[KNR] Eesti kohanimeraamat

*Vaiga, kirjakeeles ka Vaia – muinasmaakond Kesk-Eestis, 1212 in Waigam, 1224 Waigele, Waigel, 1229 Waigle, 1230 Waygelle, 1282 Wegel, Waygele.
● Hõlmas ligikaudu hilisemat Torma ja Palamuse, osaliselt Laiuse ja Maarja-Magdaleena kihelkonda. Enamik uurijaid (L. Kettunen, V. Pall, A. Moora) on selle nime päritolu seostanud sõnaga vai : vaia, varasemal kujul *vakja. E. Itkonen osutab, et *vakja on olnud muistne läänemeresoomlaste hõimunimi. P. Ariste seostab Vaiga nime otseselt vadja nimetusega, mis on sama päritolu. A. Moora peab vadja ehk vaia lähtekohaks kultuslikku teivast (sammast, vaia), mis seostub ka Vene kroonikates mainitud nimega клин. V. Pall lisab, et Vaia on veel XVII ja XVIII saj Põhja-Tartumaal esinenud talupoegade lisanimena (Waja, Waia). R. Grünthali arvates on Vaiga õigupoolest vanem kui vadjalaste nimetus, sest rahvanimetus on vormi poolest hiline (lane-tuletis Vaiga ~ Vaia ~ Vadja nimest). Polevat välistatud, et Henriku Liivimaa kroonikas peeti Vaiga all silmas laiemat ala, mis hõlmas vadjalaste asualasid ida pool Narva jõge. Mitmed uurijad on esile toonud *vakja tüve seoseid balti keeltes sakslasi tähistanud tüvega (läti vācietis, leedu vokietis ’sakslane’). Grünthal oletab, et Vaiga nimi võib olla balti laen. Nime häälikkujus (Vaiga *Vakja asemel) kajastuvat tartupärane peenendatud kaashääliku asendus etteasetatud i-ga (vrd ka üits, Võru üt´s´ ’üks’; laits ’laps’ jt). Vrd Eesti. – PP
Ariste 1965b: 94; EO: 250–251; Grünthal 1997: 113–149; PTK I: 262