[KNR] Eesti kohanimeraamat

Lepaspea [lepas‿`pea] ‹-le› Tõs – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis), 1601 Lebbosse, 1618 Läpßpäh By, 1624 Leppespa, 1797 Lepespäti (karjamõis).  C2
● Liideti 1977 Ermistuga. Nimega vrd lepane : lepase ’lepapuust, lepast; lepamähane, punane’, lepne : lepse ’leppadega kaetud’ + pea. – MK
BHO: 303; EMS: V (21), 105–106, 110; Mellin; Rev 1601: 187; Rev 1624 PL: 11; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:68

Lepaste ‹-sse› Nis – küla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas (Sooniste mõis), 1275–1285 Leppespe, 1798 Leppast.  A3
● Nimega võib võrrelda sõnu lepane : lepase ’lepapuust, lepast; lepamähane, punane’, lepne : lepse ’leppadega kaetud’. Esimese kirjapaneku järgi on nimes olnud järelosis -pea. Lepastega on 1977 liidetud ↑Turvaste (Kul), küla piiresse kuulub ka Rehemetsa (1871 Rehhemets, 1935 Rehemetsa küla), mille nimi tõenäoliselt pärineb loodusnimest. 1782 on mainitud Weber Jürry in Rehhemetz. On olnud suur Rehemetsa talu ehk Koluvere-Rehemetsa. See kuulus varem Turvaste külla, teine, väiksem Rehemetsa oli Sooniste mõisa järgi ja on liidetud Lepastega. – MK
BHO: 303; EAA.1864.2.IV-8:244, L 242p/244p; EMS: V (21), 105–106, 110; ERA.T-3.1.398, L 1; EVK; KNAB; LUB: III, 439b; Mellin; Schmidt 1871

Manniva [`manniva] ‹-sse›, kohalikus pruugis Maniva Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Jõelähtme mõis), 1555 Mannegel, 1559 Mannekulla, 1633 Mannivah, 1923 Maniva.  A3
● Oli Jõelähtme kiriku rannaküla, 1604 tuntud hea lõhe- ja lutsusaagi poolest. Muistendi järgi on pärast maad laastanud hädasid jäänud küla tühjaks ja Võrumaalt tulnud siia isa kolme pojaga, kaasas must pull ja punane kukk, kelle kannust pärandati põlvest põlve. Tegelikult tulid uued asukad Virumaalt Mõdriku maadelt. Nime etümoloogia on ebaselge. XVI saj variandid viitavad küla-lõpulisele nimele. – MJ
BHO: 336; EE: V, 952; Johansen 1951: 166; Jõelähtme 2010: 163–164; Mellin; Wieselgren 1951: 229; Wrede 2006: 49; ÜAN

Metkavitsa ‹-`vitsa ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Metkävitsa ~ Mitkavitsa, kirjakeeles ka Mitkovitsa Se – küla Petseri rajoonis Petseri vallas (Petseri, Irboska nulk), vn Митковицы, 1563 Мятковичи Григорьева (küla), 1585 Медковичи, 1652 Метковицы, въ Мятковицкомъ приказѣ, 1680 Metkofka monastyr (arvatavasti = Mõla klooster), 1859 Meedkova, u 1866 Метковичи, 1882 Митковичи, 1885 Метковицы, 1886 Medkowitsa, 1903 Mitkowitschi, u 1920 Mitkovitsõ, 1922 Mitkovitši, 1923 Mitkovitsa, 1937 Metkavitsa, u 1970 Митковицы.  B2
● XIX saj keskel elasid külas ka luterlastest eestlased; õigeusklikud allusid Petseri kogudusele. L. Vaba juhtis tähelepanu kohanime lõunapoolsetele (Valgevene, Ukraina) paralleelidele, kuid märkis, et ичи- või овичи-lõpulisi kohanimesid kohtab ka Pihkvamaal. Taolisi nimesid peetakse üldiselt tulenenuks isanimedest, kuid need võivad väljendada ka omandisuhteid, tegevusala jms. A. Šteingolde oletab Митковичи lähteks ajaloolist Leedu suurvürstiriigis kasutatud läänevene eesnime Митко (‹ Дмитрий). Arvatavasti tuleb külanimi siiski Metkovka jõe (Метковка) nimest (ürikutes 1656 Метковка, u 1790 Медковка). Mitmed kodu-uurijad on arvanud, et see nimi tuleneb vn sõnast медь ’vask; punane, punakas’, mis tähistas jõevee värvi. Võimalik lähe on ka мёд ’mesi’ (vanaslaavi медъ, leedu medus ’mõdu, mesi, meejook’). J. Truusmann pakkus kohanime seletuseks sõnu mätas või mäda. Vrd ka Pankjavitsa Mednikova (Медниково) küla. Vrd Sääritsa. – AK
Academic; EAA.1271.1.32; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 70, 163; NL TK 100; Markus 1937; Plotkin 1993: 115–116; Pskov 1890; Pskov 1914: 136; RL 1922; SeK: 83; Selart 2016: 108; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 43; Vasilev 1882: 191; Vaba 2014: 919; ÜAN

Pae3 ‹-sse› – Tallinna asum Lasnamäel.  C1
● Endine Lasnamäe I mikrorajoon nimetati Paeks 1991 asumi peamise tänava järgi. Pae tänav moodustati 1949 Punase tänava osast, nimi viitab Lasnamäe paemurdudele. Mikrorajooni on nimetatud ka Uus-Paeks. – PP
Kivi 1972: 89; KNAB; Tallinn 2004: II, 46

Punapargi [puna‿pargi] ‹-`parki ~ -sse› Saa – paik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas (Voltveti mõis).  A1
● Punapargi küla on tekkinud Voltveti mõisa popside külana, igale mehele oli mõõdetud 2 ha metsa, mis tuli ise raadata. Punapargi saeveski asutati 1906. Külana esineb 1930. a-te kaartidel, 1977 liidetud Tihemetsa aleviku ja Leipste külaga. E. Varep on oletanud, et nime algusosa pärineb u kilomeeter lõunas asunud vanalt Punapea talult (Pati mõisa all 1816 Punape). Punapargis on ka läheduses park ning von Strykide matusepaik. ¤ Rahvapärimuse kohaselt on küla nime saanud Napoleon Bonaparte’i järgi, kes olevat kaotanud sinna oma saapa. – MK
EAA.1865.3.247/7:23, L 137p; EVK; Paluoja 2008: 10; Pärnumaa 1930: 500

Punikvere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis harva Punnikvere Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Kadrina mõis), 1582 Pulmikfer, 1601 Polmickfer, 1627 Pulligfehr, 1684, 1758 Punnickfer, 1795 Pun̄ingfer.  B2
● L. Kettunen seletab nime tuumosa kas sõnaga punik ’punane lehm’ või punnikas ’jonnakas, isemeelne’. Mõlemad on võinud esineda isikunimena. V. Pall lisab, et Kodavere murrakus märkis punast lehma punik ehk punnik. Küla on XVI–XVII saj mainitud *Pulmikvere nime all. Mõlemat nimekuju võiks seletada lehmale viitava nimega (vrd sm pulmikki ’lehma nimi’ ja punik), oletades, et külanime esimeses pooles asendati keelest hääbunud nimi (isiku- või loomanimi) kõlaliselt lähedase olemasoleva nimega. 1977 liideti Punikverega Kantküla (1937). – PP
BHO: 472;  EAA.308.2.68, L 1; Eesti TK 50; EO: 302; KNAB; PA I: 114; PTK I: 188–189; Rev 1624/27 DL: 29

Rautsika [rautsika, ka `rautsika] ‹-le› Hää – paik (küla) Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, kuni 2017 Tahkuranna vallas (Tahkuranna mõis), u 1900 Раутсика (küla), 1923 Raudsika.  C3
● Liideti 1977 Tahkurannaga. Külas on ka Rautsika talu. Tõenäoliselt on küla nimetatud talu järgi. Nimele vastab sõna rautsik(as) ’punane sipelgas, kusirautsik’, mis on esinenud lisa- või perekonnanimena. – MK
EMSK; KNAB; ÜAN

Ruskavere [rus´kavere, ruskavere] ‹-`verre ~ -sse› MMg – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Saare mõis), 1582 Ruszewer, 1584 Ruskowier, 1601 Rustefer, 1627 Russkafehr, 1744 Ruskifer.  A2
● L. Kettunen seletab nime algusosa sõnaga rusikas (Kodavere murrakus nt hääldub `rus´kad). V. Pall lisab võrdluseks sõna ruske ’pruun, punane’, mille põhjal on nt antud nimi Rus´k tumepunasele härjale (sm Ruskio) või veisele (Wiedemannil rusik : rusiku). 1977 liideti Ruskaverega ↑Kullavere ja Küti (1922) küla. – PP
EO: 301; PA I: 107, 152; PTK I: 209; PTMT: II, 321; Rev 1601: 73; Rev 1624/27 DL: 26

Ruutsi ‹-le›, kohalikus pruugis Ruudsi ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), u 1790 лѣдгина, 1866–1867 Б. Рудикова, 1882 Рудиково (2-e), Рудаково (küla ja otreez), u 1920 Ruutsi, 1922 Ruudsi, 1949 Рудниково.  C2
● Küla oli olemas juba XVIII saj, XIX saj lisandus otreez ja puustus, küla kuulus Saalessa (Залесье) kogukonda ja kogudusse. 1977–1997 oli jagatud Kalatsova, Plessi ja Tsirgu küla vahel. Kohanime lähtena tulevad kõne alla nimi Ruudi (‹ Rudolf, lisanimena olemas juba XVI saj), võrupärane ruug : ruu (omadussõnana `ruunõ : `ruutsõ) või ruutlikanõ ’ruuduline’ (Se). Vrd ruut : ruuda ~ ruudi ~ ruudu ’ruutjas, nelinurkne pinna osa, (heinamaa, põllu) mõõtühik, metsakvadraat’. Vene Рудик võib tuleneda eesnimest Рудольф, kuid tõenäolisemalt siiski sõnast руда ’veri, punane, roostene, (vase- või raua-)maak’. Petserimaal on Ruuda (Вруда) jõgi ja Pankjavitsa vallas Ruuda (Вруда) küla, Meremäe vallas Ruuda puustus (↑Jaanimäe). Ruutsi lõunaosa oli Väiko-Ruudsi (u 1790 Рудакова). Vrd Ringiste, Ruudiküla. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; NL TK 25; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 127; Truusmann 1897b: 64; Vasilev 1882: 277; VMS

Veretinä ‹-`tinnä ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Veretina Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1585 Веретея, 1627 Веретея, ? 1652 Веретино, 1866–1867 Вѣретина, 1882 Веретьино (puustus), 1904 Veretinna, Вере́тино, 1920 Veretino, 1928 Veretina, 1997 Veretinä.  C1
● XVIII saj kuulus küla Taeluva kogudusse, XIX saj Ulanuva (Уланово) kogukonda. Seto algupära korral võiks kohanime seostada Lõuna-Eesti sõnaga verev ’punane’, veretama ’punetama’ ning veretüss ’ehapuna’ (Vas). Vene nimevasteks sobivad веретье ’jämedakoeline riie’, eriti aga веретея ’väike maalapp; künnivao pikkus’. Pihkvamaal on väga palju Veretje (Веретье) nimega kohti, Permis leidub Veretja (Веретя). Küla lääneots on Kaamõnitsa (1652 Каменецъ), kaguosa Pultsuva (1855–1859 Касохнова, 1904 Каса́хнова), mõlemaid on külaks peetud. Vrd Verevi. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti PK 20; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XVIII; Ivanov 1841: 188; SeK: 36, 117, 184; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 55; Vasilev 1882: 47, 48; VMS

Verevi ‹-sse›, kohalikus pruugis ka ‹-de› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Tamme mõis), 1582 Werwa Wielka, 1627 Werewa Kuella, 1796 Werrewi (ka kõrts).  C2
● L. Kettuneni väitel tuleneb kohanimi lõunaeesti sõnast verev : verevä ’punane’, kusjuures kohanime lõpu -i võib viidatava mitmuse omastavale. Verevi loodepiiril Emajõe suudmes on varasem Jõesuu küla, mis kaotati nimekirjast 1977. – EE
BHO: 666; EO: 269; KN; Mellin; PA I: 65; Rev 1624/27 DL: 148