[KNR] Eesti kohanimeraamat

Iru1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ka ‹`Irgu› Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Väo mõis), 1241 Hirwæ, 1374 Hirwen, 1490 Hirweden, 1693 Hirwekylla.  C3
● XIV saj asus külas vasallimõis vahest hilisema Hansumõisa talu kohal. 1359 läks küla kingiks Tallinna Pühavaimu seegile, XVI saj reformatsiooni ajal linnaasutusele nn Jumalalaekale, kuuludes sellele kuni a-ni 1877. Linn andis küla rendile mitmele linnamõisale (Väo, Nehatu, Rae ja Kautjala). Iru liideti 1975 Tallinnaga, ent lahutati 1980 uuesti ning arvati Nehatu küla alla, omaette külana taastati 1997. Küla võib olla saanud oma nime praeguselt Pirita jõelt, mille varasem nimi oli *Hirvejõgi või *Hirveoja (Hirwenoye). L. Kettunen osutab, et Iru nimi (ka 1508 Hero, 1541 Hyrru) on algselt olnud vähendusliitega -oi ja võrdleb seda soome isikunimega Hirvonen. *Hirvoi on eesti keelele omaste häälikumuutuste kaudu teisenenud: *Hirvoi › *Hiro ~ *Hiru › Iru. – MJ
BHO: 132; EE: III, 1311; ENE-EE: III, 676–677; EO: 104, 171–172; Gustavson 1982: 16; Joh LCD: 364–365; Puhk 1996: 66; Saks 1974: 69; Viidas 1992: 69; Vilbaste 1949: 44; ÜAN

Iru2 ‹-sse› Jõe – Tallinna asum Pirita linnaosas (Väo mõis).  C1
● Asum hõlmab ajaloolise Iru küla põhjaosa, mis liideti Tallinnaga 1975. Asumi naabruses, ametlikult Lasnamäe linnaosa Priisle asumi piires, on Iru muistne linnamägi (Linnapära), mis võeti kasutusele VII saj eKr, kuid asustusjälgi on olnud varemgi. Linnapära oli varem Revala maakonna tähtsamaid keskusi, ent jäeti XI saj maha jõe veetaseme languse ning uue asustuskeskuse tekke tõttu Tallinna kohale Toompeale. Lähikonnas on arvukalt teisigi muistiseid. Iru linnus, mis hiljemalt XVII saj lõpus oli künni all, leiti tänu kohanimedele. Kohta kutsuti Linnapera mäeks ja Irumägi ühenduses Iru ämmaga on leidnud korduvat mainimist „Kalevipojas“. Nende andmete põhjal avastati linnamägi XX saj algul ning see on kinnistunud arheoloogilises kirjanduses Iru Linnapära nime all. Vrd Iru1. – MJ
EE: III, 1311; ENE-EE: III, 676–677; Gustavson 1982: 16; Lang 1996: 34; Puhk 1996: 66; Vassar 1939: 53–100