi küla. See toimus ajal, kui Eestimaa kubermang hakkas hõlmama ka Põhja-Liivimaa eesti maakondi, mis tekitas Peipsi venelastes teatavat rahutust (ajuti sooviti isegi liituda Petrogradi kubermanguga). Riigikordi ja haldusüksuste piire on küll hiljem korduvalt muudetud, aga nimi ja valla vene identiteet säilis sellest hoolimata kuni 2016.–2017. a haldusreformini, mil vallaga liideti Alatskivi vald, Kallaste linn, Pala vald ja Vara vald. – PP
KNAB; Uuet 2002: 28

Perametsa1 [pera‿metsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Perä‿metsä Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Halliku mõis), 1758 Pirrametza Thomas, 1796 Perramets (küla).  A2
● Perametsa talust väljakasvanud küla, esimest korda nimestikus 1922. Üksikud talud metsa serval, mida on sageli arvatud Assikvere alla. – PP
KNAB; PTK I: 179

Piibumäe [piibu‿`mäe] ‹-le›, rahvakeeles ka Piibu‿metsa Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Ranna mõis).  B2
● Piibu talust väljakasvanud küla, on varem esinenud mitme muu nime all. Piibumäe nimi esineb hiljemalt 1945. a-st, muud nimed on Piibumetsa (1922), Sepametsa või Jurkametsa (1922), harva Lepasepa. Piibu nimi on talupoja lisanimest, 1795 on Lümati all mainitud Piebo Juhanus Wittwe, 1758 Raatvere all Piebo Johann. Et ajalooline Piibu talu asub Raatvere lähedal, võib viimast pidada talunime vanimaks maininguks. 1977 liideti Piibumäega Tossumetsa (ka Venetossu) küla. Piibumäe lääneotsa on nimetatud ka Jurka külaks. – PP
KNAB; PTK I: 180

Piirivarbe [piiri‿`varbe] ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Pala mõis).  B2
● Endistest asundustaludest ja kandikohtadest kujunenud küla, esimest korda nimestikus 1945. Pala ja Kadrina mõisa piiril on ka Piiri talu, millest nähtavasti nimi on kujunenud. Sõna varve : `varve ~ `varbe tähendab Kodavere murrakus noort metsa. 1977 liideti Piirivarbega lõuna pool olev Karjamõisa küla, nimetatud Aleksandri karjamõisa (sks Alexandershof) järgi. – PP
KNAB; PTK I: 181

Punikvere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis harva Punnikvere Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Kadrina mõis), 1582 Pulmikfer, 1601 Polmickfer, 1627 Pulligfehr, 1684, 1758 Punnickfer, 1795 Pun̄ingfer.  B2
● L. Kettunen seletab nime tuumosa kas sõnaga punik ’punane lehm’ või punnikas ’jonnakas, isemeelne’. Mõlemad on võinud esineda isikunimena. V. Pall lisab, et Kodavere murrakus märkis punast lehma punik ehk punnik. Küla on XVI–XVII saj mainitud *Pulmikvere nime all. Mõlemat nimekuju võiks seletada lehmale viitava nimega (vrd sm pulmikki ’lehma nimi’ ja punik), oletades, et külanime esimeses pooles asendati keelest hääbunud nimi (isiku- või loomanimi) kõlaliselt lähedase olemasoleva nimega. 1977 liideti Punikverega Kantküla (1937). – PP
BHO: 472;  EAA.308.2.68, L 1; Eesti TK 50; EO: 302; KNAB; PA I: 114; PTK I: 188–189; Rev 1624/27 DL: 29

Pusi ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1627 Pusapere, u 1630 Puschipul, 1638 Puschi, 1722 Pußilt.  C3
● V. Pall oletab kahtlemisi, et nimi pärineb isikunimest. E. Rajandi nimeloendis on nt Puss, Pussak, Pusak, Pusik, Wiedemannil mehenimi Pussu. Kaugem seos võib olla nimega Ambrosius (sm Prusi või Rusi). Vrd Kallaste5. – PP
EAA.308.2.2; PTK I: 190; Rev 1624/27 DL: 48

Põdra1 ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kavastu mõis), 1744 Auf Poddra Jürgens land.  B4
● Põdra üksiktalust väljakasvanud küla, esimest korda selle nime all 1970. Nimi pärineb talupoja lisanimest. 1930. a-tel oli külanimeks Poriküla. Varem arvati talud Koosa alla. – PP
KNAB; PTK I: 192

Põldmaa [`põld‿`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis `Põldma ~ `Põlgma Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kavastu mõis), u 1900 Пыльма (talu).  C4
● Põldmaa taludest väljakasvanud küla, esineb 1930. a-te topokaardil. Märjamaal on põldmaa tähenduseks kirja pandud ’jäätmaa’, mis ilmselt sobib ka siin, sest talud olevat rajatud jäätmaadele. – PP
KNAB; PTK I: 192; Vene TK 42

Päiksi [`päiksi] ‹`Päiksi ~ -sse› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), ? 1863–1864 Päiksi (talu), 1909 Paiksi (talu).  B3
● Asundustaludest kujunenud küla, esimest korda nimestikus 1922. Varem olevat seal olnud mõisatööliste maja, kus elas mitu perekonda. Nime päritolu on ebaselge. – PP
 EAA.2486.3.130, L 35; PTK I: 194

Pällu2 ‹-le› Kod – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Halliku mõis), 1722 Tarto Reino Pöll, 1758 Auf Ante Hanso Pells mit Ustallo Pells Land, 1811 Pello Ans.  A2
● Pällu talust XIX saj lõpuks moodustunud küla. Nimi on pärit isikunimest Päll, mis on tähendanud öökulli. J. Mägiste ühendab selle ka sm sõnaga pöllö. 1977 liideti Pälluga Kaari küla (1945). – PP
KNAB; PTK I: 194–195

Pärsikivi [pärsi‿kivi] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Pärski Kod – paik (küla) Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Kokora mõis), 1588 Persikiwy Rein (Torila külas), 1601 Persekiwe, 1722 Perßekiwi Jürri, 1805 Persikiwische Mühle.  C2
● Talust ja veskist väljakujunenud küla, nimestikus esimest korda 1922. Liideti 2019 taastatud Tedrekülaga. Pärsikivi veski kuulub tänapäeval Kallaste linna piiresse. Nime varasem kuju on ehk *Persekivi. Algselt käis nimi veski kohta (kivi ’veski’), ent Pärsikivi nime kannab ka suur 16 m ümbermõõduga rändrahn. L. Kettunen peab võimalikuks, et küla sai nime rahvausundist (Kalevipoja persekivi). Rahvatraditsiooni järgi on nimi saadud küla lähedal asuvalt suurelt kivilt, kus küla noored käisid liugu laskmas. Pärsikivi põhjapoolset otsa on nimetatud Peetsu külaks (1754 Peetso küllast, 1805 Pezokülla), Peetsu talu on seal põhjapoolseim. Pärsikivi kohal või läheduses on varem olnud *Paunataga küla (1588 Paunatak, külas Persykiwi Andrys). – PP
Elken 2000: 21; EO: 243; KNAB; PA I: 284–285; PTK I: 178, 196

Raatvere [`raatvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Ruatvere Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Ranna mõis), 1582 Rautfier, 1627 Rauttfehr, 1638 Raudower, 1758 Rautfer.  B2
● L. Kettunen selgitab, et nime algusosa on sõna raud : raada (murdes). Nime -d- tugevnemist t-ks peab Kettunen hiliseks nähtuseks, lisades, et Raud esineb sageli talu- ja perekonnanimedes, mistõttu tema etümoloogiline tähendus võis ähmastuda. – PP
EO: 302; PA I: 106; PTK I: 198–199; Rev 1624/27 DL: 25; Treial 2007: 25

Ranna ‹`Randa› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas, mõis, sks Tellerhof, 1752 Rannamoisa wallast.  B2
● Ranna mõis on rajatud XVI saj lõpus või XVII saj alguses. 1921. a-st Ranna asundus, 1977. a-st küla. Eestikeelne nimi viitab sellele, et mõis asub Peipsi ääres. Mõisa saksakeelne nimi Tellerhof võib olla varasema eestikeelse nime teisend: 1582 on mainitud küla nimega Tuller, 1600. a paiku tekkis selle küla asemele mõis nimega Tulistfehr, 1638 Tullermoise ja Tollermoisio, 1686 Töllerhoff ning 1796 Tellerhof. V. Pall ja L. Kettunen on nime lähtekujuks pakkunud *Tulistvere ehk *Tuulistvere, seletades seda sõnaga tuline või tuuline (L. Kettunen) või isikunimega (vanas kirjaviisis Tulli, V. Pall). Esimese silbi täishäälikute kirevus lubab ka oletada lähtehäälikuks õ, mida saksa keeles anti sageli edasi mitmeti, sel juhul oleks lähtevorm *Tõlistvere, algusosa samuti vahest isikunimeline. 1977 liideti Rannaga Sooküla (u 1900 Суо). – PP
BHO: 588; EO: 303; KNAB;  LVVA.6828.2.189, L 1; Mellin; PA I: 112; PTK I: 200, 248; Rev 1624/27 DL: 24; Rev 1638 II: 229, 232; Tartumaa 1925: 200; Treial 2007: 10

Rehemetsa [rehe‿metsa] ‹-`metsa ~ -sse› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kavastu mõis), 1839 Rehemetz (talud).  C4
● Osalt vene asustusega küla. Rahvapärimuse kohaselt olevat venelased selle küla metsa asutanud, esimeseks hooneks olevat olnud suur rehi. Külas on olnud neli vene peret, kel perekonnanimeks Reemets. Küla piiresse jääb kaguotsas Koosa jõeharu ääres kohake nimega Liivanina (1601 Lywanena). – PP
PTK I: 203; Rev 1601: 12

Riidma [`riidma] ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1834 Riedma.  C3
● Riidma talust väljakasvanud küla, esimest korda nimestikus 1922. Nimes võib V. Palli arvates sisalduda kas sõna riid : riiu (*Riidumaa) või isikunimi (Riido, Riidu, mis tuleneb Friedrichist). – PP
KNAB; PTK I: 204

Ronisoo [roni‿`soo] ‹-sse ~ -le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Kokora mõis).  B3
● Hiline küla, esimest korda nimestikus 1945. 1977–1997 oli Tõruvere küla osa. Nimetatud küla lähedal oleva Ronisoo järgi. Nime algusosa võib tõenäoliselt olla sama päritolu mis ↑Ronivere nimes. Võrdluseks lisab V. Pall veel sm roni ’röövlind’, ronni ’teatud lind, kaaren, ronk’. – PP
KNAB; PTK I: 206

Rootsiküla3 [rootsi‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Ruat´si ~ Ruat´si‿külä Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), vn Ро́чино, 1592 Roczyrand, 1601 Rotze Kulla, 1732 Rootsist, 1758 Rotzikülla, 1901 (Dorf) Rotschina.  C3
● Vene asustusega küla. V. Palli arvates võib nime seletada kas rahvanimetusega rootsi (sel juhul oleks vene nimi selle mugandus) või vene sõnaga роча ’varjatud jahionn metsas’. Võib-olla tuleks kõne alla hoopis Põhja-Vene murretes esinev ро́тча ’kalastusala jõel kaugel asuvas kohas’. 1977 liideti Rootsikülaga Rootsisoo küla. – AŠ, PP
KNAB; PA II: 421; PTK I: 208; Rev 1601: 10

Rupsi [`rupsi] ‹`Rupsi ~ -sse ~ -le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1582 Rupus, 1585 Rups.  B3
● Küla, hiljemalt XVIII saj lõpust karjamõis, XIX saj keskpaigast taas küla. Et nimi on III-välteline, võiks lõppu -si pidada liiteks. Ent tüvele *rupp või *ruup ei õnnestu häälikuliselt lähedast sõna leida, V. Pall toob võrdluseks sm ruuppa ’suurem tüügas, lööve, sügelised’, ruuppu ’jäätmed, praht’. Karjamõisa saksakeelne nimi on 1826 olnud ka Jakobshof. 1977 liideti Rupsiga Metsanuka küla (1922) läänes ja põhiosa Jura külast (1945) idas. Rupsi idapoolsed talud on tuntud Laane nime all (1930. a-tel ka eraldi küla). – PP
KNAB; PA I: 113; PTK I: 209

Saburi ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1816 Sabore (kolm talu).  B4
● 1977–1997 kuulus Rupsi küla piiresse. Nimi on pärit talupoja lisanimest, mille lähteks võib olla vene sõna забор ’aed, tara’ või koosneb see osistest за ’taga’ + бор ’männik, palumets, nõmmemets, okasmets’. Mellini kaardi põhjal otsustades on küla varasem nimi olnud *Lusiklähte (1627 hajatalu Lussike Lett, 1796 küla Lussiklecht). Saburi piiresse kuulub ka endine Timamaa küla (kaotatud 1977). – PP
KNAB; PTK I: 128, 214; Rev 1624/27 DL: 34

Sassukvere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Saskvere Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Ranna mõis), 1582 Sasykor, 1627 Saßigfehr, 1638 Saßiwer, 1758 Sassofer.  B2
● L. Kettuneni järgi pärineb algusosa isikunimest *Sassikka või *Sassakka (vrd ka sm Sasu), mis võib omakorda seostuda sõnaga sasima ’sassi ajama’. – PP
BHO: 536; EO: 302; PA I: 112; PTK I: 217

Savastvere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis Savas(s)vere Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Kokora mõis), 1582 Sowastfer ~ Sowasfer, 1585 Sofastfer, 1592 Sawastwer, 1627 Sabasswehre ~ Sabaßwehr, 1839 Sabastfer.  B3
● L. Kettunen oletab, et algusosa on ehk seotud isiku- või hõimunimega Sava ~ Savoi (nagu sm Savo, Savoinen), mille lähteks on kas sõna sau : saua ’kepp’, sm savu ’suits’ või savi. V. Pall märgib, et nimi koosneb osistest Sava-, -st- (ste-liite lühend) ja -vere. Algusosa pärineb ka tema arvates ehk isikunimest. – PP
EO: 82–83, 302, 339; PA I: 115; PTK I: 217; Rev 1624/27 DL: 49; Rücker

Savimetsa [savi‿metsa] ‹-`metsa› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), u 1900 Ans. Sawwimets.  C4
● Esimest korda Savimetsa küla nime all 1922, ühel varasemal, dateerimata kaardil (tõenäoliselt sajandivahetusest) on märgitud asunduseks (Ansiedelung Sawwimets). Tegemist on ilmselt loodusnimest saadud kohanimega. Külal on olnud ka teisi nimesid: u 1900 üheverstakaardil Теровере, mille eesti vasteks on Tartumaa koguteose kaardil Tõrakvere, G. Rängal 1934 Tõruvere, ning 1922. a nimestikus Trislivitsa, mis on laen vene nimest Дрисли́вица, vrd ka Drislivik (Дрисли́вик), küla Petserimaal. Mellini atlases 1796 on Lahe külast lõunas märgitud küla Meggers (võib-olla sama mis 1592 Mygrarand, vigaselt Ylygrarand), oletatavasti nüüdiskirjaviisis *Mägrarand või *Mügrarand. – PP
 EAA.3724.5.2565, L 1; KNAB; Mellin; PA II: 421; PTK I: 150, 218; Ränk 1934: 14

Savka ‹-sse› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas (Alatskivi mõis), vn Са́вка, 1839 Sawelli (talu), u 1866 Саввели (talu), u 1900 Савоски (talud).  C4
● Üksiktalust kujunenud küla, peamiselt vene asustusega. Esimest korda külana 1922. a nimestikus. 1977–1997 oli Sipelga küla osa. Nimi pärineb vene isikunimest Савелий (või Савостьян ehk Севастьян), mille meelitusvorm on Савка. Саво́ски oleks mitmuslik vorm nimest Савоска ‹ Савостка ‹ Савостьян (Севастьян). – AŠ, PP
KNAB; Rücker; Vene TK 42; Vene TK 126

Sipelga ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, vn Муравьёвка.  C4
● 1928.–1930. a rajatud uus väikeste kruntidega küla, osalt vene asustusega. Nime motiiv on teadmata. 1930. a-te kaardil ka Uus-Kõnnuniidu nime all. – PP
EVK; KNAB; NL TK 25

Sohvia ‹-le›, kirjakeeles varem ka Sofia Kod – paik (küla) Tartu maakonnas Peipsiääre vallas (Alatskivi mõis), vn Софи́я, Софи́йка, u 1900 Софійка.  C4
● Vene asustusega küla, liideti 1977 Kolkja alevikuga. On väidetud, et nimi pärineb Alatskivi mõisniku Stackelbergi 1825. a sündinud tütre Sophie nimest, sest mõisnik olla vanausulistele maad juurde andnud. Küla ise ei ole siiski nii vana, vaid on tekkinud ehk XIX saj lõpuaastatel. Rahvapärimus seobki nime pigem juba mõisaproua nimega. Nime on seotud ka kunagi olnud õigeusu kirikuga, mis olevat saanud nime püha Sofia järgi. – PP
Elken 2000: 163; EVK; KNAB; PTK I: 223

*Soopoolitse [`soo‿poolitse] Kod – muinasmaakond Kesk-Eestis, 1224 Soboliz, Sobolitz, 1229 Sobolitz, 1242 Собилицкии берег.
● Maakonda on nimetatud XIII saj, see samastatakse harilikult umbkaudu Kodavere khk maa-alaga, kuid on ka arvamusi, et maakond paiknes mõlemal pool Emajõge, hõlmates Kodavere ja Võnnu khk alasid (E. Tarvel) või koguni üksnes lõunapoolset rannikuala Emajõest Räpinani (E. Paklar). Viimast paiknemist on oletatud Vene kroonikate kirjelduste põhjal. Maakonna nime arvatakse tulenevat eesti sõnadest soo ja pooline ’poolne’. E. Paklar seevastu pakub seletuseks väikest ahvenat tähendava sõna sobal või sobul, mida tuntakse Räpinas ja Setomaal. – PP
Ambus 1960: 742; BHO: 553–554; PTK I: 225; Tarvel 1968: 587–589

Sudemäe [sude‿`mäe] ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Kokora mõis).  B3
● Asundustaludest väljakasvanud küla, esimest korda nimestikus 1945. 1977–1997 oli Kuningvere küla osa. Nimi on pandud Sudemäe talu ja loodusnime Sudemägi järgi (sõnast susi : soe ’hunt’). – PP
KNAB; PTK I: 227

Sääritsa ‹-sse›, kohalikus pruugis Siäritsa ~ Siärtsä Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Ranna mõis), 1638 Saritz, 1723 Zeritsist, 1758 Seritze.  B2
● L. Kettunen pakub nimele kaks seletust: kas lühend nimest *Sääreotsa või laennimi vene keelest (nagu mõned muud tsa-lõpulised nimed, nt Mitkovitsa, Puravitsa). Et küla asub neeme lähedal, siis olevat tõenäolisem esimene seletus. L. Kettunen märgib ka Peipsi idakaldal asuvat eesti küla Sääritsa, mis võiks olla siinsega asustuslooliselt seotud. (Tegelikult on selline küla Pihkvamaal Seredka lähedal põhjas, sagedama nimega Saaritsa, vn Заречье, elanikud enamasti pärit Võrumaalt.) V. Pall lisab, et kolmas võimalus on eraldada nimes tuletusliide -ts (nagu sõnades jalats, nokats), ja meenutab, et Vaivaras on Säärits pika mehe sõimunimi ning Wiedemannil on sõna säärikas ’pikasääreline, sihvakas’. Sääritsa külaosade nimed on Kureküla (põhjapoolne) ja Haneküla ehk Hanelinn (lõunapoolne). – PP
EO: 179, 237–238; Nigol 1918: 17; PTK I: 93, 230; Rev 1638 II: 218; Treial 2007: 25

Tagumaa [tagu‿`maa] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Tagama Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Pala mõis), ? 1588 Taugamakila, 1730 Taggomalt Taggoma Töntso, 1758 Auf Tackoma Rein Land, 1782 Taggoma Jaan (üksiktalu), 1839 Tagoma (küla).  B3
● Üksiktalust XIX saj väljakujunenud küla, kuulus varem nähtavasti Moku küla alla. Nimi tuleneb sõnadest tagu- ’taga, tagumine’ ja -maa. 1977 liideti Tagumaaga ↑Viljuse küla. – PP
KNAB; PA I: 285; PTK I: 233

Tedreküla [tedre‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Tedre ~ Tederküla Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, 1722 Tödderkullast.
● Küla oli 1977–2019 liidetud Kodavere külaga. Külanimi pärineb linnunimetusest teder. 2019. a liideti Tedrekülaga ↑Pärsikivi küla. – PP
PTK I: 237
Märkus. Uus artikkel. 2022-12-30T07:33:51.

Torila ‹-sse› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Kokora mõis), 1582 Thoryl, 1585 Toryl, 1722 Torrilast.  B2
● On hiljemalt XIX saj-st koosnenud kolmest osast: Mets-Torila põhjas, Suur-Torila keskel ja Väike-Torila ojast lõunas. 1977 liideti need kokku üheks külaks. Nimi koosneb tüvest Tori ja liitest -la. Tüve võimalikuks seletuseks pakub V. Pall sõnu tori ’renn’, torine ’kangekaelne, tõrges’, toru ’tobu’ jms, kuid arvab, et asulanimede puhul need vaevalt sobivad. Pigem võiks tegu olla vana isikunimega *Tori. Vrd Tori1. – PP
KNAB; PA I: 114; PTK I: 244–245

Toruküla [toru‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Toro‿külä Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis).  C3
● XIX saj lõpuks väljakujunenud küla, esimest korda nimestikus 1922. Nime motiiv on teadmata. Vrd Torila, Tõruvere. – PP
KN; KNAB; PTK I: 246

Tõruvere ‹-`verre ~ -sse› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1601 Terrofer (talu Kuningvere külas), 1722 Torrawerrist, 1758 Torrofer, 1811 Terrofer.  B3
● L. Kettunen on nime kirjutanud kujul Toruvere ja võrrelnud seda sõnadega toru (sm torvi), sm tora ’tobu’, torumokk ’alati rahulolematu inimene’ või isikunimega. Kui aga nimes on õ algupärane, tuleb Kettuneni arvates kõne alla ka sõna tõru (sm terho). Kui oletada, et siin ei ole tegu idamurdele tüüpilise häälikumuutusega, milles algsest o-st on saanud õ (vrd Omedu–Õmedu, Kodavere–Kõdavere), siis võiks V. Palli arvates leida paralleeliks Kaarma kohanime Tõru (küla). – PP
EO: 302–303; PTK I: 252; Rev 1601: 9

Tähemaa [tähe‿`maa] ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kavastu mõis), 1582 Thehema, Tehama, 1585 Tehoma, 1592 Thechoma, 1601 Techemer kulla, 1730 Tehhemalt.  B1
● On väheusutav, et nime algusosa võiks pärineda sõnast täht : tähe. Tõenäolisemalt on tegu isikunimega, nt D.-E. Stoebke on vanematest allikatest kirja pannud selliseid nimesid, nagu Thehe, Thehas, Theho. 1987 liideti Tähemaaga Vara valda jäänud osa Viira külast. – PP
BHO: 587; PA I: 115; PA II: 517; PTK I: 253

Vanaussaia [vana‿`uss‿aia] ‹-le›, kohalikus pruugis Vana‿`ussaja Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kavastu mõis), 1818 Ussaja.  C4
● Vanaussaia talust väljakasvanud küla, esimest korda nimestikus 1970. Varem oli Kõnnu küla osa. Külas on ka Vastse-Ussaia talu. Lõuna-Eesti murretes tähendab `ussaid või usse aid õue või aeda. 1977 liideti Vanaussaiaga Kõnnu küla (1582 Kende). Küla kaguosas paiknevad Kusnetsi talud (vn Кузнецо́во), mida on varem ka külaks peetud. – PP
KNAB; PA I: 115; PTK I: 267

Varnja [`varnja] ‹`Varnja ~ -sse› Kod – alevik Tartu maakonnas Peipsiääre vallas (Kavastu mõis), vn Воронья́, vn omaduss вороне́йский, 1582 Warnia, 1601 Warnne, 1901 Waronja.  C4
● Peamiselt vene asustusega küla, a-st 1977 alevik. Nime päritolu ei ole usutavalt võimalik näidata, kuigi oma ehituselt meenutab ta nimesid Andja, Tarbja, Vohnja, Luunja jms. L. Kettunen on need nimed pannud ja-tegijanimedest tuletatud kohanimede rühma, ent pakub neile üsna ebausutavaid seletusi. V. Pall lisab, et ja-lõpuliste nimede seletuseks ei pruugi olla ainult tegijanimed, jas-liitelised sõnad või -oja lühenemised, vaid ka kohale viitavad tuletusliited -ja ~ -jä, mida esineb Soome kohanimedes Loimaa (*Loimaja), Tyrvää (*Tyrväjä), Laihia, Multia jts. Vene nimekuju võib olla eestikeelse mugand, ent võib olla ka siirik Pihkva järve äärsest kalapüügikohast ja jõest nimega Voronja, mis asus Setomaal Kolomtsõ saare kandis (1585 Исадъ Воронья, jõenimena надъ Вронскою рѣкою, на Воронейской рѣкѣ); saar ise oli veel XIX saj kaardil Варанья. ¤ Rahvapärimuses on nime tähenduseks ’vareste parv’, nime olla pannud Aleksander Nevski. – PP
Elken 2000: 163; EO: 43–47; KNAB; PA I: 115; Pskov 1585–1587: 116; PTK I: 269

Vea ‹-le›, kohalikus pruugis `Vea‿küla Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Jõe mõis), 1582 Wyakula, 1585 Wehakul, 1592 Wichakule, 1722 Weokullast, 1758 Wiacks, Weakull.  B3
● Nimi lähtub tõenäoliselt sõnast viha (vrd ka Vihula), mis on ehk olnud isikunimi (J. Mägistel nt Vihas, Vihavald). 1977 liideti Veaga Kogri (u 1900 Когри) ja Ojaküla (1937; u 1900 Урукюла). Juba enne Teist maailmasõda on kokku sulanud Särje küla Veast loodes. – PP
KNAB; PA I: 107, 197; PTK I: 270; PTMT: II, 250

Viljuse [`viljuse] ‹-le›, kohalikus pruugis `Viljusse Kod – paik (küla) Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Kokora mõis), 1601 Willeß, 1816 Willuste, 1839 Wiluse.  B3
● Liideti 1977 Tagumaaga. L. Kettunen oletab, et lähteks on isikunimi *Viljus või siis tuletis sõnast vili : vilja (nagu Viljandi nimes). V. Pall peab nime ste-liiteliseks, sest Kodavere murrakus vastab st-le ss. Seetõttu jääb nimetüveks Vilju, mille varasem vorm on *Viljoi. See on tõenäoliselt isikunimi, nagu nt sm Viljoi ~ Viljo J. Mägiste materjalides, Vilia, Vilie D.-E. Stoebke loendis jms. – PP
KNAB; PTK I: 275

Virtsu2 [II v] ‹`Virtsu ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Virtsoo Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis).  B3
● Virtsu talust väljakasvanud küla, esimest korda nimestikus 1922. Küla kõrval on Virtsu soo. Nime lähteks on ilmselt sõna virts : virtsa. Kuigi V. Pall ei näe tähenduslikku seost kohanime ja selle sõna vahel, tundub, et nimi on lühenenud osistest Virts + soo, nagu viitab ka ametlik nimekuju kuni 1977 (1922 on ka kirjutatud Virtssoo). Ilmselt on külast loodes olev soogi varem olnud Virtssoo, millest ka küla nimi. – PP
Eesti PK 20; KNAB; PTK I: 277

Väljaküla5 [välja‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Kokora mõis).  B3
● Asundustaludest kujunenud küla, varem Välja asundus, esimest korda nimestikus 1945. 1977–1997 oli Tõruvere küla osa. Nime lähteks on ilmselt Välja karjamõisa nimi (1796 ja 1839 sks Lowisenhof, hiljem Feldhof). – PP
KNAB; Mellin; PTK I: 283; Rücker

Äteniidi [äte‿niidi] ‹-`niiti ~ -le›, kirjakeeles varem ka Ätteniidi Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Ranna mõis), u 1900 Атенита.  B2
● Küla on kujunenud XIX saj lõpuks. Nimi võib pärineda loodusnimest, ent algusosa tähendus pole selge. Küla põhjaosas on Apumaa, endised kandikohad, mida on vahel ka omaette külaks peetud. – PP
KNAB