[KNR] Eesti kohanimeraamat

*Sakala – muinasmaakond Lõuna-Eestis.
● Sakala muinasmaakond (Henriku Liivimaa kroonikas Saccala, Sackala, Sackale) tekkis arvatavasti Mulgi murde alal kujunenud kultuuripiirkonnast esimestel sajanditel pKr. Tõenäoliselt liitus Suure-Jaani ala Sakalaga hiljem. Oletatavasti oli Sakalas viis-kuus kihelkonda. E. Tarveli arvates kuulusid Sakalasse muinasajal oletatavasti Halliste-Karksi (Alistegunde), Paistu (Paistekunda, Paistele), Viljandi, Suure-Jaani, Tarvastu-Helme ja võib-olla ka Saarde alad. Sakala põhjapiiriks on peetud Pala (hilisemat Navesti) jõge, idapiiriks Võrtsjärve, lõunas haaras muinasmaakond ka Ruhja (Rūjiena) ala. 1215–1223 vallutasid sakslased Sakala ja al 1224 kuulus see ordu valdusesse, olles jagunenud Viljandi komtuurkonnaks, Sakala foogtkonnaks ja Karksi foogtkonnaks. XIV saj II poolel liideti Sakala foogtkond Viljandi komtuurkonnaga. Hiljem jagunes Sakala Pärnu- ja Viljandimaa vahel. XIII saj sisekaota nimekuju sai tuntuks Henriku Liivimaa kroonika kaudu XIX saj seoses rahvusliku ärkamisega. Tõenäoliselt on Sakalast pärit ka mitmel pool Eestis olevad Sakla nimed. Kuna viimased olid vahepealsel ajal kasutusel, siis allusid need sisekaole. Sakala on la-liiteline nimi, mille algusosa võis olla kas isikunimi või oli see seotud põllundusega, vrd sakas : sakka ’juurtega känd’, sakkama ’kände juurima’. Vrd Sagadi, Sakla1. – MK
Alvre 1985: 98; ENE-EE: VIII, 312; Reiman 1909: 183–184; Tarvel 1968: 549