[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aakaru [`aak‿aru, varem ka aakaru] ‹-sse ~ -le› Kam – küla Tartu maakonnas Kambja vallas (Vana-Kuuste mõis), 1468 Aykar, u 1557 Ayakurbe, 1582 Aiakorul, 1638 Ajakorb, 1923 Ajakaru; sks Ayakar.  C3
● Aakaru oli kunagi ka mõis. Nii küla kui ka mõisa kohta on teateid al 1468, kusjuures XV–XVII saj eristati kaht mõisakest, nt 1494 Lutike Ayacker (’väike Aakaru’) ja Grote Ayacker (’suur Aakaru’). Mõisakesed ühendati XVII saj või hiljem Vana-Kuuste mõisaga. L. Kettunen oletas seost kohanimega Aakre ja eraldas ettevaatlikult kaks osa (Ai-karu ’aiakaru’), kuid pidas nime päritolult siiski ebaselgeks. Vanade kirjapanekute järgi otsustades on seos sõnadega aak ’haak’ ja aru ’kuiv rohumaa’ näiv. Tegemist on liitsõnalise kohanimega, mille järelosa tuleneb sõnast kõrb : kõrve ’põlismets’. Nime algusosa on Tartu murde sõnakujuga aid : aia ’aed’ sisuliselt raske põhjendada. Tõenäoliselt sobib lähtesõnaks läänemeresoome *akja : *aγja- (‹ alggermaani *agjā; Tartu murde oletatava sõnana tüübilt nagu lag´a : laja ’lai’) põhitähendusega ’äär, serv’, millest pole kaugel ’piir’, vrd lääne- ja saarte murdes ai ’seeliku või särgi äärepael’, liivi aigā ’kallas, äär; paikkond; külg’, vepsa aǵj ’ots (sh külal), tükk, lõpp’ jt. Sama päritolu on Salatsi piirkonna jõenimi Aģe (Ayia, Adia). Vrd Aakre, Aiamaa, Aiaste, Aila. – EE
BHO: 37; EO: 177–178; Ernits 2015: 704; KN; LGU: I, 400, 583; PA I: 46; Pajusalu, Winkler 2011: 180; Rev 1638 I: 81; Stryk 1877: 22; ÜAN

Aardla [`aardla] ‹`Aardla ~ -sse ~ -le› Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1534 an der Ardelschen Grense (piir), 1627 Arlla, 1839 Ardlakülla.  A2
● la-liiteline kohanimi lähtub L. Kettuneni järgi oletatavast muistsest eesnimest *Arta või *Aarta; isikunimi võib olla germaani algupära, vrd sks Hartwig, tõlkes ’tugev’. Sama päritolu on sm Hartola. Küla järgi on nime saanud org, järv, jõgi ja polder. Vrd Aarla, Ardla. – EE
ENE-EE: I, 22; EO: 70; LGU: II, 360; Rev 1624/27 DL: 125; SK I: 28; SPK: 71; Rücker

Aheru järv = Kandsi järv, kohalikus pruugis varem ka Äherü Har, Krl – järv Valga maakonnas Valga vallas Laanemetsa külas, 1627 Ayhero Jerw, Ayhere, Ayar Jesar (järv), 1627 Ayhero Kuella (küla), 1700 Ayore Jerwe, 1900 SurwaJerw, 1910 Озеро Суръ-Aхерo.  C3
● Küla järve kaldal on vana, aga selle nimi on saadud tõenäoliselt järvelt. Aheru järve nimi kuulub kokku Eesti teiste Ahi-alguliste vetenimedega. Samasse nimepessa kuulub tõenäoliselt ka Ähijärv, vrd Aheru nime hääldusvarianti Äherü ja Aiu jõe varianti Äiu. Lõuna-Eesti Ahi- või Ähi-alguliste nimedega veekogud paiknevad mingitel vanadel piiridel. Aheru järvel kohtus Tartu piiskopi ja Koivaliina lossi valduste piir (hilisem Karula ja Koikküla mõisa piir). Seepärast on tõenäoline, et nime aluseks on kadunud läänemeresoome tüve *akja : *aγja- ’äär, serv; piir’ nõrgaastmeline vorm. Samast sõnast pärit teised kohanimed Eestis on aga enamasti Aia- või Ahja-algulised. L. Kettunen on arvanud, et vähemalt mõnes nimes on nimelõpp -ru lühenenud sõnast järv, mis on tõenäoline ka selle nime puhul. Ahi-algulised nimed võivad veel seostuda tähendusega ’olemine, elamine, varjupaik’ (vrd mordva keelte sõna aštums), millest on ehk arenenud lõunaeesti tähendus ahikotus ’ohverduskoht’. Sel juhul oleks tegemist järvega, millele ohverdati. Kandsi järve nimi on hiline, saadud metsavahikoha järgi. Kandsi mets on kuulunud Koivaliina mõisale. Nimi Suurjärv näitab piirkonna kõige suurema järve staatust. Vrd Ahijärv1, Ähijärv. – MF
Ariste 1937: 34–38;  EAA.308.6.253, L 1;  EAA.3724.4.1370, L 1;  EAA.3724.5.2835, L 1; EO: 186; Ernits 2015: 699–701, 704–706; Faster 2014: 35–39; KN; Rev 1624/27 DL: 96–98, 154

Aiamaa [aia‿`maa] ‹-le› Nõo – küla Tartu maakonnas Nõo vallas (Meeri mõis), 1582 Aiamegi, 1627 Ayameggi, 1796 Ayoma, 1839 Aiamakülla.  C2
● Varasematest nimekujudest ilmneb, et liitsõnalise kohanime -maa on arenenud järelosisest -mägi. Liitsõnalise kohanime algusosa lähteks on tõenäoliselt *akja : *aγja- ’äär, serv; piir’. Aiamaa piiridesse jääb Valgeristi bussipeatus (1839 kõrts Walgerist). Vrd Aakaru, Aakre, Aiaste, Aila. – EE
BHO: 7; Ernits 2015: 705; Mellin; PA I: 50; Rev 1624/27 DL: 139; Rücker

Aiaste ‹-sse› Ote – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Vana-Otepää mõis), 1582 Oizykulla, 1628 Ayaste kuella, 1638 Ayasta kylle, 1686 Ays, 1749–1762 Ajastekülla, 1922 Aiaste.  B2
● Põlisküla, mida on revisjonides kohe mainitud külana, mitte taluna. Arula mõisas on olnud ka samanimeline talu (1811 Ayasta), kuid selle peremees võis olla sinna Aiastest kolinud. ste-lõpuliste nimede aluseks on enamasti isikunimi ja sellest tuletatud elanike nimi, kuid Aiaste nime aluseks hästi sobivat isikunime pole teada. Nime lähteks on pakutud kas suurpere nime *Ajassed või sõna *ajassed : *ajaste ’kõrvalises paigas või piiril elavad inimesed’. Elanike nimetus omakorda tuleneb läänemeresoome tüve *akja : *aγja- ’äär, serv; piir’ nõrgaastmelisest vormist. Aiastega liideti 1977 Suuna-Kiistu (kirjakeeles varem Soona-Kiista) küla, mille nimi viitab kahele talurühmale, ↑Suunale (Kan) ja Kiistule. 1930. a-tel nimetati Aiaste põhjaosa Laatre-Antslaks apostliku õigeusu kirikumõisa järgi, mille maal osa talusid asus. Vrd Vana-Otepää. – MF
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1260.1.9:290, L 290p; EAA.1865.2.51/1:8, L 7; Ernits 2015: 705; EVK; KNAB; PA I: 75; Rev 1624/27 DL: 108; Rev 1638 I: 296, 298; Vene TK 42

Aila ‹`Aila ~ -sse› Kei – küla Harju maakonnas Saue vallas (Valingu mõis), 1241 Akiolæ, 1508 Ian van Ayell, 1615 Ailaby (küla).  B1
● Hilisemal ajal on küla kuulunud Valingu mõisa alla, kuid XIV–XVI saj Saksa ordu Tallinna komtuurile. P. Johansen on Aila nime tuletanud A. V. Forsmanil esinevast oletatavast isikunimest *Akio + -la. Forsman peab isikunime tähendust teadmatuks, kuid germaani keeltes on lähedasi nimesid, nagu rootsi Åke, taani Aage, vanapõhja Áki. L. Kettunen peab nime seotuks läänemeresoome tüvega *akja (› ai) ’kallas, piir’, samuti peab ta võimalikuks lühenemist algkujust (H)akijala. Aila külaga on 1977 liidetud Mäeküla (1871 Maekül, u 1900 Ванамойза-Мяекюля) ja ↑Tapi. – MK
EAA.1.2.938:9, L 7; EO: 69; Forsman 1894: 153; Johansen 1926: 27; KNAB; Põldmäe 1993: 37; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 15

Alliklepa [allik‿lepa] ‹-`leppa ~ -sse› Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Vihterpalu mõis), erts Aklop, Apälka, 1402 Allikenleppe, 1565 Alcklep, Alleklep (küla Vihterpalu vakuses), 1568 Alleklep, 1615 Alleläp.  A1
● Küla on kuulunud Padise kloostrile, hilisemal ajal Vihterpalu mõisa alla. P. Johansen on nimevasteks esitanud sõnad allikas või samatähendusliku hallikas ja lepp : lepa (puunimetus) või lõpp : lõpe ’lõpp, piir’. On ilmne, et siin mereäärses külas on järelosis pigem lõpp : lõpe ’laht’. Alliklepaga on 1977 liidetud ↑Ugla ja osa ↑Kibru külast. – MK
BHO: 12; EAA.1.2.934:197, 397, L 195, 393; EAA.1.2.938:5, L 3p; Johansen 1951: 230; Lagman 1964: 61

Atsalama ‹-sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Mäetaguse vallas, mõis (Pagari mõis), 1241 Akimal (küla), 1539 Achymal (küla), 1655 Atzelama, Atzelamahe, Atzelemahe, 1716 Aggemal oder Azlema (mõis), 1796 Aggimal (mõis), Azlam (küla).  C1
● Mõis rajati XVII saj. XIX saj lõpul läks ala Pagari mõisa alla. P. Johansen toob nime lähtekohana A. V. Forsmanilt oletusliku isikunime *Akima (vrd ka *Akio). Nime puhul on oletatud häälikumuutust k › tš › ts kas vadja või vene keele mõjul. L. Kettunen on ette pannud nime algkuju *Akja-ma-la või *Akja-lan-maa ’ääreala’ (läänemeresoome *akja ’äär, kallas, piir’), teisal toob ta nimevasteks isikunime Atsa, Atso. Atsalama varasemat vabatküla kaguotsas nimetatakse Ridakülaks. – MK
EAA.3.1.451:22, L 19; EO: 69, 125; Joh LCD: 310, 311; KNAB; Künnap 2002: 97, 98

Aulepa [`aulepa] ‹-`leppa ~ -sse› = Dirslätt [`diir`slett] ‹-i›, kohalikus pruugis Dilet Noa – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas, mõis (Aulepa mõis, Taebla mõis), sks Dirslet, 1540 Dyrschleven, 1555 Dierschlecht, 1565 Degerslett, Digerslett, Dichersleth, 1726 Haudlepp, 1798 Haudlep.  C3
● Aulepa mõis eraldati Riguldist 1788, selle kõrval idas säilis samanimeline küla. Küla asus Sutlepa vakuse vanal keelepiiril ja tal oli nii eesti kui ka rootsi nimi. Aulepa nime peetakse vormi põhjal vanemaks kui nime Dirslätt. Aulepa lähtekohaks on pakutud haud + lõpp : lõpe ’laht’ (P. Johanseni toodud tähendus ’piir’ on ekslik). Rootsikeelne nimi koosneb sõnadest diger ~ deger ’suur’ ja slätt ’tasandik’. Selle vanemad kirjakujud on saksakeelsete kirjapanijate mõju all, nt esineb järelosa -slätt kujul -schleven, -schlecht (vrd Vormsi Kersleti kirjapanekut Kyrresleue). – MB, MK
BHO: 52; EM: 87; Johansen 1951: 236–239, 242–243, 252; Lagman 1964: 53, 72; Rev 1725/26 Lä: 164; Russwurm 1855: I, 113–114, 127–128

Hoomuli [`hoomuli] ‹`Hoomuli ~ -sse› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas Ērģeme vallas, mõis, läti Omuļi, sks Homeln, 1463 Omelensche (piir), 1638 Hummelß hoeff, Homelshof, Homol, Homeln, Omels hof.  C3
● Baltisaksa uurijad on pidanud Eesti Hummulit perekonnanimest saadud mõisanimeks ja Läti Hoomulit jõe nimest lähtuvaks. I. Jansone on leidnud, et Eestist algava ja Eestisse suunduva Õhne jõe ühe lõigu nimi Hoomuli mõisa all (Omuļu upe) on pigem sekundaarne, st teisest nimest saadud. Jansone seostab Hoomuli nime eelkõige humala nimetusega (eesti humal, liivi umal), kuid juhib tähelepanu ka kimalase (sks Hummel) ühele alamsaksapärasele nimetusele homele. Vähem tõenäoline on pärinemine keskaegsest slaavi isikunimest. Siiski, kui nimi on olnud o-alguline, nagu esmamainingus, siis vrd Haanja (Rõu) endine külanimi *Ummõlka (↑Horoski), perekonnanimi Ommelk (1684 Melacka Omelka), mis tulevad õigeusu eesnime Jemeljan variandist Omeljan. Vrd Horoski, Hummuli, Õhne jõgi. – ES
Jansone 2013: 85–88; LGU: I, 411; Unbegaun 1995: 46

Kahkva2 [`kahkva] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ‹-he› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1561 Кохова, 1627 Kochowa (küla ja järv), 1638 Kachwa Jerw, 1684 Kachwa Kylla, 1798 Kachkwa, 1820 Kahkwa (küla).  A2
● Siinne Kahkva oli 1977–1998 Päka küla osa. Räpina Kahkva ja Vastseliina Kahkva vahelt läheb läbi põline piir, Vastseliina linnuse maade keskaegne piir. Vaid piiripealse Niitsiku veski (1627 Kochoffa, 1638 Oraw Jürgen Weszky) kohta mainitakse XVII saj jagatud veskiõigust. Ka Petserimaa-poolse Järvepää küla venekeelne nimi on Журово Кахово. Et kolme külanime siduda, on loomulik oletada, et Kahkva nimede aluseks on olnud Järvepää järve vana nimi *Kohkova, millega on kutsutud ka järvest välja voolavat Mädajõge (1463 до Кохове реке). Varaseim Mädajõe nime maining on 1627 (Medde Jeggi). Keeleliselt läbipaistva nimena võikski Mädajõgi nimena igal juhul olla Kahkva nimepesast noorem. Kahkva nimi sisaldab väga vanadele vetenimedele omast va-lõppu. Jääb küll ka võimalus, et -va on kesksõna lõpp, vrd sm kuohuva ’vahutav’, võru koho ’vaht’, kohonõma ’(keedes) kerkima’. Raskusi valmistab Järvepää järve ja aeglase soise Mädajõe sidumine „vahutava“ tähendusega. L. Kettunen on pakkunud, et Kahkva nimi võiks tulla sõnast kahkuma ’midagi külmetama, külmuma’. Tõepoolest, vastav võru sõnakuju kahutama ’pealt koorikuks külmuma’ sobib kirjalike nimekujude valguses hästi ja kui oletada täishäälikute ebatäpset märkimist, siis tänapäevanimega isegi paremini. v-kesksõnaga kohanimesid pole Eestis palju võrreldes Soomega, kuid seda nimemoodustusviisi võib pidada kõigis läänemeresoome keeltes vähesel määral levinuks. C. Schirren (1871) on esitanud 1558. a mainitud nimekuju Kachtkiwa, mida tema ja O. Roslavlev on sidunud Räpina poole Kahkvaga (Kahkva mõisaga). Seostamine on põhjendatud mõlema Kahkva suhtes, kuid varasemad ja sama perioodi Vene allikad võiksid olla häälduse *Kohkova või *Kahkova edasiandmisel originaalilähedasemad. Vene х-le vastab pigem eesti hk, eesti h-le vastaks vene г. Kõige tõenäolisemalt on Kahkva siiski väga vana ja keeleliselt läbipaistmatu veekogunimi. Kahkva omaette paigad on läänes Kääropalo (a-ni 1977 küla) ja edelas Ruunamäe. Vrd Järvepää, Mädajõgi. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1271.1.226:180, L 1803; Eesti PK 20; EO: 166; Kiviniemi 1971: 128–130; Mellin; Rev 1624/27 DL: 67, 74, 78; Rev 1638 I: 159, 160; Roslavlev 1975: 8; SeK: 91; Truusmann 1897a: 39; VES: 148–149

Keibu ‹-le› Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Vihterpalu mõis), erts Keip, 1275–1285 Kaypenkoya, Kapenkayo (kaev?), 1402 Kaypennkayue, Kaybenkayue (küla), 1798, 1844 Keibo.  A1
● XIII saj lõpul oli mainitud Läänemaa ja Harjumaa piiril olevana, 1402 oli küla juba Harjumaa piires – Läänemaa piir oli nihkunud läände. Külanimi on olnud kaheosaline, järelosis kaev : kaevu (kaju). Algusosa lähtub isikunimest, vrd Keibe, Keiben, Caibo, Kaybe, Kaiben, 1519 Lauri Keypepoyck. Keibu külaga on 1977 liidetud ↑Moosi ja ↑Ristna küla, 1930. a-tel olid eraldi külad veel Kobru (erts Kobers ~ Kåbes, XVI saj vabatalupoeg Kobber Andres, 1615 Kobro, 1798 Kabbro) ja Maissoo küla (erts Maisve, 1871 Maiso, u 1900 Майссо). Vrd Kobru. – MK
Hoppe 1997; Johansen 1951: 231; KNAB; Lagman 1964: 62–63, 65; LUB: III, Reg 498b, 439b; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 32, 33, 37

Koolina nulk Se – nulk (külastu) Võru maakonna Setomaa vallas ja Petseri rajooni Petseri vallas (Pankjavitsa, Petseri), 1904 Koolina nulk, Kolina nulk, Kolina vald, Kepivald.  C2
● Nulga nimetus tuleneb endisest Koolina (vn Голино) mõisa (külana 1585 Голино) nimest, millele kuulus XIX–XX saj suur osa Meremäe valla keskosa küladest. 1882 on mainitud ka samanimelist kogukonda (Голинское), millesse kuulus 12 küla. L. Vaba toob kõrvutuseks Läti ja Leedu kohanimed Galiņi ja Galiniai, mille lähteks on vastavalt läti gals ’ots, lõpp; latv; nurk, piirkond’ ja leedu galas ’ots, lõpp, piir’. J. Truusmann seletab nime samuti läti keele vahendusel: gaļa ’(vilja)liha’ või ekslikult gohlja (p.o gulta) ’ase, säng, voodi’. Vene algupära on küsitav, vrd голица ’voodrita nahkkindad’ või голый ’paljas’. Ka A. Šteingolde ei leia kohanimel slaavi algupära. Nime esineb harva, vaid Novgorodimaa lääneosas on Golino (Голино) küla. Nulka kuuluvad Hilläkeste, Holdi, Jõksi, Kalatsova, Kangavitsa, Kastamara, Keerba, Kitsõ, Kuksina, Lepä, Lutja, Marinova, Merekülä, Meremäe, Ostrova, Paklova, Palandõ, Palo, Paloveere, Pliia, Poksa, Puista, Raotu, Ruutsi, Serga, Tepia, Teterüvä, Tiklasõ, Tobrova, Treiali, Tsergondõ, Tsirgu, Tuulova, Ulaskova, Uusvada, Vinski, Viro, Väiko-Härmä ja Väiko-Serga küla ning Petseri rajoonist Laasaruva (Лазарево). Nulga idaosa nimetati Hilläkeste nulgaks, Meremäe valla keskosa aga Purunulgaks. Vrd Kollino. – AK
Academic; Hurt 1904: XXVIII, XXIX; KNAB; Remmel 1978; Remmel 1985: 19-21; SeK: 46–47; Truusmann 1897b: 11; Vaba 2014: 912; Vasilev 1882: 65

Lambahanna oja [`lamba‿hanna oja] San, Urv – jõgi Valga ja Võru maakonnas.  C1
● Ametliku nimega vooluveena algab see oja Sõmerpalu valla Liiva külast, läbib Antsla linna ja Vahtsõkivi järve ning suubub Antsla jõkke, mis omakorda suubub Väiksesse Emajõkke. Lambahanna sild, mis on nime aluseks, asub ametlikult määratud voolusängide järgi hoopis Antsla jõel, Tagulat ja Lauküla ühendaval teel. Sangaste khk-s teatakse Antsla jõe alamjooksu ja sellesse suubuvat Lambahanna oja kui Lambaännä jõge. Jõe ääres on Lambahanna heinamaa, tavaliselt tulevadki sellised kohanimed pikkade, aheneva sabaga maatükkide nimetustest. Ülesvoolu on tuntud teised, lühikeste lõikude nimed, nt Antslas Nässmõisa oja ja Maasika oja. 1685. a kaart esitab alamjooksul jõe nime Mesi-metza Rivus. See tähendab tõenäoliselt piirimetsa, piiri Antsla ja Sangaste vahel, vrd vn межa ’piir, piirijoon’ ja Seto-Räpina Meesä kohanimed. – ES
 EAA.308.2.88, L 1; KN

Maardu1 [`maardu] ‹`Maardu›, kohalikus pruugis `Martu ‹`Martu› Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Maart, 1241 Martækilæ, 1271 Mart, 1397 Mærte (mõis), 1700 Mart Hoff, 1725 Martult (alaltütlev), 1798 Marto M.  A3
● Mõisat on mainitud 1397 seoses ordumeistri eesõigusega aladele Viimsi poolsaarel. 1497 pidi mõis vahekohtu otsuse peale loovutama suurema osa poolsaare metsast ja kõnnumaast Pirita kloostrile. Siiski jäid Maardule poolsaare idaranniku külad ehk Randvere, nagu kutsuti kogu ala Randverest alates põhja poole. Maardu mõisa alad on ulatunud praeguse Mäheni välja, hõlmates Pärnamäe mäealuse talud endisel merepõhjal, seega küllalt lähedal Viimsi mõisale. Ka on Maardul olnud poolsaarel piir Saha mõisa valdustega. XIX saj-st on teateid, et mõisa külad jagunesid kaheks. Uusküla ja sellest lääne pool, ranna ääres oli Rannavald, ida pool, rohkem sisemaal Maavald. Maardu mõisa talupoegi kutsuti martlasteks. Maardu mõisa kõrval lõunas säilis pikka aega samanimeline küla (nt 1692 Mardt Byy); üksnes XVIII saj II poolel näib ta olevat kadunud. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1940. a-id oli kirjas külana. J. Jõgever peab nime lähteks soome sõna marto, omastav marron ’sigimatu, viljatu’, mis võis esineda ka isikunimena. Maardu mõisast itta või kagusse paigutab P. Johansen 1241 mainitud *Saarna küla (Sarnæ), millest andvat tunnistust kohanimed Saare mägi ja Otsa-saare-raba. Viimased teated külast on a-st 1529 (Sarnus). – MJ
Bfl: I, 16;  EAA.1.2.C-III-10; EE: V, 805; Joh LCD: 495–496, 591; Jõgever 1913; Kasenurm 1948: 11; KNAB; LCD: 46r; Stuart 1699; Wieselgren 1951: 248; Wrede 2006: 124

Mehikoorma [mehi‿`koorma] ‹-`koorma ~ -sse›, kohalikus pruugis Mehi‿`kuurma ‹-he› Räp – alevik Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1582 Mehikorm, 1592 Miechikorm albo Zmiena, 1630 Mehekorm eller Issmein, 1782 Mehhikoorm, 1805 Dorf Mehhekorm; vn Изме́нка.  B3
● Mehikoorma nimi sisaldab järelkomponendina sõna kuurma, mis on levinuma kohanimeosise kurm ’nurk, ahenev sopp, eraldatud maakoht’ häälikuline teisend. Vrd looduskoha nimi Kallekuurma (Räp Mägiotsa) ja asustusnimede hääldusvariandid Sikakuurmu, Popsikuurm, Järvekuurm (Võn). Nime algusosa päritolu pole selge. Seda on võimalik seostada sõnaga mehine ~ mehiläne ’mesilane’, mis on käibinud ka lõunaeestilise isikunimena. Teine oletuslik seos tekib linnunimetusega meigas ~ mehik(as) ’kaelustuvi’. Peipsi-Pihkva järve kõige kitsamas kohas paiknevat küla on sageli nimetatud ka teise, venepärase nimega: 1472–1473 Измень, Изменка, с Ызмены, 1588 Zmiena, 1601 Issemen, 1627 Isemeenen, Krug zu Isemeenen (kõrts), 1686 Ismeen, Ismoyn, 1798 Ismene. Traditsiooniline venekeelne nimi Изменка pärineb kõige tõenäolisemalt arhailisest maastikusõnast узмень ’kitsas koht, järvekitsus, väin, laht’. 1242. a Jäälahingu toimumise koht на Узмени oli teine samalaadse iseloomuga järvekitsus Piirissaare ja Sigovetsi neeme vahel. Mehikoorma venekeelse nime seostamine sõnaga измена ’reetmine’ on hilisem rahvapärane seletus. Rahvaetümoloogia on võinud avaldada mõju ka nime alguse u- muutumisele i-ks. Kuigi sõna измена tähendustest vanavene keeles on teada ka ’asendamine, muutmine, vahetus, loobumine, taandumine, salgamine, sõjavangide vahetus’, on kaubavahetus või piir kui muutumiskoht nime alusena vähem tõenäoline kui maastikusõna. Vrd Mehide, Meeksi. – ES
Ambus 1960: 739; EAA.567.2.752; EAA.308.2.104; Hupel 1774–1782: III, 283; Karaev 1966; Mellin; PA I: 95, 267; PA II: 436; Rev 1601: 20; Rev 1624/27 DL: 67, 68; Roslavlev 1975: 11, 24; Saar 2002

Määsovitsa ‹-`vitsa› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), u 1790 Межевища, Межэвища, 1855–1859 Мязовичи, 1882 Мязовница, Мязовища, 1904 Määsovitsa, Мя́зовище, 1922 Mäsovitsa, u 1970 Мясовитса.  B2
● XIX saj kuulus küla Suurõ-Kuuliska kogukonda ja Kuulja kogudusse. Eesti keele alusel puudub kohanimel hea seletus. Varasemad kirjapanekud näivad viitavat vene sõnale межевик ’maamõõtja’, kuid Ü. Tarkiainen ei usu nii varast seost. A. Šteingolde arvates võiks Мясовичи tuleneda lisanimest Мясо, kuid kirjapanekud on hilised; vähem usutav lähe oleks межа, millest oleks arenenud Межовичи. Pihkvamaal on mitu Meže-algulist kohanime. Meža (Межа) esineb Venemaal jõenimena; межа on väike metsasalu, maavalduste piir, kitsas harimata põlluriba jne. ичи- või овичи-lõpulisi kohanimesid kohtab Ukrainas ja Valgevenes, samuti Pihkvamaal; lõpud seostuvad isanimedega, ent kohanimedes on nende tähendusväli laiem, väljendades vasallisuhteid, ühiskondlikku positsiooni, tegevusala vms (L. Vaba). Külast veidi kirdes on Määsovitsa ehk Kuuleski järv (1855–1859 Оз. Мязовецкое) ning soo (ka Suursoo). Vrd Määsi. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 15; Hurt 1904: XVI; NL TK 100; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 92; Truusmann 1897b: 45; Vaba 2014: 919; Vasilev 1882: 198

Palvere [`palvere] ‹-`verre ~ -sse› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas, mõis (Ravila mõis), sks Pallfer, 1241 Paltauere, 1468 Paldever, 1527 Palleuer (küla), 1694 Pallafer (mõis), 1726 Pallfer (mõis), 1796 Palfer, Palberi.  A1
● Külana mainitud XIII saj alguses. XIV saj on märgitud Paldevere vasallisuguvõsa. Palvere mõis rajati XVII saj, XVII saj lõpust enam dokumentides küla ei mainita. XIX saj lõpus müüdi mõisa maad taludeks. L. Kettunen kõrvutab nime sõnaga palistama, sm pallistaa, palle : palten ’äär, piir, serv’ ja vastetega sugulaskeeltest (nt liivi pāld ’mägi’, pālde ’mägine’, vepsa paude ’mäeserv’), ent ei välista tuletusalusena ka sõna palu (mitm om palude › *palde). Üks võimalik variant oleks veel a-line mitmusevorm palade (vrd ↑Palade). Lähtena tuleb arvesse ka mõni vana isikunimi. 1977 liideti Palverega ↑Lenderma ja Maardu küla. Vrd Palastvere. – TL
Bfl: I, 275; BHO: 426;  EAA.1.2.C-IV-64; EO: 278; Joh LCD: 534–535; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 314
Märkus. Täiendatud etümoloogiat. 2019-08-25T23:16:53.

Piira ‹-le› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, mõis, sks Piera, 1640 Pehr (küla), 1680 Beer, 1726 Piera Mart (talupoeg Tõrma küla all), 1796 Pira (küla).  B4
● 1804–1809 eraldati Piira Rakvere mõisast koos Järni külaga Piira mõisaks. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nime aluseks on talupoja lisanimi, mille tähendussisu jääb ebaselgeks, vrd piir : piiri, piirama. Piiraga on 1977 liidetud Aruküla (1913 Arokertsi, 1922 Aru). – MK
Bfl: II, 517, 862; EAA kinnistud; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 116

Piiri1 ‹-le›, rahvakeeles varem Piiri‿alune Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas (Nurme mõis).  C1
● Hiline külanimi, mis revisjonides ei kajastu. Küla arvatakse tekkinud olevat XIX saj lõpul, külas asus Muhu-Suure vallamaja. Pärase külas on Piiri talu, Muhus on olnud Piir metsanimi (mets asub Piiri küla kõrval) ja Muhu murrakust on registreeritud ka sõna piir ’metsatukk’. – MK
BHO: 455; KN; Rehepapp; SK I: 288

Piirsalu [`piir‿salu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Piisalu ~ `Piisaru ~ `Piisa‿alu ~ `Piirse Kul – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, mõis, sks Piersal, XVI saj I poolel Phirßaell, Phirzall, 1539 Pirsell (küla), 1798 Piersahl.  C3
● Rootsi ajal eraldati Kuijõest mõis Piirsalu küla lähedusse. 1628–1691 kuulus Haapsalu krahvkonda. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nimi lähtub sõnadest piir ja salu. Piirsaluga on 1977 liidetud Annamõisa (1798 karjamõis An̄enhof, u 1900 Аннамойза), Kabeli (1844 Kabbele, u 1900 Кабели), ↑Valksi ja Vanamaa (1725 Wannama, 1913 Ванамэ) küla. – MK
BHO: 452; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 99; Schmidt 1844; Stackelberg 1928: 452

Piusa jõgi Rõu, Se, Vas – jõgi Põlva ja Võru maakonnas ning Pihkva oblasti Petseri rajoonis, 1341 на Пивжи, на Пивжѣ (Пивжа), 1491 до Пивжи рѣке, а Пивжою рекою, за Пивжею рекою, 1585 Пивжа, 1597 poola Pilcza, 1627 Piawusche Beche, 1688 Piusche Becken, 1798 Bümse oder Piuus Fl., 1839 Pimpe Fl., u 1866 Рѣка Пимжа, 1875 Piusa, 1903 Piusajõgi, 1909 sks Bimse.  C2
● Jõgi on oma keskjooksul olnud sajandeid Liivimaa ja Pihkvamaa piir. Varasemates mainingutes on näha, et vene Пивжа ja tänapäevane eesti Piusa on samased. N. Kirsanov on näidanud, et nimekuju Пимжа võib pidada vene murrete häälikuseaduslikuks arenguks, kus v-st on ž ees saanud huulhäälik m. Nii vene kui ka saksa keeles on m-iga kirjakuju kinnistunud alles XVIII saj. Rückeri kaardi nimekuju Pimpe on ilmselt vigane. Piusa nime üks võimalik seletus on, et see võiks sisaldada uurali tüve *pite ’pikk’ nõrga astme vormi, vrd nt lõunaeesti piiunõ ’pikkune’, piuta ’pikuti’. K. Pajusalu arvates on tüve piu ’pikk’ järel omadussõnaliide -sa. Tähenduslikult sobiks see seletus hästi, sest Piusa on Pihkva järve edelaranna pikim jõgi. Tähelepanu väärib Kirsanovi teistsugune nimeseletus. Ta pakub keeruka häälikumuutuste sarja abil tõestust, et läänemeresoome sõna *joki ’jõgi’ andis varasesse slaavi algkeelde üle võetuna hiljem въжa. Ta rekonstrueerib Piusa varajase nime kujul *Pījoki. See hüpotees ei pea paika, sest eeldaks läänemeresoome ja varase slaavi algkeele kontakte hiljemalt I aastatuhande keskpaigas. Lõunaeestikeelse asustuse katkestusest Piusa jõe ääres ei ole tõendeid. Võib-olla oleks viljakam otsida въжа-nimede algupära läänemeresoomest ida pool leiduvatest jõenimedest, oletades, et selle keele kõnelejad säilitasid idaslaavi keelele üle minnes *uža ~ *vuža ~ *woža substraatsõnana. Kõrvutuses Emajõe nimekujuga Омовжа võiks omaks võtta, et vža ~ usa on olnud meie mingile idapoolsele naaberkeelele mõistetav jõge tähendav kohanimeosis. Piusa idapoolne haru on Piusakese jõgi (vn Пивезец). Vrd Emajõgi. – ES, AK
Ambus 1960: 741; BAL: 673; Hurt 1903: 74; Kirsanov 2012: 332–335; Mellin; PA I: 20; Rev 1624/27 DL: 74; Roslavlev 1976: lisa 1; Rücker; SeK: 110; SSA: piusta; Vene TK 126; VMS: piune, pius; Weske 1876: 44

-ra – Eesti kohanimede lõpp.
● Peamiselt Kirde- ja Ida-Eesti talunimedes levinud -ra on pärit järelosast -rahva. Selle lõunapiiriks on Põhja-Eesti murrete piir Põhja-Tartumaal ja läänepiiriks Tartu- ja Virumaa läänepiir. Levila läänepoolsetest naaberkihelkondadest on fikseeritud üksikuid nimesid, mõni nimi on teada kaugemaltki. Tulenemist -ra ‹ -rahva on oletatud näiteks Trm Metsara küla puhul. Sageli on -ra lühenenud varasemast lõpust -vere (Koora, Kuundra, Kõera, Mädara, Oera, Põhara). Ka liitnime järelosa võis anda -ra, nt -järve (Aitsra, Jabara), -vare (Kiivera), -pere (Nõmbra, Soomra), -aru (?, Pöi Metsara), -kangru (Läbara). Muidugi leidub ka nimesid, kus -ra on tüve osa (Kamara, Kehra, Tatra, Ura). Mõne nime kirjapanekuist ei ole selge, mis osis oli algne, näiteks Tabara nimes võis -ra lähtekohaks olenevalt kirjapanekust olla kas -järve või -aru. – MK
EMK 2009: 278–279; PTK I: 140; PTK II: 119–120

Radaja ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Сиго́во, u 1790 Слидова, u 1866 Сигова, 1882 Сигово, 1885 Radaje, 1897 Radaja, 1904 Radaja, Сиго́во, u 1920 Rataja, 1922 Sigovo.  A2
● Küla kõrval on samanimeline oja (1967 Radaja uja). Küla kuulus XIX saj Vilo kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Kohanimi võib lähtuda sõnast rada ’kitsas tee, teerada; piir, raja’. Vene nimi Сигово tuleneb sõnast сиг ’siig, siiakala’ (J. Truusmann), mis võis olla lisanimi (A. Šteingolde). Pihkvamaal, samuti Vologdas on mitu Sigovo (Сигово) küla; Karjalas on Sigova küla (Сигова, sm Šungunniemi). Vrd Raadama, Ridala1. – AK
Academic; Eesti TK 42; PGM 1785–1792; KN; RL 1922; SeK: 122; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 45–46; Truusmann 1897b: 68; Vasilev 1882: 287; Vene TK 126

Rebasmäe [rebas‿`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Rebäs‿`mäe Räp – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Kahkva mõis), 1627 Reuestmah (veski), 1630 Rebbestma kylla, 1839 Rebassemä, 1937 Rebasemäe.  C2
● Rebasmäe oja on põline Räpina ja Vastseliina valduste piir. Veskikoht Räpina poolel oli olemas juba XVII saj. Sajandi lõpupoolel kasutati vakuraamatus ja revisjonis Rebasmäe talupoegade lisanime May (Maye, Moye) ja neid loeti Kahkva küla alla. 1977–1998 oli Rebasmäe Kamnitsa küla osa. Rebasmäe nimi on alguse saanud veskikohast loodusnime *Rebästemägi naabruses. Liite -ste lühenemine või otsene nimemoodustus st-tüvelisest vormist on näha juba esimestes kirjapanekutes. Mitmusliku täiendi kõrval on kasutatud ka ainsuslikku (*Rebäsemäe). Rebäst(e)mägi või Rebäsemägi on Võrumaal tavaline metsas asuva mäe nimi, mille motiiviks on rebaseurgude leidumine. Tänapäeval on Rebasmäe külaga liidetud ↑Huulõ küla (Vas). – ES
Eesti TK 50; Rev 1624/27 DL: 67; Rev 1638 I: 278; Roslavlev 1975: 26, 28, 38; Rücker; Saar 2008: 136

Reopalu [`reo‿palu] ‹-`pallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Ree‿palu Tür – küla Järva maakonnas Türi vallas, kuni 2017 Väätsa vallas, mõis, ? 1467 Rogenpaln (talu), 1585 Roepal, Rayphal, 1586 Rayapahl.  B1
● Tänapäeva nimekujust lähtuvalt seostub nimi eesti Reo-nimedega, mille lähtekohana on nähtud rebu : reo ’rebane’, redu : reo ’pelgupaik, lodumets’, rigu : reo (kirumissõna) ning veel rihu ja risu. Kirjapanekute põhjal võiks nime alusena näha ka sõna raja ’piir’. Reo- ja Raja- segiminekut võiks seletada maagilise mõjuga kohtadega just piirialal. Reopalu on asunud Järva- ja Viljandimaa piiril. Nime järelosis on arvatavasti metsaliiki osutav palu. Samas kihelkonnas on ka Rõhumetsa ehk *Reometsa (1586 Reyemetze mõisake, 1726 küla Reometz Tori mõisa all, 1796 kõrts Röhhomets Tori mõisast lõunas), praeguse katastrinimega Rohumetsa (nii on ka E. Tarvelil, P. Johansen annab 1587 talunimena Rohemetz). Tõenäoliselt on Reopalu ja Rõhumetsa nime mainitud talunimedena juba 1467 (Rogenpaln und Rogemetcze). Pole võimatu, et viimane on samastatav taluga, mille Viljandi komtuur läänistas 1401 Mertyn Teckenagelile (de twe Haken tho Alempoys, Regometz geheten) ja mida 1409 oli nimetatud mõisaks (Roghometza), vrd 1585 Rometz oder Rayemetz, 1586 Reyemetze. Vrd Alempois, Reo, Reola. – MK
BHO: 496; EO: 2; Joh LCD: 568; Johansen 1925b: 8; Järvamaa 2007: 322; LUB: XII, 495a; Mellin; Rev 1586: 80; Rev 1725/26 Jä: 147; SK I: 338; Ungern-Sternberg 1912a: 40

Sika2 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa mõis), 1630 Sicke Handt, 1638 Sicka Kersten, 1684 Sicka Mick, 1765 Sikka.  A2
● XVIII saj ja XIX saj alguses tunti Sika küla ümbrust kui Kurvitsa küla (1765 Dorf Kurwitze). XVII saj algupoolel loetleti selle kandi talusid Kasaritsa küla all, ka Vana- ja Vastse-Kasaritsa mõisa piir tundub olevat aetud mööda varasemat suursarase piiri. Võimalik, et 1630. a Sicke Handt oli sama isik kui 1627. a Stencko Henndt. Kui nii, siis oleks siinse Sika nime algupäraks hoopis slaavipärane isikunimi. Juhul kui oletus ongi õige, siis on nime teisenemiseks ikkagi vajalik olnud, et muutuvat nime tajutaks lähedaseks Lõuna-Eestis tavalisele lisanimele Sika ’soku’. Sikaga liideti 1977 Issagu (Issaku), Kaasjärve, Kahromõtsa (Kahrometsa), Mäekülä (Mäeküla) ja ↑Tulba küla. Vrd Sika1. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:48, L 44p; Rev 1638 I: 205; Roslavlev 1976: lisa 3

Soonlepa [`soon‿lepa] ‹-`leppa ~ -sse› Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas, mõis, sks Soonlep, 1453 Peter Somelepis tho Waymonen, 1564 Somelep by (küla), 1798 Sonlep (karjamõis).  C3
● Soonlepa mõis eraldati Suuremõisast ajavahemikus 1782–1795. 1920. a-test asundus, pärast 1940. a-id küla. Nime lähtekohaks on soome + lõpp : lõpe. P. Ariste etümoloogia soo + puunimetus lepp osutub varasemaist kirjapanekuist lähtudes valeks. L. Kettunen toob P. Johansenile toetudes ära esmamainingu tõlgitsuse, kus viimane annab järelosa tähenduseks ’piir, piiriala’. Lisaks eelmisele toob Kettunen ära võimaluse lepe : leppe, mis on ilmselt rahvaetümoloogiline. On ilmne, et Loode-Eesti lepa-nimed, mis esinevad eestirootsi alal, on olnud eesti algupära ja järelosa võiks küll tuleneda sõnast lõpp : lõpe ’laht’, kusjuures esisilbi e-line kuju oleks tänapäeva eesti keelde tulnud eestirootsi vahendusel. Külanime esialgne algusosa on säilinud lähedal asuva rahu nimes Soomerahu. – MK
EM: 87; HK: 230

Tsooru ‹`Tsooru ~ -sse›, kohalikus pruugis Tsooru ~ Ts´ooru ‹`Tsuuru› Rõu – küla Võru maakonnas Antsla vallas, mõis, sks Fierenhof, 1419 Tzoro, 1627 Zoor kulla, 1638 Zorakyllo, 1796 Zoro Moisa, 1909 Zooru.  A2
● 1419. a on mainitud vakust koos küladega Virro ja Virga. 1516 on mainitud iseseisvat mõisat Vyer. 1920. a-tel tekkis Tsooru asundus, mis 1977 muudeti külaks. Tsooru mõisa eestikeelse nime päritolu pole selge. Võrdluseks võib tuua lõunaeesti sõna ts´ori (ts´oro), mis tähendab soonekohta, märja põhjaga orgu, sälkorgu. Raskusi valmistab vana vakuse- või külanime ühendamine tsori seletusega, maastikus kindlasse kohta paigutuva mõisa puhul see rahuldaks. Tsooru küla paiknes 1627 ja 1638 Mustjõe ääres, praeguse Roosiku kandis. Tsooru valla elanikke on veel XX saj nimetatud ts´ooruq. Nime võib võrrelda ka sõnadega tsuur : tsoori ’(looma) peenis’, soorutama ’kaotama, peitma’. Kohanimedest pakuvad võrdlust Lõuna-Eesti Tsuura talud ja heinamaa Tsuur : Tsuura Räpinas. Vrd ka Sooru (Luk), samuti on olnud Sooru karjamõis (1875 Soro) Haaslavas (Võn). Tsooru mõisa saksakeelse nime (Vire, Vyhre, Vohr, 1625 Fuwer, 1627 Fuehren, 1638 Fyhr) eestikeelne lähe on säilinud ↑Viirapalu metsa- ja külanimes. Viira tähendab ääremaad, maad mitme valduse piiril. Võimalik, et see või sellega sarnanev sõna on tähendanud ka alemaad. Tsooru ja Sänna piir oli keskajal Uexküllide lääni ja Vastseliina linnuse maade piir. Tsooru vallale anti 1938. a uueks nimeks Lepistu vald, põhjenduseks toodi vana nime halvakõlalisust. Lepistu nimi pärineb suhteliselt noorelt vallatalult, mille krundil paiknesid nii valla- kui ka koolimaja. Tsooruga liideti 1977 Kannussaarõ (Kannussaare), Sadulamõtsa (Sadulmetsa) ja Savikõrdsi küla. ¤ 1. Tsooru küla nimi kõneldes tulevat tuust, et alt lätt läbi tsoru, väike oja. (1991) 2. Lepistu kohanimi om tulnu tuust, et parun käskse meestel mõtsa raiuda. Mehe’ jätseva lepiku alale ja parun ütle, et ku te selle lepiku alale jätseti, siis ongi selle koha nimi Lepistü. (1991) – ES
BAL: 691; BHO: 82; EAA.1268.1.403:637, L 570p; KM: EKRK I 92, 318 (3) – 1991; KM: EKRK 376/7 (20) – 1991; LGU: I, 207, II, 213, 283, 292, 401; Rev 1624/27 DL: 94; Rev 1638 I: 48–49; Saar 2008: 115–116; Stryk 1877: 276

Uiakatsi järv [uiak‿katsi järv] Kan, Urv – järv Põlva maakonnas Kanepi vallas.  B3
● Järves said kokku Kooraste, Urvaste ja Koigu mõisa piir. Praegune nimi on saadud Uiakatsi talult. Kooraste mõisa Nachma külas (hilisem Erastvere Nahakülä) on see nimi olnud talupoja lisanimeks juba 1592 (Hoyaze Piep). Nimi sisaldab kollektiivliite omastavat käänet, vrd Anikatsi, Murikatsi, Tarikatsi. *Huiakesed võib olla vana talupojasuguvõsa nimi. Varem on järv kandnud Valgjärve nime (1627 Walgi Jerw, 1685 Wallger). – ES
 EAA.308.2.88, L 1; PA II: 440; Rev 1624/27 DL: 107

Virosi järv, kirjakeeles varem ka Viruste järv Räp – järv Põlva maakonnas Räpina vallas (Toolamaa mõis, Veriora mõis), 1616 Wircis, Wirus, 1627 Wyrrust, 1630 Wiroseh öde, 1798 Wirrust S. (järv), 1839 Wirrusta S.  B2
● Virosi-nimelist tühja adramaad või hajatalu mainivad XVII saj alguse allikad. 1686. a kaardile pole peale kantud isegi Virosi järve. Mellini kaardil on Pääsna külaga seotud järv paigutatud valesse asukohta Pääsna külas, Rückeri kaart näitab järve õiges kohas. Järvest hakkas kulgema Veriora ja Toolamaa mõisa piir. Veriora poolele rajati XIX saj II poolel Virosi (Viroste) talud, 1937. a kaardilehel Viruste küla. Toolamaa poolele rajati Võiardi kandikohad, hiljem karjamõis. Virosi talud kuuluvad praegu Võiardi piiresse. Järve nimi tuleb asustusnimest, see aga omakorda elanikunimetusest *virosed, mis on andnud kohanime Virosi(dõ) või Virostõ. Sõna *virosed võiks viidata emaküladest Pääsnalt ja Süvahavvalt metsamaale ümberasunud talupoegadele, kes majandasid maastikul, mida kutsuti viroks. Sõna võib olla seotud alepõllundusega, kuid selle omaaegne peamine tähendus pole teada. Vrd Viluste, Võiardi, Viru. – ES
Eesti TK 50; Mellin; Rev 1624/27 DL: 73; Roslavlev 1975: 15, 27; Rücker; Saar 2008: 116–117

Virumaa [viru‿`maa] = Viru maakond – ajalooline maakond Ida-Eestis, praegu Ida- ja Lääne-Virumaa, sks Wierland.
● Virumaa oli asustatud juba keskmisel kiviajal. XIII saj algul oli seal viis kihelkonda: Mahu (Maum), Askælæ (↑Lüganuse²), Alutaguse (Alentagh) ja *Lemmu (Lemmun, Læmund), mille lõunaosa kandis arvatavasti Pudiviru (ka Pudyviru) nime. 1220 vallutasid taanlased Virumaa (Henriku Liivimaa kroonikas Vironia, Vyronia), mis oli Taani valduses 1238–1346, seejärel müüdi Saksa ordule. Kirikukihelkondadest on Haljala, Viru-Jaagupi ja Simuna moodustatud 1220. a-tel, Kadrina ja Viru-Nigula 1220.–1230. a-tel ning Jõhvi ja Lüganuse samuti XIII saj. Väike-Maarja eraldati Simunast XIV või XV saj, igatahes pärast a-t 1346. Rakvere kirikukihelkonda on mainitud 1419, Iisaku oli kihelkond 1654–1744 ja al a-st 1867. Liivi sõja ajal XVI saj kuulus Virumaa Vene, al 1581 Rootsi riigi valdusse (1580. a-test 1620. a-teni oli Rakvere ja Narva linnuselään). Alutaguse kuulus 1617–1651 Ingeri provintsi. 1710 liideti Virumaa Vene riigiga. 1918–1950 oli Virumaa Eesti maakond, mis haaras 1920–1944 ka Narvataguse. 1950 Virumaa kaotati, selle ala jaotati Rakvere ja Väike-Maarja rajooniks, ääremaad läksid Kiviõli, Loksa ja Tapa rajooni piiresse. Juba 1949 Virumaast eraldatud Jõhvimaa tuumikust sai Jõhvi rajoon. Rajoonide arvu vähendati kord-korralt, a-ks 1964 olid järel Rakvere ja Kohtla-Järve rajoon. Tänapäeval on maakond jagunenud ↑Lääne-Virumaaks ja ↑Ida-Virumaaks (vt need). Virumaa nime päritolust ei ole kindlat teadmist, seda on püütud ühendada sõnadega veer, sm vieru, virk : virga ~ virgu, mida on peetud häälikuliselt võimatuks, või sõnaga viru ’keeris’. Oletatud on isikunime (L. Kettunen: *Viiroi, *Viroi) ja sõnu viir : viiru ’triip’, maa-viir ’piir’, virukas ’suur, tugev’. J. Mägiste on esitanud vastena omadussõna vire + hellitusliide. Tõenäoliseks on peetud Viru nime või selle aluseks oleva sõna laenamist germaani keeltest (T. E. Karsten, SKES) ja balti keeltest (V. Thomsen, V. Lõugas). R. Grünthal, kes on andnud ülevaate Viru etümoloogiast, on enim tähelepanu pööranud balti võimalikule laenule (leedu vyras, läti vīrs tähendusega ’mees, inimene’), nentides siiski, et häälikulisi raskusi tekitab balti keelte pika täishääliku ī asendus i-ga, tavaliselt vastab sellele eestigi keeles pikk häälik. Seega tuleks selle seletuse puhul oletada lisaks eriarenguid, mis on kohanimede puhul ka võimalikud. Eesti etümoloogiasõnaraamat on märksõna virulane puhul esitanud küsimärgiliselt nii germaani kui ka balti laenu võimaluse. J. Koivulehto ja R. Grünthal on juhtinud tähelepanu ka indoeuroopa meest tähendavale algsõnale *viros, vīros. Sellele taandub lõpuks nii skandinaavia liitsõna esipool ver-ǫld ’maailm’ kui ka leedu vyras. Kurioosumina on Virumaa nime püüdnud ladina keele abil seletada juba XIII saj keskpaiku Bartholomaeus Anglicus, tuues oma entsüklopeedias „De proprietatibus rerum“ sellele vasteks ladina sõna viror ’rohelus, elujõud’. Oletades indoeuroopa lähtekohta võib Viru nimi olla laenatud väga ammu. Praegu liitub see raskesti seletatavate kohanimedega, mille struktuur on v+täishäälik+r+täishäälik ja jääb paremat seletust ootama. – MK
EES; EEW 2000; ENE-EE: X, 456; EO: 187; Grünthal 1997: 200–204; Koivulehto 1993: 400; Lõugas 1978a: 8–11; Mägiste 1928: 197; SKES: VI, 1786–1787; Tamm 2014: 89, 90