[KNR] Eesti kohanimeraamat
|
|
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 6 artiklit
Korva niit [`korva niit] Krl, San – soo Valga maakonnas, 1796 Korwa Soo, 1852 Korwa niit. 
B1
● Korva niite on Eestis kaks. Üks on Karula ja Sangaste khk piiril, teine Hargla khk-s Villikel, kus on ka Korva talud. Korva nimega on Lõuna-Eestis kutsutud veel küla ja mõisat Lätimaal (läti Karva). Mõis on nime saanud XVI saj Jürgen Korwe järgi (baltisaksa suguvõsa von Korff). Korva talusid on tänapäeval Läänemaal Turvalepa külas (LNg) ja Järvamaal Järva-Madise külas (JMd). Nende nimede päritolu pole lähemalt uuritud. Hargla Korva talude ja niidu puhul võib arvata, et nimi näitab elaniku päritolu Läti Korva mõisast. Sangaste suure pindalaga Korva niidu (Korva soo) nime aluseks võiks olla pigem maastikusõna. Niitu läbib Väike Emajõgi, mida seal on kutsutud ka Korva jõeks. Soome kohanimedes ei tähista korva konkreetset paika, vaid mingi objekti lähedust, nt Lähteenkorva (koht, mis on allika lähedal) või Sillankorva (talu silla kõrval). Korva niidu puhul on võimalik, et sõnaga korva sai kõnelda Väikese Emajõe lõigust, kus see voolas luhamaastikus mitme haruna, mitu haru kõrvuti. Korva kohanimi peaks sel juhul olema küllalt vana ja kasutajate jaoks hämardunud, nii et sellega pole enam seostatud muutuse o › õ läbi teinud sõnu kõrv ja kõrval. – MF, ES
BHO II: 297; EAA.1381.1.27, L 1; Mellin; SPK: 180–181
Litsmetsa [`lits‿metsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis `Lits‿mõtsa ‹-`mõtsa› Krl – küla Võru maakonnas Antsla vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), 1688 Litze Mattzi Tiet, 1762 Litsmötsa Lorent, 1798 Litzmets. A2
● Külanime aluseks saanud karjamõis on esimest korda tähistatud Mellini kaardil 1798, kuid talu samas kohas on olemas ka juba 1685. a kaardil. Varaseim nimekuju ei seostu metsaga, vaid isanimega Mats, kas *Litse Matsi Tiit või *Liitse Matsi Tiit. Metsanime on Vana-Antsla mõisa XIX saj lõpu metsakaartidel kirjutatud pikka i-d märkival kujul Lihzmets. Võimalik, et nime algupärane kuju oligi pika i-ga, vrd Liidsi talu (Rõu Krabi), mis asub samuti soisel alal. Nimetavalise liitumise järgi otsustades peaks lits või liits olema pigem koha omadust tähistav sõna, vrd Wiedemanni sõnaraamatu Tartu-Võru liitsma ’muljuma, maadligi (katki) suruma’ ja nt kokku vajunud leiva kohta käiv sõna litsik, millele üldjuhul vastab võru plink. Nimi võiks seostuda jõeäärse märja, leetunud ja tihenenud pinnasega. Teine võimalus on oletada algusosana lätipärast maastikukoha nime, vrd läti līcis, mis lisaks mere- ja järvelahele tähendab jõekääru, maad jõekäärus. Võimalik on ka tähendus ’lits’, vrd metsanimi Litsikuusik (Ote), kuid Võrumaa nimedes on siis tavalisem sõna lita kasutamine, nt Litasild. Litsmetsa idaosa on tuntud Lepäoru nime all. – ES
EAA.1270.1.264:50, L 49p; EAA.308.2.88, L 1; EAA.3724.4.1850, L 2–10; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35: 555, L 561p; Wd: lītsma, litsik
Luhamaa nulk [luha‿`maa nulk] Se – nulk (külastu) Võru maakonnas Setomaa vallas ning Petseri rajoonis Pankjavitsa ja Laura vallas (Pankjavitsa), 1890 Luha, въ Лому, 1903 Luhamaa, 1904 Luhamaa nulk. B3
● Külastu (nulk) endisaegse Pankjavitsa valla lääneosas. 1922 eraldati Petseri maakonnast ning liideti Võru maakonna Misso valla külge. Külad kuulusid XIX saj Pankjavitsa valda ning kiriklikult peamiselt Pankjavitsa, samuti Sõmeritsa (Щемерицы) kiriku kogudusse. Juba 1790 on mainitud küla Медведевъ ломъ (Natalkina?). Sõna luht tähenduseks on esitatud ’märg, luhaheina kasvatav pinnas; märgade niitude ja soosilmadega ala’. Vene nime Лом seletuseks pakub J. Truusmann leedu loma ’lomp, madalik, auk’, vrd vn лом ’nõgu’ (E. Tarvel). Vanavene lisanimede hulgas on mitmeid Лом-tüvelisi. Pihkvamaal on samuti mitu küla sarnaste nimedega, nt Laura vallas Lamuski (Ломище, Ламище), samuti Luhhanovo (Луханово) lõuna pool. Nulka kuuluvad Misso vallast Hindsa, Koorla, Kossa, Kriiva, Leimani, Lütä, Mokra, Määsi, Napi, Pruntova, Põrstõ, Saagri, Tiastõ, Tiilige, Toodsi ja Tserebi küla; Petseri rajoonist ↑Labandõ, ↑Läädinka, ↑Moona ja Tsilli (Я́нкино). Vrd Luhamaa, Luhametsa, Luhasoo. – AK
Hurt 1903: 23; Hurt 1904: XXI; KNAB; SeK: 73; Truusmann 1890: 45; Truusmann 1897b: 37–38; Tupikov 1903: 626; VES; VMS
Nepste [`nepste] ‹`Nepste ~ -sse› Saa – küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Laiksaare mõis), 1731 Nepste Matz (talupoeg Laiksaare mõisas), 1758 Nepse Andres (hajatalu), 1816 Nepste. B2
● Külana 1922. 1638 on Saardes mainitud Viljandi mõisa alla kuuluvat talupoega Nebste Matz ja küla Nebbist. Nime eesti lähtekohana võisid olla neps : nepsi ’metskurvits; mere ääres elav lind (tilder?)’ või omadussõna nepse ’niiske, rõske’, vrd ka neps : nepsu ’kaheharuline puust reheahtmise hark’. Võimalik, et nimega on ühendatav 1584 Urissaare all olnud talupoja Niepusthi Pieth lisanimi. – MK
EAA.567.3.246:7, L 6p; EAA.1865.3.247/5:5, L 42p; EMSK; PA IV: 176; Rev 1638 II: 92; RGADA.274.1.193:204, L 198p
Paope [`paope] ‹-le› Rei – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1565 Paounpä, 1688 Papo by, Papa Wacken, Paonpähby, 1798 Paopä. C2
● Nimi tuleneb sõnast padu : pau ’madal väike saar; madal maa, niiske maa’. Paopega on ühendatud ka vanadel kaartidel Hiiumaa edela- või kagurannikule paigutatud nime Paden, mis nimekuju järgi võiks olla lähtunud sõnast paas. Siiski on P. Johansen väitnud, et vanima kaardi saarenimi Daden ’Hiiumaa’ on kartograafide eksituse tõttu muutunud nimeks Paden. – MK
HK: 180; Johansen 2005: 44–45
A2● Valga on ainulaadne, kuivõrd pool sellest kuulub Eestile, pool Lätile. Valga on olnud tähtis koht, mida on varajastes allikates tihti nimetatud oppidum’iks, st linnaks. Ametlikud linnaõigused sai Valga siiski alles 1584. Nimi ise on esmakordselt kirja pandud 1286 Riia linna võlaraamatus, kus on märgitud kaks võlgnikku Johannes clericus de Walko ja Johannes Stedinc de Walko, mõni aasta hiljem Thidericus de Walco (ka Walke). Arvatavasti oli tegemist Valgast pärit kaupmeestega. Valga ühe nimena on allikates käibel olnud ka *Põdeli (1369 Podel, 1383 Podelis od. up den Valk), mis tänapäeval on Valgast läbi voolava jõe nimi (↑Pedeli jõgi). 1383. a üleskirjutuse lõpposa võiks tõlkida „Valk’i peal või kohal“, nimi võib siin tähistada harilikku maastikukohta. Nime päritolu on otsitud mitmest valk-algulisest sõnast: valk ’löömariistad, pistrik’, valkama ’rängasti sadama, valgeks lööma, maadlema, võitlema’, valkistama ’valgeks, valkjaks või heledaks tegema, pleegitama’, valko (walko) ’välk, valguskiir, valgus’, *valketa ’valge’ jt. Kõigis seletustes jääb nõrgaks nimeandmismotiiv. Läti nimeuurija O. Bušs pakub, et nimi võiks olla seletatav ka sõnaga valks ’oja’, kuid väidab ka, et sellise komponendiga nimed on levinud ainult Eesti piirist kaugel Kuramaal ja seepärast ei saa seda tõepäraseks pidada. M. Vasmeri arvates sisaldub nimes vene laen volok ’paadi ülevedamise koht’. Seda sõna peetakse vene keeles slaavi omasõnaks, tegusõnast волочить ’lohistama, tirima, tassima’. Mitme uurija arvates aga pole vaja vaadata vene sõna, kui ka läti keeles on samatähenduslik sõna valks või valka olemas. See tuleb tegusõnast vilkt ’vedama’. Küsimus on, mis jõest mis jõele paate veeti. Üldiselt on arvatud, et paate veeti Pedelist Koivasse, mis ei ole aga arheoloogide kinnitust leidnud. Võimalik, et paate veeti Pedelist Säde jõele ja saadi niiviisi välja Salatsi liivi aladele ning merele. Pedelilt pääses Väikesele Emajõele ja Võrtsjärvele, sealt Emajõe kaudu Tartusse ja Pihkvasse. Läti nimeuurija O. Bušsi arvates ei ole ka see seletus usutav. Tema arvates võib nime aluseks olla läti sõna valgs ’niiske’, vrd läti valga zeme ’märg maa’. Valga tähtsamad linnajaod Eesti poolel on Kesklinn, ↑Laatsi, Priimetsa, ↑Puraküla, Rükkeli, ↑Tambre ja ↑Toogipalu. Valga piires olid varem ka linnamõisad Kapsta (läti Kāpostiņu muiža, sks Engelhardshof), Oosuli ehk Oosoli (läti Ozolu muiža, sks Alexandershof) ja Vidriku (läti Pidriķa muiža, sks Friedrichshof). Läti Valgas eristuvad linnajagudena Piparciems ja Putras kalns (eesti k-s Pudrumäe). – MF
BHO: 644–645; Bušs 2003: 35; Bušs 2006: 65–68; EO: 264; Faster 2013b: 40–44; KNAB; Mägi, Veri 1976: 13; Saks 1984; Valgamaa 1932: 132, 546; Vasmer 1923: 75
