[KNR] Eesti kohanimeraamat

Luuküla [`luu‿küla] ‹-`külla›, kohalikus pruugis `Luu‿külä – küla Venemaa Pihkva oblastis Peipsi taga, vn Луг, 1848, 1852 Lu-küll, Лугъ Чухны, 1849, 1867 Lug, Чухонскій Лугъ, Лугъ, u 1866 Лугъ (Чухны), 1917 Luuküla, Лугъ.  B2
● Luuküla on eeldatavasti vana eesti asustusega küla teisel pool Peipsit Rämeda (Remda) poolsaarel, kiriklikult kuulus Võnnu, hiljem Räpina kogudusse. Luukülas on eestlaste kalmistu, XX saj alguses oli siin eesti kool ja vennastekoguduse palvemaja. I. Arensi andmeil nimetati kogu piirkonda veel XX saj I poolel Samolva nukaks. Kuigi nime päritolu näib esmapilgul olevat läbipaistev (luu + küla), on tõenäolisemalt tegu vene nime mugandusega, vrd луг ’niit, aas, luht, heinamaa, rohumaa’. K. Pajusalu arvates pole ka võimatu, et lähtesõnaks on loog, mille pikk täishäälik o on lõunaeestipäraselt kõrgenenud u-ks. Sõna lõunamurretes uuemal ajal ei tunta, ent pole välistatud selle säilimine kohanimes. Luuküla kõrval on eesti asustusega küladena teada veel Ersova (Ершово), Grivki (Гривки), Kaameniku (Каменка), Kasakova ehk Kähri (Казаковец), Koslova (Козлово), Kriiva (Власова Грива), Ruudja (Чудская Рудница), Solna (Яновы Заходы) ja Suurõseere (Чудские Заходы); eesti nimede all on lähikonnas tuntud Haniva (Пнёво), Kuurakõstõ (Курокша), Märämäe (Кобылье Городище), Ruuvja ehk Rovja (Путьково), Rämedä ehk Rämja (Ремда), Samblõkülä ehk Samblaküla (Самолва), Vanakülä (Старый Мтеж) ja Vantusõ (Мтеж). On andmeid ka varasemast õigeusklikust eesti (seto?) asustusest Hovanova (Хаваново, Молитвенно), Ludva (Лудва), Oss´atna (Осотно), Tabori (Таборы) ja Väiko-Rovja (Хомутово) külas. – AK, PP
Arens 1994: 42, kaart 4; Kallas 1903: 3; KNAB; Köppen 1849: kaart; Köppen 1867: 103; Moora 1964: 105–106, joon 8; Nigol 1918: 18; Setomaa 2009: 444–446, tabel 1, joon 2; Vene TK 126