[KNR] Eesti kohanimeraamat

Pedajamäe [pedaja‿`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Pedäjä‿`mäe Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Otepää kirikumõis), 1940 Pedjamäe A37 (talu).  A1
● Pedajamäe küla piirid langevad suuresti kokku endise Otepää kirikumõisa (sks Pastorat Odenpäh) piiridega. Vald eksisteeris ametlikult 1866–1892, aga nii enne kui ka pärast on kohta kutsutud nimega Kirikuvald. 1920.–1930. a-tel nimetati piirkonda Kirikuvalla külaks või Otepää kirikumõisa asunduseks, hiljem kuni 1977. a-ni oli nimeks Kirikuküla. Osa kirikumõisa maad jääb tänapäeval Otepää küla alla. Valla maa-alal on ka tänapäeval Kurnakese talu, kus XIX saj algul elas mõisa kubjas (1813 Hofkubjas in Kurnakse). Pedajamäe talu on arvatavasti Kurnakese talust jagatud omaette üksuseks. Läheduses asub Pedajamägi, mille järgi talu sai nime. Nimi sisaldab puunimetust pedajas. Tuntuks tegi koha paiknemine Otepää, Palupera ja Pühajärve teede ristumiskohas, mistõttu 1977. a valiti uueks külanimeks just see väikese koha nimi. – MF
EAA.1260.1.11:312, L 311; Eesti SK 10; KNAB

Pedase ‹-le› Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Vihterpalu mõis), erts Päts, 1518 Hans van Peczys, 1540 Petz, 1565 Petz oder Pädaszby, 1871 Peddase.  B1
● Nimi tuleneb puunimetusest pedajas ’mänd’. Lõunaeestiline peda-tüvi esineb ka Põhja-Eesti kohanimedes, vrd pädakas ’kidur puu’ (Ris). Pedasega on 1977 liidetud ↑Valgma küla, 1930. a-tel oli ka Meerika küla. – MK
Johansen 1951: 228; Lagman 1964: 65; Schmidt 1871; VMS

Pedaspea [pedas‿`pea] ‹-le›, kohalikus pruugis Pedaspä ~ Pedaspe Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1586 Pedispee, 1637 Peedißpee Jürg (talupoeg Kolga-Aablas), 1687 Peddaßpäbÿ, 1798 Peddaspä.  A2
● Rannaküla, mille elanikke kohalikud ei pidanud siiski päris kalameesteks. Elanike pilkenimeks oli lähkritegijad, sest nad olid rahvapärimuse järgi läbi aegade osavad puusepad. 1687 on külas elanud neli talupoega lisanimega Puu (Pu). 1630–1631 on vana sepp Pedispeh Jurg elanud Kolga-Aabla külas. Küla on oma nime saanud neemelt ja pärineb puunimetusest pedajas, pedakas, millele liitub rannakülades tavaline -pää. Pedaspeal kasvavad tänini männid. Osis pea tähendab otsa, tippu, lõppu ja tähistab kohanimedes väheliigendatud rannajoonest veidi (sujuvalt) etteulatuvat neemekest. Vrd Pedaspää. – MJ
BHO: 439; EAA.1.2.940:33, L 24p; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EO: 2–3, 6; Johansen 1951: 161; KN; Mellin; Tarvel 1983: 59–60, 83–85; Vilbaste 1956: 157

Pedaspää [pedas‿`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis Pedäs‿`pää Võn – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Ahja mõis), 1582, 1584 Pedaspe, 1638 Pedeszpe kylle, 1684 Pädaspä Kylla; vn Сосница.  A1
● 1582 kuulus nii Tähtvere kui ka Vana-Kastre mõisa kalurikülade alla. Oli 1977–2019 liidetud Meerapaluga. J. Simm märgib, et kuigi sõna pedane : pedase praegu ei esine (on pedajas, pedakas), on s-line kuju nt sõnas pedastik ja mujalgi. Nime järelosa on -pää ’ots, lõpp’, mis on rannakülade nimedes sage. Rootsmäed lisavad rahvapärimusele toetudes, et külanimi on tuletatud tõenäoliselt suurest pedajametsast, mis olevat varem praeguse soo peal kasvanud. Kord läinud mets põlema ja seejärel tekkinud soo, ainult praegused soosaared jäänud tulest puutumata. Küla esimesteks elanikeks olnud ennast võimude eest varjavad põgenikud. Kuna küla elanikud olid nii eestlased kui ka venelased, kandis küla lääneosa nime Eestiots, idaosa Veneots. Pedaspää omaette osad on Laheperä ja Virvissaare. – MJ
PA I: 57, 96, 143; Rootsmäe 2016: 615–616; Simm 1973: 84, lisa 135–136; Simm 1977: 118

Pedassaare1 [pedas‿saare] ‹-`saarde› MMg – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas.  A3
● Pedassaare nime pakkus Saare vallavalitsus välja 1939, kui asulanimede korrastamise käigus sooviti senised asundused ümber nimetada küladeks. Kuigi siseministeerium jäi lõpuks Jõemõisa nime juurde, esines Pedassaare 1945. a nimestikus ja jäigi kasutusele. Nimi (ilmselt tüvest peda(ja)s ’mänd’) tuleneb loodusnimest – küla läheduses on Pedassaare mets ja heinamaa. Varasem nimi 1920. a-test oli Jõemõisa ehk Jõe asundus. Asula tekkis Jõe mõisast väljajagatud kruntidele. Mõisast (sks Jaegel) on teateid XVI saj keskpaigast (Jegell, 1627 Jegell Hoff ~ Gegell hoff, 1638 Jehemoise, 1758 Guth Jægell). Mõis asus Kääpa jõe ääres. Saksa nimekujus Jaegel ja selle varasemates vormides kajastub tõenäoliselt alalütleva käände lõpp, kuigi välistada ei saa ka la-liitelist lähtenime *Jõkõla või *Jäkälä, mis võis olla Jõemõisaga samaaegselt kasutusel. – PP
ERA.14.2.717 (Saare vallavalitsuse protokoll 6. VI 1939); KNAB; Ligi 1961: 355; PTK I: 42, 176; Rev 1624/27 DL: 27

Pedassaare2 [pedas‿saare] ‹-`saarde› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1464 Betegensar, 1469 Pettenyenzar (küla), 1699 Peddasahre, 1796 Peddasaar, 1913 Paddasaar (küla).  C1
● Nimi tuleb E. Tarveli järgi sõnadest pedajas ’mänd’ (mh Hlj) + saar. Praegune poolsaar on varem olnud saar. – MA
Bfl: I, 249;  EAA.1.2.C-IV-121; ENE-EE: VII, 230; KNAB; LUB: XII, 636; MS; Tarvel 1983: 75–76, 81

Pedeli jõgi, kohalikus pruugis ka Põdeli jõgi ~ Põderi jõgi – jõgi Eestis ja Lätis, läti Pedele, 1369 Podel (alev), 1383 Podelis od. up den Valk, 1388 Potelemunde (’Pedeli suue’), 1520 Podell (jõgi), 1627 Strom Poeddell, 1687 Peddel Fluvius, 1793 Peddel Fl.  A1
● Nimekujud Põdeli ja ilmselt uuem Põderi on tänapäeval tuntud üksnes ülemjooksul Helme khk-s. 1949. a kaart näitab ka alamjooksul nime Пыдели. See võib olla ennesõjaaegse nimekorralduse mõju, kui soovitatigi juurutada Põdeli nimekuju. 1627. a kirjapaneku järgi võib üsna kindlalt väita, et Põdeli oli XVII saj autentne hääldus. Näib, et veel vanem häälikkuju on olnud *Podeli. Päris kindel selles olla ei saa. Esisilbi õ võis tekkida nii o-st kui ka e-st. Vrd tänapäeval üksnes e-lise jõenime Pedetsi (Pedejä) vanu kirjapanekuid. Nii või teisiti kuulub Pedeli nimi hämarate kohanimede hulka. Kui esisilbis on olnud e, siis nimeosis *pete- esineb ka mõnes teises Eesti jõenimes. Tõenäoliselt ei tulene see sõnast pedajas (*petäjä), vaid on märkinud midagi teekonnaga seonduvat, näiteks seda, et peajõelt hargnev jõgi on õige haru mitmest võimalikust kuhugi välja jõudmiseks. Vrd soome päteä ’kehtima, paika pidama’, murretes ja sugulaskeeltes ka ’kõlbama, sobima’. Kui Pedeli jõe algupärane nimi on olnud *Poteli, siis ta *pete-nimepessa ei kuulu. Vrd Pedetsi jõgi, Pedja jõgi, Valga2. – ES
BHO: 645;  EAA.308.2.111, L 1; Faster 2013b: 40; KN; LGU: I, 127, II, 333; Mellin; NL TK 25; Rev 1624/27 DL: 166; SSA: päteä

Pedja ‹`Petja ~ -le›, rahvakeeles Päde‿küla Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Vaimastvere-Ripuka mõis), 1411 Petyenculle, 1599 wieś Pedykniła, Pedekiula, 1601 Padekulla, 1624 Paddokill, Peddeküll, 1839 Peddeküll.  A1
● A-ni 1977 ametlikult Päde küla. Praegune nimi on pandud Pedja raudteejaama järgi, mis omakorda sai nime Pedja jõelt. Pedja ja Päde on ilmselt sama päritoluga nimed, sest Pädeküla varasemad nimekujud sisaldavad ka j-häälikut (veel u 1900 on kaardil Педьякюль). Jõenime lähteks peetakse üldiselt sõna pedajas ’mänd’. Esisilbi vaheldust e ~ ä (jõe ja küla nimes) esineb ka mujal eesti murretes, vrd VJg pädajas ’pedajas’. Teise silbi vaheldus a ~ e on V. Palli arvates raskemini seletatav. Pedjaga on 1977 liidetud ka Villakvere küla hajatalusid. Nende alal paiknev Meesla (1599 wioska Myśli, 1627 Meestla) on vana asulakoht. Samas on olnud ka *Ambjärve küla (1599 wioska Ambior, 1601 Ambia veski, 1638 Ambigerwi Oya, praegu Onga jõgi). – PP
EO: 48; PTK I: 176–177, 194; P XVI: 112, 140; Rev 1601: 169; Rev 1624/27 DL: 169; Rev 1638 II: 164; Vene TK 42

Pedja jõgi, rahvakeeles ka Jõgeva jõgi ~ Jõune jõgi ~ Painküla jõgi – jõgi Jõgeva, Lääne-Viru, Tartu ja Viljandi maakonnas, Emajõe vasak lisajõgi, 1406 Pettie, 1408 Pettien, Pettigen, 1411 Petye, Petige, 1542 Peddyen, 1599 w rzeką Pedę, nad Pedaiegi.  C1
● Jõe nime on enamik uurijaid (A. Westrén-Doll, M. J. Eisen, L. Kettunen, V. Pall) ühendanud sõnaga pedajas ’mänd’. Varasemaks kujuks on oletatud kas *Pedäjõgi (Westrén-Doll) või liigisõnata nimevorm *Pedäjä (‹ *petäγän, Eisen jt). V. Palli arvates on viimane seletus tõenäolisem. Samas märgib Pall mitmeid kohanimesid, kus sama tüvi esineb ilma ja-silbita, nt Päde (↑Pedja), Pedasi, Pedassaare. L. Kettunen ongi oletanud, et Pedja jõgi on nimetatud Päde küla järgi, mitte vastupidi. Sel juhul on Palli arvates ka võimalik, et Pedja on lihttüveline nimi, mis ei ole sisaldanud liigisõna jõgi, sest nimi märkis alguses hoopis asulat. Vrd Pedja. – PP
KNAB; PTK I: 176–177

Pädaste ‹Pädaste ~ -sse› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas, mõis, sks Peddast, 1566 Peddast (mõis).  C2
● 1566 sai Johann Knorring mõisa Taani kuningalt. 1920. a-test Pädaste asundus, al 1977 küla. Mõisa ja küla nimi lähtub puunimetusest peda(jas), mis kohanimedes tuleb esile ka Põhja-Eestis. Mõisat on eesti keeles XVI–XVIII saj omaniku nime (Knorring ehk Knorr) järgi kutsutud ka Norra mõisaks (1782 Norra mois). Vrd Norra. – MK
BHO: 439; Saareste 1924: 33; SK I: 248