[KNR] Eesti kohanimeraamat

-ste, murdeti ka -stõ – Eesti kohanimede lõpp.
● Lõpp -ste (-stõ) pärineb ne- ja s-sõnade mitmuse omastavast käändest ja selle aluseks kohanimedes on olnud sageli sugunimi. Asulanimede lõpus on see lõpp sage Lõuna-Eestis, eriti Põlvas, Võnnus ja Setos (Himmastõ, Akste, Põrstõ). Sageli esineb kohanimeliide kujul -st- ka vere-lõpulistes nimedes -vere ees (Elistvere, Raigastvere) ja liitliite -kene : -kese (-kõnõ : -kõsõ) koosseisus (Terikeste, Hillakeste, Palakõstõ). Varasemais kirjapanekuis võib -ste olla vahelduses lõppudega -se ja -si (Palasi – 1345 Pallas, 1688 Pallastby, Rahuste – 1645 Raudusse, Raudiß). – MK
EMK 2009: 271; PTK II: 90; SK II: 35, 56