[KNR] Eesti kohanimeraamat

Virumaa [viru‿`maa] = Viru maakond – ajalooline maakond Ida-Eestis, praegu Ida- ja Lääne-Virumaa, sks Wierland.
● Virumaa oli asustatud juba keskmisel kiviajal. XIII saj algul oli seal viis kihelkonda: Mahu (Maum), Askælæ (↑Lüganuse²), Alutaguse (Alentagh) ja *Lemmu (Lemmun, Læmund), mille lõunaosa kandis arvatavasti Pudiviru (ka Pudyviru) nime. 1220 vallutasid taanlased Virumaa (Henriku Liivimaa kroonikas Vironia, Vyronia), mis oli Taani valduses 1238–1346, seejärel müüdi Saksa ordule. Kirikukihelkondadest on Haljala, Viru-Jaagupi ja Simuna moodustatud 1220. a-tel, Kadrina ja Viru-Nigula 1220.–1230. a-tel ning Jõhvi ja Lüganuse samuti XIII saj. Väike-Maarja eraldati Simunast XIV või XV saj, igatahes pärast a-t 1346. Rakvere kirikukihelkonda on mainitud 1419, Iisaku oli kihelkond 1654–1744 ja al a-st 1867. Liivi sõja ajal XVI saj kuulus Virumaa Vene, al 1581 Rootsi riigi valdusse (1580. a-test 1620. a-teni oli Rakvere ja Narva linnuselään). Alutaguse kuulus 1617–1651 Ingeri provintsi. 1710 liideti Virumaa Vene riigiga. 1918–1950 oli Virumaa Eesti maakond, mis haaras 1920–1944 ka Narvataguse. 1950 Virumaa kaotati, selle ala jaotati Rakvere ja Väike-Maarja rajooniks, ääremaad läksid Kiviõli, Loksa ja Tapa rajooni piiresse. Juba 1949 Virumaast eraldatud Jõhvimaa tuumikust sai Jõhvi rajoon. Rajoonide arvu vähendati kord-korralt, a-ks 1964 olid järel Rakvere ja Kohtla-Järve rajoon. Tänapäeval on maakond jagunenud ↑Lääne-Virumaaks ja ↑Ida-Virumaaks (vt need). Virumaa nime päritolust ei ole kindlat teadmist, seda on püütud ühendada sõnadega veer, sm vieru, virk : virga ~ virgu, mida on peetud häälikuliselt võimatuks, või sõnaga viru ’keeris’. Oletatud on isikunime (L. Kettunen: *Viiroi, *Viroi) ja sõnu viir : viiru ’triip’, maa-viir ’piir’, virukas ’suur, tugev’. J. Mägiste on esitanud vastena omadussõna vire + hellitusliide. Tõenäoliseks on peetud Viru nime või selle aluseks oleva sõna laenamist germaani keeltest (T. E. Karsten, SKES) ja balti keeltest (V. Thomsen, V. Lõugas). R. Grünthal, kes on andnud ülevaate Viru etümoloogiast, on enim tähelepanu pööranud balti võimalikule laenule (leedu vyras, läti vīrs tähendusega ’mees, inimene’), nentides siiski, et häälikulisi raskusi tekitab balti keelte pika täishääliku ī asendus i-ga, tavaliselt vastab sellele eestigi keeles pikk häälik. Seega tuleks selle seletuse puhul oletada lisaks eriarenguid, mis on kohanimede puhul ka võimalikud. Eesti etümoloogiasõnaraamat on märksõna virulane puhul esitanud küsimärgiliselt nii germaani kui ka balti laenu võimaluse. J. Koivulehto ja R. Grünthal on juhtinud tähelepanu ka indoeuroopa meest tähendavale algsõnale *viros, vīros. Sellele taandub lõpuks nii skandinaavia liitsõna esipool ver-ǫld ’maailm’ kui ka leedu vyras. Kurioosumina on Virumaa nime püüdnud ladina keele abil seletada juba XIII saj keskpaiku Bartholomaeus Anglicus, tuues oma entsüklopeedias „De proprietatibus rerum“ sellele vasteks ladina sõna viror ’rohelus, elujõud’. Oletades indoeuroopa lähtekohta võib Viru nimi olla laenatud väga ammu. Praegu liitub see raskesti seletatavate kohanimedega, mille struktuur on v+täishäälik+r+täishäälik ja jääb paremat seletust ootama. – MK
EES; EEW 2000; ENE-EE: X, 456; EO: 187; Grünthal 1997: 200–204; Koivulehto 1993: 400; Lõugas 1978a: 8–11; Mägiste 1928: 197; SKES: VI, 1786–1787; Tamm 2014: 89, 90