[KNR] Eesti kohanimeraamat

Keila1 [`keila] ‹`Keila ~ -sse› Kei – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Kegel.
● XIII saj algul kuulusid Keila alad Revala maakonna Vomentakæ kihelkonda. Arvatavasti XIII saj pärast taanlaste vallutust loodi kirikukihelkond, millest veidi hiljem lahknesid Nissi, Harju-Madise ja osa Risti khk-st. Keila Mihkli kirik rajati XIV saj. Kihelkond on arvatavasti saanud nime külalt (1241 Keikæl), millele P. Johansen on võrdluseks toonud soome Käikälä ja Keikkala. Neist esimese aluseks on peetud algupäralt ebaselget isikunime või soome läänemurdeis tuntud sõna käikäle, käikälä ’tükk, osa’, teise puhul võib vahendajaks olla talupoja lisanimi. Muinaskihelkonna nime Vomentakæ on tõlgendatud kui *Võhmataguse. Vrd Keika. – MK
BHO: 210; Joh LCD: 422; SPK: 148, 209