[KNR] Eesti kohanimeraamat

Ahitsa ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kohalikus pruugis ka Ahitsõ, kirjakeeles varem ka Ahitse Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Sänna mõis, Vastse-Nursi mõis), 1638 Altzy Jerw, 1839 Ahize S. (järv), 1869 Ahhitze Jerw, Jerwe (talu), 1909 Wastse Ahitse, u 1940 Ahetse.  B2
● Ahitsa järve nimi ilmub kirjalikesse allikatesse varakult, külanime aluseks olevad kahe mõisa talunimed hilja. Vastavuses Sänna poolel paikneva Järvepalu külaga on 1638 Nursi pooleltki mainitud Jerre Pallo Pustus. 1684. a kaardil pole Ahitsa järve ääres asustust. 1765 võib see olla Simmuli küla all mainitud Jerwe talu. 1977–1997 oli Ahitsa jagatud Lauri ja Nursi küla vahel. Talu- ja külanime aluseks on keskaegsel mõisapiiril paikneva järve nimi. Ahinõ : ahitsõ on omadussõna kuju. Järvest on 1638. a kirjutatud, et selle ümber käib piiritüli. Vrd ka mõned Ahe-algulised kohanimed, nt Vana-Roosa Ahepalu (Rõu). Vrd Ahijärv. – ES
BAL: 698;  EAA.308.6.435, L 1; Rev 1638 I: 189; Rücker

Ermistu järv Tõs – järv Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, 1797 Hermes S. (järv).  B2
● Nimi Ermistu küla järgi, kutsutud varem ka Tõstamaa järveks (XVII saj II poolel Testama Siöö). Vrd Ermistu. – MK
 EAA.308.2.15, L 1; Mellin

Hino järv, rahvakeeles ajalooliselt Pugola järv Vas – järv Võru maakonnas Rõuge vallas (Misso mõis), 1627 Puckula, 1638 Suhr Puckull, 1684 Pugulla Jerwy, 1839 Pugula S, u 1920 Pugula j.  B4
● Järv on oma praeguse nime saanud Hino küla järgi kagukaldal. Varasem nimi pärineb põlisest kadunud külanimest Pugola, mille järgi XX saj nimetati veel Pugola nulka ja ametlikult kohalikku kooli. Et kool paiknes Missos Pulli järve kaldal, leidub ka teateid Pulli järve nimetamisest Pugola järveks, mis saavad olla väga hilised. la-lõpuline Pugola nimi võiks pärineda muistsest isikunimest. Arvatavasti sama järve on mainitud 1563 nimega озеро Кандолъ. See seostub teise Misso kanti ühendava vana kohanimega *Kandala. Vrd Hino2, Siksälä. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 42; KN; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159; Rücker; Selart 2016: 77

Ikeperä järv [ike‿perä järv], kirjakeeles varem ka Ikumäe Hel, Krk – järv Valga ja Viljandi maakonna piiril, XVII saj II poolel Ikane Jerwe, 1839 Iggone S (järv).  B2
● Järv on Ikeperä raba kirdenurgas Ärikülast kagus ja Lilli Perakülast kirdes. Nime algusosa on lähtunud tõenäoliselt isikunimest (isikunimed Ick, Ikade, Ike, Icke jt). Ärikülas näiteks on olnud kaks Igali talu. L. Vaba on juhtinud tähelepanu võimalusele, et järvenimes on läti murdesõna iguon ’ugandi’. Ilmselt hilisema järelosa aluseks võiks olla perä ’pära’. Nime võib olla mõjutanud ka Peraküla (1797 Perra, ↑Lilli) nimi. Järve on kutsutud ka Tikepära ja Metsamatsi järveks Metsamatsi talude järgi. – MK
 EAA.308.2.12, L 1; KN; KNAB; Mellin; Rücker; Stoebke 1964: 25, 26, 28

Isandajärv [isanda‿`järv] Jõh – järv Ida-Viru maakonnas Jõhvi ja Toila vallas, 1871 Issand S. (järv), u 1900 Исана-ярвъ (järv).  C3
● Järv asus Konju mõisa maal, rahvapärimus seob nime sõnaga isand – mõisaisandad olid seal kalu lasknud püüda ja järve ääres jahti pidanud. – MK
KN; KNAB; Schmidt 1871

Järva-Jaani2 ‹-`Jaani› JJn – kihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks St. Johannis, 1586 Kirchspiel Keitinge, 1609 S. Johannes Kirchen (kirik), 1732 Jerwe jani kirrik.
● XIII saj algul oli Loppegunde kihelkonna osa. 1221–1225 ehitasid taanlased Keika külasse kiriku, 1253 on mainitud kihelkonna preestrit (Fridericus de Keitingen). Kihelkond ja kirik kandsid XVII saj alguseni (veel 1600) vaid Keika nime, sealt alates hakati Ristija Johannesele pühendatud kiriku kohta saksa keeles kasutama vaid pühakunime, eesti keeles selle vastet Jaani, mis oli Järvamaal juba 1564 eesnimedest populaarsuselt teine (esikohal oli samuti Johannesest tuletatud Hans). Kuna Jaani kirikuid on mujalgi Eestis, lisati saksa keeles maakonna täpsustus tavaliselt lõppu, eesti keeles algusesse. Väga harva kasutati vana paralleelnime veel XVIII saj lõpulgi (1774 St. Johannis oder Koiting). Vrd Keika. – FP
HLK: 217; Palli 1959: 598; Rev 1586: 74; Tarvel 1979: 34–35; Thomson 1986: 116, 158; Thor-Helle 1732: 316; Ungern-Sternberg 1914: 460

Kalli järv Võn – järv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1684 Kalli Jerwe, 1796 Kalli S., 1826 Der Kallijärw oder kastersche See, 1839 Kalli See.  C1
● Soostunud kallaste ja mudase põhjaga järv asub Emajõe suudmemadalikul Perävalla soos 6 km Praagast lõunas. L. ja I. Rootsmäe seovad kahtlevalt järvega ka 1627. a kirjapaneku Lechte Jerwe. Järve läbib Kalli jõgi (1812 Kalli Jöggi, 1817 Kalli ma Jöggi ~ Kallima-Jöggi, 1839 Kalli Jöggi). Jõgi on olnud ka nimedega Tanni, Poltra ja Sitapäälne ~ Sitapäälitse jõgi. Eelkõige on Kalli jõgi see osa jõest, mis väljub Kalli järvest. Samas on Kalli kõrts (1814 Kally Krug, 1839–1841 ja 1874 Kalli Krug), mida J. Simm seletab muistse isikunimega Kalli. Kõrtsinime puhul oleks see sobiv, tundub aga, et vähemalt järvenimi on vanem, seega on kõrts saanud nime pigem järvelt. Isikunimi järvenime alusena on võimalik, aga siiski mitte väga sage. – MJ
ENE-EE: IV, 256; Mellin; Rootsmäe 2016: 201; Rücker; Simm 1973: 37, lisa 38; Simm 1975a: 185; Tartumaa 1925: 485

Kallõtõ järv, kirjakeeles ka Kallete järv Krl – järv Valga maakonnas Valga vallas Lusti külas, 1627 Kallato, 1839 Kalleto S., 1867 Kallete jerw.  C2
● Karula ja Vana-Antsla mõisa piiril paiknenud järve nimi on küllalt suure tõenäosusega ümber tõlgendatud ’kalatu’ tähendusest võru keele sõna kallõ ’kallak, nõlv’ tähenduseks. Seejuures näib nimi sisaldavat väga vana läänemeresoomelist grammatilist vormi, vrd sm kalaton ’kalatu’ ja võru eriareng kalalda ’kalatu’. Hüpoteesi muudab tõepäraseks veekogunimede Kalatonjärvi, Kalatonlampi, Kalaton jt suur esinemissagedus Soomes, mistõttu võib eeldada, et ka Eesti aladel on seda läänemeresoomelist nimeandmismudelit mingil määral säilinud. Vrd Kallatumajärv Vana-Koiolas (Plv). – ES
 EAA.3724.5.2803, L 1; Kiviniemi 1990: 190; Rev 1624/27 DL: 105; Rücker; Saar 2008: 141

Kalmatjärv [kalmat‿`järv] Kan – järv Põlva maakonnas Kanepi vallas, 1627 Kallmasta, 1839 Kalma S., 1939 Kalmastjärv, 1948 Калматярв.  C2
● Hurmi ja Põlgaste mõisa piirile sattunud järv on nime saanud sõnast kalmatu või kalmat ’kalme (haudu) sisaldav maa, nende kogum, kalmistu’. Esmamaining ja skeemilise katastrikaardi nimi lubavad oletada, et sõna võis esineda ka kujul kalmastu. XX saj lõpul kasutati kõnes ka nimekuju Kalmakjärv. Vrd Janokjärv. – ES
Eesti SK 10; NL TK 25; Rev 1624/27 DL: 63; Rücker; Saar 2008

Kaugjärv [`kaug‿`järv] Krl – järv Võru maakonnas Antsla vallas Ähijärve külas, 1627 Kaude Jerw, 1839 Kaug S.  A2
● Järvenimi on tõenäoliselt vana ja sisaldab kaug-tüve vanemat läänemeresoome tähendust ’pikk’. Kaugjärv on olnud muistse nimeandja jaoks eelkõige pikk järv. Sama nime Kaugjärv on varem Võrumaal kandnud ka Kubija järv (1775 Kauger Jerw). Vrd Raudsepa3, Vähä1. – ES
Aikio 2000;  EAA.2072.3.56a, L 1; Rev 1624/27 DL: 105; Rücker

Krabilova ‹-sse›, rahvakeeles varem ka Suurõ-Krabilova ‹-he› Se – küla Petseri rajoonis Petseri vallas (Petseri, Saurova nulk), vn Грабило́во, ? 1585 Грабилова, 1872 Грабилово, 1882 Большое Грабилово, 1886 Krabilowa, 1897 Гробилово, 1904 Krabilova, Грабило́во, u 1920 S. Grabiilovo, 1922 Krabilova-Suur, 1928 Suure-Krabilova.  B1
● XIX saj kuulus küla Raagosina (Рагозино) kogukonda ja Petseri kogudusse. Asulana olid 1882 veel Väiko-Krabilova (vn Малое Грабилово) küla ja Krabilova võsselok (lisaküla); viimane 1897 eraldi nii Petseri kui ka Lobotka vallas. Kohanime päritolu pole selge, vrd krabima ’krabama’, krabonõ ’väike’, krabe, krapõ, kräbe ’kare’ või kräbu, krabo ’puru’. Vene nime põhjal võib seda seostada sõnaga граб ’valge pöök’ või грабить ’haarama, kokku kraapima, jõuga võtma’. Perekonnanimi Grabilov on üsna harva esinev. Pihkvamaal ja mujal Venemaal leidub kohanime Grabovo (Грабово). Vrd Krabi. – AK
Academic; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 164; Hurt 1904: XX; Hõrn 2009; Pskov 1885: 525; RL 1922; SeK: 53; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1897b: 12; Vasilev 1882: 29; VMS

Krupa ‹`Kruppa ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Ruuba ~ Kruuba ~ Suurõ-Ruuba ~ Suurõ-Krupa ‹-lõ› Se – küla ja vald Petseri rajoonis (Petseri), 1802 Крупп, u 1866 Крупе, 1872 Крупъ, 1882 Большой Крупъ, Крупы, u 1920 S.-Krupp, 1922 Krupp-Suur, 1923 Suur-Krupa, 1928 Suure-Krupi, 1967 Ruuba, 1996 Krupp, 2002 Krupa.  C3
● Krupa (seto Ruuba) küla, mis oli olemas XVIII saj, asub Krupa lahe (u 1790 Заливъ Крутои) kaldal. Küla on mainitud XIX saj algul; 1882 kuulus see Molosva (Моложва) kogukonda ja Satserinna kogudusse. Küla lõunapoolne osa Krupa lahest lõunas on Väiko-Ruuba (vn Малый Крупп), tänapäeval on see liitunud peakülaga. Lahe ja lähistel asuva järve (u 1790 Озе. крутое) nime põhjal võiks külanimi tuleneda tüvest крут- ’kõver’. J. Truusmann oletas, et kohanimi tuleneb vn sõnast крупы ~ крупа ’kruup; seeme, tera; lumehelves’. R. Agejeva seostas kohanime Крупа (temal küll vetenime) lõuna- (ja lääne)slaavi sõnaga крупец ~ крупка ’mittekülmuv väikese lisajõe suue’. S. Melnikov annab крупа tähenduseks ’purustatud tera’ ning märgib, et XIV saj dokumentides kohtab sõna круп tähenduses ’väike, mittesuur’. Kohanime võiks seostada ka Poola Krupe linnaga, kust pärineb tuntud Krupski (Крупский) aadlisuguvõsa. Võrreldav kohanimi on Krupska (Верхний Круппск, Нижний Круппск) Irboskas. Praegune Krupa vald (Круппская волость) ja endine külanõukogu Petseri rajoonis hõlmas endise Petseri maakonna Järvesuu ja Saatse valla osasid. 2005. a oli vallas 37 küla, 2015 aprillis liideti sellega Kuulja vald ning külasid on tänapäeval 58. ¤ Pärimuse järgi sai küla alguse XII saj; siis olevat siin olnud neli elamist. Vrd Ruupa. – AK
Academic; EAA.1999.1.101; Eesti PK 20; Eesti TK 42; KN; KNAB; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 545; Pskov 1988; RL 1922; SeK: 56–57; Setumaa 1928: 277; Zakon Psk 2010; Truusmann 1897b: 32; Vasilev 1882: 31; Vene TK 126; VES; VMS; ÜAN

Lahojärv [laho‿`järv] Plv – järv Põlva maakonnas Põlva vallas, 1839 Lahho S., 1937 Laho jv.  B1
● Kuna järv jääb Mooste mõisa metsamaale vastu Ahja mõisa piiri, siis on kõige tõenäolisem motiveeritus sellest põlisest piirist: järv paikneb seal, kus mõisapiir pöörab ära Ahja jõelt ja lahk ’vahekoht, eraldus, lagedaks raiutud siht’ kulgeb läbi metsa. Vähem tõenäoline on seos Rasina mõisa Laho külaga, kuigi ka see paikneb lähikonnas. Vrd Laho1. – ES
Eesti TK 50; EMS: IV, 825; Rücker

Meenikunnu soo [meeni‿kunnu soo], kohalikus pruugis Meeni‿kunnu suu Räp – soo Põlva maakonnas, 1798 Meenjerw S. (järv), 1926 Meenikunnu soo, 1937 Meenikunnu soo, Lagesoo, 1949 бол. Меникюнд.  C2
● Soo on saanud nime suure soosaare järgi, mille nimi on Meenikund. Sõna kund tähendab metsa, ülesharimata maad. Nime algusosa tuleb Räpinas tavalisest isikunimest Meeni, mis on talupoegade lisanimena kasutusel olnud vähemalt XVI saj (1584 Mik Manipoik Leevakul, 1625 Meni Mert jt Pääsna külas). Tõenäoliselt on Meeni olnud eesnimi. Selle päritolu pole teada, kuid vrd germaani Meinhard. Nimelühendi *Meini diftongi ei teisenemine ee-ks oleks ootuspärane. Teine võimalus oleks mugandus vene nimest Евмений (Jevmeni) kreeka algnimest Eumenes (Εὐμένης). ¤ Leevi vallan, Palo asundusõn asuv Meenikund sai uma nime tollõst, et oll´ soost ümbritsetu maa, kos kasveva vanast paiu- ja lepävõso. Niisugust maakotust kutsute kund vai kunnus. Edimäne inemine, kes sinnä elämä asose, oll´ Meeni ja nii sai kotus nime Meenikund. (1940) Vrd Meeliku. – ES
EAA.567.3.190:6, L 5p; Eesti TK 50; KM: ERA II 271, 462 (9) – 1940; Mellin; NL TK 25; PA I: 141; Petrovskij 1966: Евмений; Rajandi 2011: 127; Võrumaa 1926

Padojärv [pado‿järv] Räp – järv Põlva maakonnas Räpina vallas Määrastu soos (Räpina mõis), 1798 Podjerw S, 1839 Paddo S, 1906 Paddo Jerw.  A3
● Järve on nimega mainitud juba varem, nt 1627 Mogetz, mis on Mägiotsa asustusnime omapärane kirjapilt. Raba servas paiknev Padojärv on saanud nime sõna pado järgi, kirjakeeles padu ’madal lomp, pehme soine koht, lombiga võsastik, padrik’. Põhja-Räpina on koht, kus maastikusõnadena on käibinud nii pigem läänemurdele omasem pado kui ka üksnes Võrumaal esinev samatähenduslik pai. Vrd Pümmepai, märg võsastik Meerapalus. Vrd Paduvere. – ES
 EAA.3724.5.2884a, L 1; Mellin; Rev 1624/27 DL: 67; Rücker; VMS: padu

Parika järv KJn, SJn, Vil – järv Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, 1797 Parrika S. (järv).  A4
● Järv asub suure Parika raba idaservas, järvest omakorda idas on Parika küla. Pole selge, kas järv on saanud nime kalanimetuse parrikas : parrika järgi või külanime järgi. Vrd Parika. – MK
Mellin; Wd

Pitaluva ‹-`luvva ~ -sse›, rahvakeeles varem ka Suurõ-Peresnika ‹-`nikka ~ -he› Se – küla Petseri rajoonis Petseri vallas (Petseri, Saurova nulk), vn Березнюк, ? 1563 Березнево (Paatskohka külade hulgas), ? 1652 Березнюгъ, u 1790 б. березнюгъ, 1849 Березнюсь, u 1866 Подберезье, 1882 Березнюгъ Большой, 1904 Pitalova, Бере́зникъ большо́й, 1922 Beresnjuk-Suur, 1923 Beresnük-Suur, 1928 Piitalova, 1938 Pitalova (S.-Beresnjuki).  A2
● XIX saj kuulus küla Leebendi (Лебеды) kogukonda ja Petseri kogudusse. L. Vaba toob võrdluseks Latgale kohanime Pitolova (vn Пыталово), mille rahvaetümoloogiline tõlgendus on pie ’juures, ääres, kõrval’ + Tālava (Läti muinasmaakond). Eesti sõnavara põhjal nime seletada ei õnnestu, vrd pitin, piting, pi(i)tnä ’soe siirupijook’, mis on L. Vaba järgi vene laen. Vene kohanimi Березнюк tuleb sõnast березняк ’kasesalu, kasemets’ (береза ’kask’). Vrd Peresniga. – AK
Academic; Eesti TK 50; Ernits 2012: 38; Hurt 1904: XXI; KNAB; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 109; Selart 2016: 115; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 55; Vaba 2014: 916; Vasilev 1882: 22; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Preeksa ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vastseliina mõis), 1782 Præksa Andre, 1820 Preksa (küla), 1839 Präksa S. (järv).  A3
● Preeksa oli 1977–1997 Hulaku küla osa. Preeksa järve ääres oli talurühm juba 1684. a kaartide järgi, elanikeks *Järve Hans (Gerfwa Hans) ja *Põdra Hans (Pader Hans). Preeksa nimi ilmub allikatesse XVIII saj. Nime tähendus jääb hämaraks. Seda võiks võrrelda läti sõnaga priekšā ’ees’, nt piirilähedase Mārkalne valla talunimes Priekšene (Lõuna-Eesti võrreldav kohanimi oleks *Edetalu). Nimi võiks olla siia levinud läti keelest saadud lisanime kandva talupoja vahendusel. 1977. a-st on Preeksaga liidetud Uuri küla. – ES
BHO II: 171; EAA.1865.2.141/2:15, L 15; EAA.1271.1.224:114, L 661;  EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; Rücker; VD: Priekšene

Ratasjärv1 [ratas‿`järv] Jõh – järv Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, 1846 Rattas Jerw, 1871 Rattas S. (järv), 1884–1886 Rattasjerw.  C3
● Üks Kurtna järvedest, kutsutud ka Kurtna Ratasjärveks. Tõenäoliselt võrdlusnimi. XIX saj lõpu Konju mõisa kaardil on kaks järve nimega Rattasjerw, põhjapoolne Rääkjärvest idakagus (tänapäeva kaardil Kulpjärv) ja lõunapoolne asus Pannjärvest (kaardil Panjerw) lõuna pool (= tänapäeva Ratasjärv). Mõlemad on ümmargused. ¤ See on ümmargune umbjärv nagu ratas. Vrd Ratasjärv2. – MK
 EAA.854.4.165, L 1;  EAA.3724.4.1603, L 2; ERA.T-6.3.120, L 1; KN; Schmidt 1871

Rautina järv [`rautina järv] Krl, Val – järv Valga maakonnas Valga vallas, u 1690 Rautiet Märta Peter, Rautiet Märt, 1805 Rautit (talud), 1839 Rauta S., 1905 Rautit Jerw, Rautit Krug.  B2
● Järvenimi kujunes järve läänekaldale tekkinud Rautina talude (läti Rautiņi) nimest XIX saj. Rautina talurühma nimi pärineb tõenäoliselt läti keelest, kuid selle tähendus pole selge. Hellitusliite vaheldus (nimetavas) Rautīt(i)s või Rautiņš on samuti selgelt lätilik. Järve vana nimi seostub kadunud *Räste külaga: 1541 Rastgarve, u 1690 juba järvenimest lühenenult Rester külla, 1798 järvenimena Restjerw. Tänini on säilinud Rästinä talu nimi (1805 Rester Jahn). Vrd Kaagjärve. – ES
EAA.567.3.67:47, L 45p; EAA.567.2.677:3, L 2p;  EAA.2059.1.214, L 1; LGU: II, 839; Mellin; Rücker

Ruhijärv [ruhi‿`järv], kohalikus pruugis ka Ruhja järv Krk – järv Viljandi maakonnas Mulgi vallas, 1797 Ruje S. (järv), 1826 Rujärw, 1839 Ruie S (järv).  A2
● Järv asub Sakala kõrgustiku lõunaosas Lillis. Väljavool Ruhijõe ehk Ruhja jõe (läti Rūja) kaudu Asti ehk Burtnieki järve. Nimi pärineb sõnast ruhi ’puutüvest õõnestatud künalootsik, küna’. – MK
BHO: 517; Bienenstamm 1826: 139; ENE-EE: VIII, 230; Mellin; Rücker; VMS

Rääptsova [`rääptsova] ‹-`sovva ~ -sse›, kohalikus pruugis `Rääptsüvä ‹-`süvvä ~ -he›, kohalikus pruugis harva Raapsonitsa, rahvakeeles ka Suurõ-`Rääptsüvä Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), ? 1563 Рябцово (Paatskohka külade hulgas), 1652 Рябцево, 1781 Ряпцова, 1865–1871 Рябцова, 1882 Рябцово, Большое Рябцово, 1885 Боль. Рябцево, 1903 Rääpzowa, 1904 Suurõ-Rääptsüvä, Rääptsüvä, Большо́е Ря́бцово, 1920 S. Rääbtsüva.  A1
● Kohta on mainitud külana Petseri kloostri maksuloendis 1652, seejärel Värska kirikuraamatus 1781; 1882 kuulus Korodissa (Городище) kogukonda ning Saatse kogudusse. J. Simm eeldas külanime pärinemist isanimest Rjabtšikov (Рябчиков). Nime lähteks sobivad рябый ’kirju, lapiline, täpiline, (tedre)tähniline; ebatasane’ (vrd leedu raibas ja läti raibs ’kirju’), рябчик ’püvilill; põldpüü, põldvutt’, рябец ’(jõe)forell’, рябка ’teder’ ning рябуша ’kirju kana’. A. Šteingolde arvates tuleneb kohanimi Рябцево lisanimest Рябец või Ряб (‹ рябец, ряб ’laanepüü; pistrik, haugas’). Vene perekonnanimel Rjabtsev (Рябцев, ka Рябцов) on vasteid XVI–XVII saj-st (Рябов, Рябцов). Vanavene nimedena esinevad XIII–XVII saj Рябецъ, Рябина, Рябчукъ ja Рябъ ning isanimi Рябчиковъ. Rääptsova koosneb kahest osast: Suurõ-Rääptsüvä ja Väiko-Rääptsüvä ehk Trugina (Trungina, vn Ма́лое Ря́бцово), mis liideti 1977. Väiko-Rääptsüvä lõunaosa on Kiveste (ka Vahtsõ-Rääptsüvä). Vrd Räpsu mõis (Vll, ↑Jööri). Vrd Räpina. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Hurt 1903: 238; Hurt 1904: XVI; Pskov 1792; PTK I: 210, 211; Selart 2016: 114; Simm 1970b: 139; SRNG: (35), 330–331; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 43; Tupikov 1903: 346–347, 734–735; Vasilev 1882: 281, 30; Vene TK 420; VES; VMS; Värska KR 1780–1794; Wd

Sinialliku [sini‿alliku] ‹-le› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1782 Sinnialliko Andres (talupoeg Viljandi mõisa all), 1797 Sin̄iallik (veski), 1839 Siniallika S. (järv).  C2
● Matapera küla Raudna jõe vasakkaldal olev osa nimetati 1977 Sinialliku külaks lähedal olevate allikate ja järve järgi. Külaga on 1977 liidetud osa ↑Vardja külast. Põhjaosa piirkonda nimetatakse Orikaks, tõenäoliselt oli seal XVIII saj Orika kõrts (1782 im Orrikaschen Krüge). Vrd Matapera. – MK
EAA.567.2.979:3, L 4; EAA.1865.5.71:14, L 13; KNAB; Mellin; Rücker

Suurjärv [`suur‿`järv], kirjakeeles ka Kooraste Suurjärv Kan – järv Põlva maakonnas Kanepi vallas (Kooraste mõis), 1627 Selgi, 1638 Seljejerwe, 1685 Sellger Lacy, 1758 Selger, 1839 Segla S., u 1900 Оз. Корастъ, 1937 Suurjv.  B2
● Koorastes kahe järvedega oru ristumiskohas paiknev Suurjärv on siinsetest järvedest kõige suurem. Arvatavasti on seda nime kasutatud varemgi, kuigi kirjapanekud ilmuvad alles XX saj. Eesti järvede nimestikus esineb põhi- või rööpnimena Suurjärv 14 korral. Kooraste Suurjärvel on olnud vana, tänapäevaks unustusse vajunud nimi *Selgjärv ~ *Sälgjärv. Allikates on see nimi juba varakult lühenenud kujule Selger. XIX saj keskpaigas hakkas levima nimekuju Segla, mille hääldus pole teada, kuid kindlasti pole see olnud [seegla], nagu on tõlgendanud XX saj järveuurijad. Võimalik, et selle kirjapildiga püüti edasi anda hääldust [seila] ~ [säilä] või sattusid tähed l ja g lihtsalt vahetusse. Vana nimi sisaldab sõna selg. Nimetekke motiivi kohta vrd soome keele järvenselkä ’järve keskosa, vabaveeline osa vastandina sopistunud äärealadele’. Erinevalt naabruse pikkadest ja kitsastest orujärvedest on Suurjärv laiema veepeegliga ja samas ikkagi sopistunud rannaalaga, nii et nime *Selgjärv Soomega võrreldavas motiivis võib üsna kindel olla. Vähem tõepärane on seletada nime sõna selge abil. Vrd Uiakatsi järv. – ES
 EAA.308.2.88, L 1; Eesti TK 50; EJN 2006: 136; KNAB; Rev 1624/27 DL: 103; Rev 1638 I: 50; RGADA.274.1.240/8:10, L 874p; Rücker; Vene TK 42

Tsiiruli ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vana-Laitsna mõis), 1798 Zirol S. (järv), 1834 Zihrula Greete, 1839 Zirul; läti Cīruļi.  A4
● Tsiiruli oli 1977–1997 Murati küla osa. Külast osa paikneb Eesti, osa Läti poolel. Nimi tuleb läti sõnast cīrulis ’lõoke’, mis on olnud Lätis väga harilik talupoja lisanimi. Nimi võib olla ka vanema läänemeresoome nime läti keelde ümbertõlgendamise tulemus. Nimelt on praegu Maiori talu järgi nimetatud Maiori järve varem kutsutud Tsiiruli järveks, kuid vanemad nimekujud l-i ei sisalda: 1627 Czyri Jerw, 1684 Zers Lacus. Kohanimekartoteegi teatel olevat Tsiiruli järve varem kutsutud Tsõõrjärveks. Selline järvenimi viitab objekti ümarale kujule ja on Lõuna-Eesti kohanimistus küllalt harilik. Tsiiruli lääneosa Ausina (läti Auziņas) oli kuni 1977 omaette küla. – ES
 EAA.308.2.177, L 1; Lvv: I, 170; LVVA.235.1.4:8, L 5; Mellin; Rev 1624/27 DL: 85; Rücker

Tõhela järv Tõs, Var – järv Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, XVII saj II poolel Tehele Siö (järv), 1797 Töhhela S. (järv).  C1
● Järv on nime saanud küla järgi. Vrd Tõhela. – MK
 EAA.308.2.15, L 1; Mellin

Tänavjärv [tänav‿`järv] Ris – järv Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, 1798 Tana S., 1844 Tennawa S.  B2
● Nime motiiv jääb hämaraks. Lähimas külas, Nõmmemaa külas on olnud Tänavotsa talu. – MK
Mellin; Schmidt 1844

Tündre järv [`tündre järv], kohalikus pruugis `Tõndre järv Hel, Krk – järv Valga ja Viljandi maakonnas Mulgi ja Tõrva vallas, 1638 Tunder See (järv), 1797 Tendele S. (järv), 1839 Tondre S. (järv).  B3
● Tündre tundub olevat rahvaetümoloogia. Võib-olla on tegemist liitnimega, mille algusosa lähtekohaks oli tõna ’püüs’ mitmuslik vorm. XVIII saj esines Tündre ka talupoja lisanimena. – MK
Mellin; Rev 1638 II: 129; Rücker; VMS

Ubajärv [uba‿`järv] Har – järv Võru maakonnas Rõuge vallas Koemetsa külas (Saru mõis), 1386 (See zu) Uppehawde, 1627 Hubba Jerw, 1638 Vbbj Jerwe, 1744 Huba hawa, 1798 Ubba S., 1839 Ubbahawa S., 1907 Abbahawa Jerw, u 1900 Oз. Убa-яpвъ, u 1920 Uba j.  A3
● Ubajärv jääb Saru ja Vana-Antsla mõisa piirile ja on olnud soisest pinnasest hoolimata tähtis kalajärv, sellest ka küllalt varane mainimine. Nimi on varem olnud pikem, *Ubahavvajärv või *Ubahaavajärv. Keskmise nimeosa väljalangemine on kolmeosalistes nimedes sage. Nimes on lõunaeesti sõnad huba ’pude, rabe, mäda’ ja haud : havva (mida on varieeritud haava) ’auk, lohk’. Nime põhjal on tegu tüma augu taolise järvega. Järvele on raske ligi pääseda, sest kaldad on soised. – MF
EAA.567.3.168:9, L 7;  EAA.2072.9.626, L 1; Eesti TK 42; LGU: I, 119; Mellin; Rev 1624/27 DL: 99; Rev 1638 I: 217; Rücker; Vene TK 42; VMS: II, 594

Uhtju [`uhtju], kohalikus pruugis ka `Uhtina Hlj – saar Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, sks Hoft, 1646–1647 Cleyne huft, 1697–1709 Hoft, u 1800 Hofft, Гофты (torn), 1860 Гофты, 1883 N. Hoft, S. Hoft, 1919 Gofti saared, 1921 Põhja Uhti, Lõuna Uhti, 1934 Uhtju.  C1
● Asustamata Uhtju saarte rühma suurim saar on põhja pool asuv Uhtju ehk Põhja-Uhtju koos Hallsäärega (ka Hallsaar, Allisäär), kus lähiümbruse sügava mere tõttu käivad suured hallhülged puhkamas ja poegimas. 2,5 km kagu pool on Sala saar ehk Salamaa ehk Lõuna-Uhtju ning tormiga vee alla jäävad kõrvalsaared Raudlood (ehk Raudloo, Raudla säär) ja Sirga saar ehk madal. Lood ~ luod on ’saareke, laid; paepealne maa’. Eestikeelne kuju Uhtju ilmub saksapärase Hofti asemel kaartidele 1920. a-tel. Saar kuulus Eisma küla juurde. Uhtju nimi võib tuleneda nii sõnast uhtuma ’veega üle käima või vastu loksuma’ kui ka uhk : uha või uht : uhu ’jääle imbuv vesi, maast välja imbuv vesi; talvel külmumata kohast tõusev veeaur’. – MA
Dudley 1646–1647; EMS: V, 394; ENE-EE: VIII, 192;  ERA.496.4.261, L 50; ERA.T-6.3.1115, L 1; ERA.T-6.3.1179, L 2; ERA.T-6.3.1318, L 1; EVK; Joonuks 1969: 7; KN;  LVVA.6828.4.41, L 2;  LVVA.6828.4.44, L 1; MS; Peetsalu 2013: 317, 323; PTK I: 255; Van Keulen 1697–1709

Vaskna järv [`vas´kna järv] Rõu – järv Võru maakonnas Rõuge vallas, 1627 Wassma, 1638 Waszkna Jerw, 1684 Wasken Jerwy, 1790 Wask Jerw, 1839 Wasese S., 1876 Васкъ-Ярвь.  A2
● Üleskirjutuste põhjal otsustades on selle küllalt suure järve nime viimastel sajanditel tõlgendatud sõnast vask lähtuvalt. Seda näitavad üleskirjutused Wask, Wasken ’vaskne, vasene’ ja Wasese. Järvenime tegelik päritolu võib seostuda sõnaga vask, kuid kindel see pole. Võimalikus nimetava-omastava vahekorras vasken : vaskna võib näha ka alamsaksapärase meelitusliitega -ken lõppevat eesti talupoja isikunime. Soome kohanime Vaskela, perekonnanimede Vaskelainen ja Vasko lähteks on peetud vene eesnime Vassili (kreeka Βασίλειος). Järvenimi võiks olla küll vanem kui need XVI saj-st pärinevad nimed. Isikunime oletades võib võrdlusi tõmmata pigem XIII saj mainitud ↑Vaskjala nimega. Sõna vastne ’uus’ nime alusena on keeleliselt mõeldav, kuid kuna järv on suur ja selle nimi algupärane (ei pärine asustusnimest), siis ei ole uusjärve tähendav nimi usutav. Vrd Vasknarva. – ES
 EAA.308.2.178, L 1;  EAA.308.6.259, L 1;  EAA.3724.4.1859, L 1; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159; Rücker; Sukunimet 1992: 676

Virosi järv, kirjakeeles varem ka Viruste järv Räp – järv Põlva maakonnas Räpina vallas (Toolamaa mõis, Veriora mõis), 1616 Wircis, Wirus, 1627 Wyrrust, 1630 Wiroseh öde, 1798 Wirrust S. (järv), 1839 Wirrusta S.  B2
● Virosi-nimelist tühja adramaad või hajatalu mainivad XVII saj alguse allikad. 1686. a kaardile pole peale kantud isegi Virosi järve. Mellini kaardil on Pääsna külaga seotud järv paigutatud valesse asukohta Pääsna külas, Rückeri kaart näitab järve õiges kohas. Järvest hakkas kulgema Veriora ja Toolamaa mõisa piir. Veriora poolele rajati XIX saj II poolel Virosi (Viroste) talud, 1937. a kaardilehel Viruste küla. Toolamaa poolele rajati Võiardi kandikohad, hiljem karjamõis. Virosi talud kuuluvad praegu Võiardi piiresse. Järve nimi tuleb asustusnimest, see aga omakorda elanikunimetusest *virosed, mis on andnud kohanime Virosi(dõ) või Virostõ. Sõna *virosed võiks viidata emaküladest Pääsnalt ja Süvahavvalt metsamaale ümberasunud talupoegadele, kes majandasid maastikul, mida kutsuti viroks. Sõna võib olla seotud alepõllundusega, kuid selle omaaegne peamine tähendus pole teada. Vrd Viluste, Võiardi, Viru. – ES
Eesti TK 50; Mellin; Rev 1624/27 DL: 73; Roslavlev 1975: 15, 27; Rücker; Saar 2008: 116–117

Ähijärv [ähi‿`järv] Krl – järv Võru maakonnas Antsla vallas, 1627 Ayher Jerw, Aya, 1685 Asiger Jerw, 1782 Ehijerwe Pedro (talupoeg), 1839 Aehe S., Ahijerw (järv ja küla), 1900 Aahe Jarw; sks Ahe-See.  C3
● Järv on mainingute algusest olnud Antsla ja Sangaste, hiljem Vana-Antsla ja Karula mõisa piiriks. Nime algupärane kuju ja nimeandmismotiiv on tõenäoliselt sama kui Ahijärvedel ja Ahjal (↑Ahijärv¹). Kirjapanekute vaheldusrikkuses on osalt süüdi see, et oli olemas ka Ähijärve (*Ahijärve) küla. 1627. a kuju Aya peaks peegeldama algupärast järvenime, Ayher Jerw olema aga lühenenud *Ahijärve järv. Hiljemalt XVIII saj on nime alguses olnud juba ä-häälik (hingeloendis Ehijerwe). Saksa pruugis levis nime alguses nii a kui ka ae [ä], viimase moonutusena ka aa. Algushääliku a muutumine ä-ks on Lääne-Võrumaal Ahi-algupäraga nimede puhul peaaegu reegel, vrd Aiu oja › Äiu oja ja Aheru järv › (harv) Äheru järv. Ähijärv on neist nimedest kõige tuntum, ä-line kirjapilt on selles kinnistunud juba ammu. Vrd Aheru järv, Ahijärv1, Aiu jõgi. – ES
 EAA.308.2.88, L 1; EAA.1865.2.130/1:56, L 56;  EAA.3724.5.2835, L 1; Faster 2014: 36–37; Rev 1624/27 DL: 104, 154; Rücker

Äijärv [`äi‿`järv], kirjakeeles varem ka Umbjärv Võn – järv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1758 Ockjerw, 1839 Eik S., u 1900 Оз. Умбъярвъ, 1925 Umbjärv, 1930. a-tel Munajärv.  C1
● Järv Emajõe Suursoos Kalli järve ja Pedaspää lahe vahel, kutsutud ka Kalli Äijärveks ja Umbjärveks. Väga kalarikas järv olevat tekkinud suurvee ajal. Rahva arvates olevat järv salajõe kaudu ühenduses Peipsiga. Nime täiendosas võib esineda sõna äi : äia. Soome keeles tähendab äijä : äijän vanaisa või vanameest ja nimi esineb ka Ämmä nime paarina. Vepsa keeles tähendab äi : äijän ’palju’. Sõnatüvi peitub ka eesti sõnas äike(ne). Vrd Ämmaoja. – MJ
Eesti TK 50; Ernits 2015: 703; KN; KNAB; Mallat 2007: 133, 165; Rootsmäe 2016: 273; Rücker; Tartumaa 1925: 485