[KNR] Eesti kohanimeraamat

Koorküla [`koor‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Korküll, 1226 Kyriania, 1487 Kuerkull, 1798 Korkül.  C3
● 1920. a-test kuni 1977 Koorküla asundus, nimetatud mõisa järgi, mille kohta on andmeid a-st 1518 (Corkulle). Kuna esimeste nimemainingute täishäälikud on ebakindlad, siis jääb nime etümoloogia lahtiseks. M. J. Eisen on nime võrrelnud Kilingi saksakeelse nimega Kurkund ja pakkunud lähtevormiks kas Kuraküla või Kureküla. L. Kettunen on neid lähtekohti pidanud põhjendamatuteks, ise midagi paremat vasteks pakkumata: koor, koorima, mille oma rahvajutus on ära toonud juba Eisen. Läheduses on Koorja järv, vrd 1624 on Koorküla (Kurkel) mõisa all talupoeg Koyri Jerwe Juergen, 1518 Koreierwesche landt. Võimalik, et nime lähtekohaks on olnud mõni Gregoriuse mugand. Mõis oli varem olemas Blanckensee nime all (esineb allikais al 1487). Koorküla lõunapoolseid talusid tuntakse Otike nime all (1638 Ottick), põhjas on Kannu. Koorkülaga on 1977 liidetud ↑Holdre (ka Pihle ehk Pihla) ja ↑Keisri küla. ¤ Rahva seletuse järele on Koorküla nimi ühelt mõisnikult päritud, keda ta kiskuva, rööviva iseloomu pärast Koorijaks, Koorjaks hüütud. Selle nimega tahetud tähendada, et ta rahvast hirmsasti koorib. See Koorija uppunud hiljemini järve ära. Koorkülas kannab praegu üks järv Koorja järve ja üks niit Koorja niidu nime. Koorja järele hakatud mõisat ja valda Koorküla mõisaks ja vallaks hüüdma. (1929) Vrd Jeti, Kooraste. – MK
Eisen 1929a: 161; EO: 36; LGU: I, 577, II, 285; Ligi 1961: 346; LUB: III, 87a; Rev 1624 PL: 87; Rev 1638 II: 126