[KNR] Eesti kohanimeraamat

Harku1 [`harku] ‹`Harku ~ -sse› Kei – alevik Harju maakonnas Harku vallas, mõis, sks Hark, 1371 Harke (mõis).  A4
● Lisanimest Harku on P. Johanseni järgi teateid 1317 (Ficko de Harke), kuid mõisast u 3 kilomeetrit põhjas paekaldal oleva Harku külaga (↑Harku²) on seostatud ka Taani hindamisraamatu (LCD) kirjapanekut 1241 Harkua. Viimast peab Johansen Nissi Harku (Arku) kirjapanekuks. Hiljemalt 1970. a rahvaloenduse materjalides oli Harku alevik, mis hõlmas Harku mõisat ja selle lähemat ümbrust haaravat Harkumõisa asulat ning Ämari küla (viimane kuulub praegu Alliku piiresse). P. Johansen on nimevasteks esitanud oletatava sõna *harku ’kiviplokk, pank’, soome harkko, mis algse küla asendiga hästi sobiks. L. Kettunen, kes peab LCD üleskirjutust samuti Nissi nimega ühendatuks, toob võrdluseks harkuma ’lahku minema, hargnema’ ja moodustab küsimärgiliselt algvormi *Harkuva. Sõna on tänapäeval lõunaeestiline, kuid Keila khk-s on ka Liikva, mille algvormiks on oletatud *Liikuva. Paljaks oletuseks jääb, et nime lähtekohaks oli isikunimi, vrd alamsaksa Harke, friisi Harck. Nime aluseks on kas tänapäeval soome keeles olev harkko või on see ikkagi lühenenud mingist pikemast nimekujust. Tundub tõenäoline, et algne oli küla nimi. – MK
Bahlow: 205, 206; ENE: II, 524; ENE-EE: III, 323; EO: 263; Joh LCD: 21, 283, 349, 854; LUB: III, 1080