[KNR] Eesti kohanimeraamat

Nõo1 ‹`Nõkku ~ -sse›, kohalikus pruugis ka ‹-n› Nõo – alevik Tartu maakonnas Nõo vallas (Nõo kirikumõis, Vana-Nõo mõis, Vastse-Nõo mõis), 1582 Nicho (küla), 1601 Nuegenn, 1796 Neo; sks Nüggen.  B2
● Asula tekkis XIX saj lõpul kihelkonnakeskuse ja liiklussõlmena. 1977 liideti sellega Vana-Nõo asundus ning osa põlisest Nõo külast ja Vastse-Nõo asundusest. Kohanimi leidub esmakordselt 1319 Tartu toomhärra nimes Johann de Nughen. Nõo mõis tekkis XVI saj keskel Unipiha mõisast eraldamise teel. 1759 jagunes ta Vana-Nõoks (sks Alt-Nüggen) ja Vastse-Nõoks (sks Neu-Nüggen). F. Kuhlbars ühendas Nõo nime sõnaga nõgu : nõo. M. J. Eiseni väitel tekkis nimi kiriku lähedal paikneva nõo järgi. Saksa nimekujud pärinevad ajast, mil eesti g oli astmevahelduslike sõnade nõrgas astmes veel vähemalt osaliselt säilinud. Aleviku piiridesse jääb idas endine Vastse-Nõo mõisa Maanuse karjamõis. – EE
BHO: 393; EM: 94, 171; Ise 1925; KN; Kuhlbars 1905: 752; LGU: I, 54; Marand 2001–2004: III, 22–23; Mellin; PA I: 52; Rev 1601: 30

Nõo2 ‹`Nõkku ~ -sse› Nõo – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Nüggen.
● Kuulus muinasajal Tartu khk alla. Nõo kirik oli ehitatud arvatavasti XIII saj lõpul (1559 kercken tho Nuggen), kuid kirikukihelkonda mainiti esmakordselt alles 1468 (Nuggen), „Eesti entsüklopeedia“ järgi 1483. Vrd Nõo1. – EE
BHO: 393; ENE-EE: VI, 694; LGU: I, 400