[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kiikla [`kiikla] ‹`Kiikla ~ -sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Mäetaguse vallas, mõis, sks Kiekel, 1241 Kikalæ (küla), 1433 Kikle, 1732 Kikla.  A4
● Põlisküla oli veel 1586 olemas, kuid 1694 juba mõisastatud. Kiikla mõisa täpne rajamisaeg pole teada, arvatavasti oli see XVII saj. 1817 eraldati Kiiklast iseseisva mõisana Iisaku küla. 1920. a-test Kiikla asundus, al 1977 küla. P. Johansen on Kiikla nime võrrelnud soome kohanimega Kiikala. L. Kettunen on pidanud seda võrdlust häälikulistel põhjustel ebasobivaks ja toonud omalt poolt võrdluseks soome kohanime Kiikka. Samas on ta nimevasteks pakkunud kiik : kiiga ’kiik (kiige)’ ja kiika ’köis laeval, mille otsas poom ripub’. Kumbki eesti vaste pole usutav, ehkki ka soome kohanimesid Kiikala, Kiikka, Kiikoinen, Kiikunlähde on püütud kiikumise või vee liikumisega ühendada. M. J. Eiseni andmeil on J. Jõgever oletanud nime seost soome sõnaga kiikas ’kitsas’ (sm murdeis kiikas ’segamini koht kalavõrgus’, kiikkaalla ’plindris, kitsikuses’). Vrd ka sm murdesõnu kiikka ’kamakas, mügar, (kalavõrgus) segamini läinud koht’. Esmamaininguga lähedast Iisaku murdesõna kigal ’väike tükike’ on peetud küsimärgiliselt soome laenuks, vrd sm kikale ’väike kamakas, klomp, käntsakas’. Vana la-liitelise külanime algusosana eeldaks isikunime, kuid teadaolevalt ei ole sobivat isikunime registreeritud (vrd siiski sm Kiikkapää). Kiiklaga on 1977 liidetud Kiikla-Ahu küla (1913 Аху). Vrd Kiigevere. – MK
Eisen 1920: 89; EKMS: IV, 206; EO: 87–88; Joh LCD: 428; KNAB; SKES: I, 193; SMS: VII, 116, 118; SPK: 159