[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kalamaja [kala‿maja] ‹-`majja ~ -sse› – Tallinna asum Põhja-Tallinnas, XV saj keskel (pärast 1445) vysschermagen, 1603 Kallamaÿa; alamsaksa Vischermaye, sks Fischermay.  B1
● Teateid kalurite ja mündrike asulast on XIV saj keskpaigast, püsivam asula tekkis XV saj. Kalamaja asustus on mitu korda hävinud, viimati Krimmi sõja ajal 1854. Nüüdne hoonestus on valdavalt pärit XIX saj lõpust ja XX saj algusest. Kalamaja nimi viitab kalurite onnidele, mis esmalt randa rajati koos võrguaedadega, kalamaja tähendab kalameeste ajutist elamut. Kalamajast kirdes olevat Hundipea nukki on mainitud 1421 (Zuddenpe), küsitav on, kas sama nimega seostub 1374 mainitud kaluri Zedenpeyke nimi. *Sudenpää on vahest Hundipea varasem vorm, kuid tähendas ka laiemat maa-ala. Kalamaja põhjapoolsem osa praeguste Patarei tänavate ja Köie tänava kandis on tuntud Köismäe (sks Reperbahn, 1732 köismäggi) nime all, seal on XIV saj-st olnud köiepunujate ja köiesäigme valmistajate alev. – PP
Johansen 1973: 128, 131, 133; Kivi 1964: 410; Kivi 1972: 44–45; Müller 2007: 246; Nerman 1996: 13–14, 19; Nerman 2006: 13; Tallinn 2004: I, 170–174, 259–260; Thor-Helle 1732: 309