[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kiviloo [kivi‿`loo] ‹-le› HJn – küla Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Fegefeuer, 1241 Kiulo, 1415 Kyvilo, 1694 Kiwila, 1798 Kiwwilo (küla).  A1
● Mõisana mainitud 1322, piiskopilinnusena 1474, orduajal oli Tallinna piiskoppide lauamõis. Mõis asus Harju-Jaani khk-s, Kiviloo küla ajalooline tuumik Kose khk-s praeguse Lükati küla piires (liideti millalgi pärast Teist maailmasõda suures osas Kiviloo asundusega). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Kiviloo ja Lükati külaga. Praegune Kiviloo küla hõlmab oma tuumikus endist mõisasüdant ja asundustalusid. P. Johansen peab nime lähtekohaks sõnapaari kivine loo (’pinnas’) ehk kivi-loo. L. Kettunen usub, et nime tähenduse selgus on seda lühenemise eest kaitsnud, kuigi rahvasuus on see võinud olla lühem (nt ühel vanal kaardil olevat kõrvuti nii Kiviloo kui ka Kivilu). Ta möönab siiski, et kuna nime vanemad kirjapanekud on üsnagi erinevad (1414 Kyvel, 1442 Kyvelle, 1541 Kyffellekülle jne), ei pruugi nime tulenemine sõnast lood : loo ’paepealne maa, alvar; saareke’ olla täielikult kindel. Mõisa saksakeelne nimi Feg(e)feuer ’puhastustuli’ tuleneb Johanseni järgi nimest *Väägevere (vrd TMr Väägvere), olles eesti kohanime (1322 Neghenor, ilmselt *Veghevvor, 1413 Vegevur) saksakeelne rahvaetümoloogiline edasiarendus. Kivilooga on 1977 liidetud Kaugemäe (1690 Kaugmeggi By, 1844 Kaugumae talu) ja Kännuküla (1922 Kännu). Vrd Lükati. – TL
 EAA.1.2.C-III-31; EAA kinnistud; EM: 57; ENE-EE: IV, 571; EO: 114; Joh LCD: 435–436; KNAB; LCD: 41v; Mellin; Schmidt 1844