[KNR] Eesti kohanimeraamat

-jala – Eesti kohanimede lõpp.
● Loodus- ja asustusnimede lõpus olev -jala võib pärineda nii kunagisest liigisõnast jalg : jala ’jalam; hakatus, siil’ või põllu jalad ’nööripõllu siilud, ribad’ kui ka isikunimest. V. Pall on asustusnimedes esineva -jala puhul eelistanud isikunimest, eriti lisanimest lähtumist, tuues näiteks Anijala, Mustjala, Nahkjala, Vandjala. Ka on XV saj Läänemaal esinenud talupojanimi Jale. Nimede hulgas, kus järelosana esineb -jala, on rohkesti külanimesid, iseäranis Saaremaal, ent ka Põhja-Eesti mandriosas. Valjala nimes on oletatud ka liitliidet -ja + -la. Mõnes külanimes pärineb -jala nime-eelse tasandi liitsõnast, nt Hakjala, Puujala. Seevastu loodusnimedes esineva -jala puhul on V. Pall pidanud võimalikuks lähtumist liigisõnast jalg : jala. Ta on oletanud, et jalg põllu, heinamaa või muu maatüki osana oli Lääne-Eestis ja Saaremaal levinud laiemalt kui tänapäeva murdesõna. E. Tarvel on sõna jalg pidanud koguni vanade eestlaste põllundusterminiks. Näiteks Saaremaal ongi jalg nimetavalise liigisõnana peamiselt põllunimedes. Lõuna-Eesti järelosa -jala puhul on V. Pall esitanud näiteid mõlema tulenemisvõimaluse kohta. Lühenemisel on -jala andnud -ja (Mätja) või -la (Ratla). – MK
Kallasmaa 2003: 72–73; Pall 1974: 342; Pall 1997: 35, 36; SK II: 44–45, 91–92; Stoebke 1964: 23; Tarvel 2001: 202, 203