[KNR] Eesti kohanimeraamat

Karste [`karste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Karstõ ‹-lõ, -n› ~ `Karsti ~ `Karst‿`mõisa Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Karstemois, 1582 Karstmoiza, 1638 Karstakyll, Karstamoysa, 1685 Karste moisa, 1783 Karstimoisa, 1798 Karstemois.  B2
● Millal Karstesse mõis asutati, pole teada, kuid hiljemalt Poola ajal on küla olnud eraldi läänistatud. Poola ajast pärineb ka kokkukuuluvus Valgjärvega, erinevalt naaberküladest Kaagverest ja Jõksist (Hoboalast), mis kuulusid kokku omavahel. XVII saj lõpust oli Karste omaette mõis, 1843 müüdi Erastvere ja Kooraste omanike kätte ning kuulus seejärel XX saj keskpaigani ka Kooraste valda. Karste küla alla kuuluvad nii põlistalud kui ka mõisaasundus. Ametlikult oli Karste 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nagu nähtub kirjapanekutest, on Karste nime kogu aeg kasutatud kahte moodi, ste-lõpulisena ja väljajättega st + mõisa. Nime aluseks on vana ste-lõpuline külanimi. Karsti nimevariandis peaks i olema juba mitmusevormis nimele topelt lisandunud mitmuse tunnus. Karste nime kolmas välde peaks näitama, et nimi on lühenenud. Kas kadunud on sisetäishäälik i (vrd Kariste, Karistvere, Karilatsi) või mõni muu täishäälik või mitu häälikut, ei saa kindlaks teha. Kõige tõenäolisem on Karste nime kokkukuulumine kari-alguliste nimedega. Juhul kui sisekadu pole olnud (ürikud selle toimumist samuti ei näita), võib nime aluseks pidada mingit keskaegset isikunime, vrd alamsaksa Karsch [karsk], Joh. Karsche. Võru keele karss ’härmatis’ ei sobi nime aluseks, sest siis pidanuks 1638 olema *Karsakülä, mitte *Karstakülä (Karstakyll). Vrd Karilatsi1, Vana-Kariste. – ES
 EAA.308.2.88, L 1; EAA.1267.1.286:98, L 185; Mellin; PA I: 87, 252; Rev 1638 I: 7; Stryk 1877: 215; SK I: 86

Kavastu1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kaavastu Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kawast, 1241 Capis, 1398 Unas, Kappas (mõis, küla), 1539 Kappes (mõis, küla), 1550 Kaabs, 1622 Kawest, 1726 Kawast.  A3
● Nüüdse Kavastu kohal asus muinasajal kolm küla, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Capis cum Unæs et Mellæs. Mälla (hiljem talu Kavastu külas) tuleb P. Johanseni järgi muistsest isikunimest Melles, mida L. Kettunen võrdleb ka nimedega Meel, Mäll. Unæs’e küla hävis, kui selle asemele rajati Kavastu mõis (sks Kaaps, hiljem Kawast). Esmateated Haljala khk ühest vanimast mõisast pärinevad 1389. a-st, mil mõisa nimi oli küla järgi Unas (1505 Unnas). Kettunen pakub selle nime tulenemist isikunimest. 1539. a allikas esines mõis juba kõrval asuva Kavastu küla järgi nimega Kappes. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadest Kavastu asundus, mis 1977 liideti Kavastu külaga. P. Johansen samastab Kavastu nime Soome kohanimega Kavasto, Kettunen peab sarnasust vaid väliseks, pakkudes tulenemise võimalikuks variandiks kaba : kava ’väljaeenduv ots’. H. Kadari on nime tähenduseks andnud ’kitsas ja pikk; sale, nõtke’, aga ka ’puhas, korralik’. (Samas mainib ta, et kohalik kuju on ajalooliselt olnud Kaavastu ning lühenenud kuju on välise mõjutuse hiljutine tulemus ja seda tähendust võib pidada siiski ebatõenäoliseks.) Kavastu küla koosseisu kuuluvad ka endine Nõtke küla ning Rassivere ja Holsta karjamõis. Nõtke küla moodustati mõisatöölistele Kavastu küla maadest 1864, nimi võib tulla sõnast nõtke, notke ’nõtkuv, pehme maa, kallas’. Rassivere karjamõis (sks Rassifer) rajati 1864 Rassivere küla (koh ka Rasivere) asemele, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Kassiueræ (1398 Rassevere, 1796 Rassiwer). Kettunen ja Kadari on pakkunud nime aluseks rasi ’sõõrd, kütis’. Sauste mõisa Holsta karjamõis (sks Annenhof, 1796 Holsta) muudeti 1920. a-tel Holsta taluks. Vrd Kavastu2. – MA
BHO: 205; EMSK; ENE-EE: IV, 414; EO: 93–94, 223, 275, 309; EVK; Joh LCD: 404, 414, 502, 631–632; Kadari 1981: 6, 8; Kadari 1984: 9; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 97; Särg 2007: 44

Kavastu2 ‹-sse›, rahvakeeles ka `Mõisa‿küla TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Kawast, 1582 Kaus, 1592 Kauste, 1627 Kawaste kuella.  B1
● Mõisa kohta on teateid al 1544. 1920. a-te alguses moodustati mõisa maadel asundus. See jagati 1939. a paiku ↑Kikaste, ↑Poksi ja ↑Saeveski külaks, mis olid rahva seas juba varem kasutusel. Mõisasüda oli kuni 1977. a-ni ametlikult Mõisaküla. Kavastu nime päritolu on L. Kettuneni arvates ebaselge ja võib erineda Hlj Kavastu omast. Pole selge, kas algtähenduse selgitus sõltub nimekujust Kaavastu või on pikk a ületaotluslik. Igatahes on tegemist stu-lõpulist kollektiivliidet sisaldava kohanimega, kusjuures varem näib olevat esinenud ka ste-line nimekuju. Kavastuga liideti 1977 Alevi küla (1582 Allowe). Viimane tähistas vana asulat, mis oli tekkinud Uue-Kastre linnuse juurde. See oli rajatud XIII saj seoses tollipunktiga (sks Warbeck; 1299 Werbeke ’tõke jõel’). Põhjasõjas purustatud kindluse varemeile tehti 1784 Kantsi (1839 Kanzi) kõrts. Kavastu mõisa vana nime Võngri (1782 Wöngri mois) on L. Kettunen kõrvutanud järvenime Võngjärv (Võn) ja Võngrimardi talunime algusosaga. Tõenäolisemalt tuleneb kohanimi XVII saj omaniku Georg Schwengelli nimest. Mõisa nime näib olevat mõjustanud võngõr-tüvi, mis esineb lõunaeesti sõnades võngõrdamma ’vingerdama’ ja võngõru(i)si-vangõruisi ’kõverdi’. XVII saj sks nimi Saleskyhof pärineb kunagi külas elanud poolakalt, endiselt amptmannilt Saleczkylt. Vrd Kastre, Kavastu1. – EE
BHO: 205; EM: 97, 150; ENE-EE: IV, 414; EO: 182, 223; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 253; PA I: 113; PA II: 420; Rev 1624/27 DL: 47; Rev 1638 II: 239; Rücker; LUB: III: 1330; VMS: II, 710; ÜAN

Kooraste ‹-sse›, kohalikus pruugis Koorastõ ‹-lõ, -n› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, 1511 Kors, 1551 Korss, 1582 Koresth, 1588 Koroscziel, Korest, 1627 Korast, Koraste (küla).  B2
● Kooraste on keskaegne mõis, mis sattus XVI saj keskel Erastverega samade omanike kätte ja mida XVII saj keskpaigast enam omaette mõisaks ei peetud. Uuesti kujundati Koorastele mõisastaatus XVIII saj lõpul, ilma et omanikud oleksid muutunud. 1869 ühendati Koorastega Jõksi, Kaagvere ja Karste mõis. 1875 jagas omanik selle valduse kaheks ja Koorastega jäi liidetuks vaid Kaagvere mõis. Algupärase Kooraste põlistalusid jagati rahvapäraselt Mäeküläks ja Alaküläks. Kooraste oli 1920.–1930. a-tel asundus, 1970. a-tel oli ametlikult Mäeküla nime all, al 1977 uuesti Kooraste. Tänapäeval kuuluvad Kooraste küla alla mõisaasunduse talud, Mäekülä põlistalud ja endine popsiküla Tutuliin, samuti Moonakülä. Nime varasemates mainingutes võib näha alamsaksa väga tugevalt esisilpi rõhutavat hääldust. Poola revisjonides ilmus Kooraste kohta pikem nimekuju Koroscziel (Choroscziel), selle põhjus jääb ebaselgeks, vrd Kurista². Koorastet on eesti keeles rööpselt nimetatud Ungra mõisaks Ungern-Sternbergi perekonnanime järgi. Kooraste nimi pärineb mõisaeelsest ste-lõpulisest külanimest. Selle päritolu on ebaselge, vrd Koorküla, Koorvere. Nimi pole unikaalne ka varasemal ajal, 1499 leidub Restu mõisas (San) küla Coresztevalde (1627 Korese kuella, XX saj Korjusküla, ↑Risttee). Võimalik, et Kooraste nimes on Gregoriuse mõni varasem ning haruldasem nimemugandus (nt *Koora), vrd harilik mugandus Korjus. Vrd Jõgehara. – ES
BHO: 254; LGU: I, 674, II, 113; PA I: 86, 251; Rev 1624/27 DL: 103, 163; Stryk 1877: 212–215