Tagasi sõnastikku

Juhiseid kasutajale

Eessõna

Kuusalu rannakeelt on räägitud endise Kuusalu kihelkonna rannikul Kaberneemest Salmistuni ning Juminda ja Pärispea pool­saarel. Sõnaraamat sisaldab joonisel märgitud 13 ranna­külast kogutud sõnavara koos näidetega.

Kuusalu rannakeel on üks eesti kirde­rannikumurde vana­pärasemaid ja oma­pärasemaid murrakuid. Nagu kirderanniku­murdes üldiselt, puuduvad Kuusalu rannakeeles kaashäälikute peenendus ja hiline vältevaheldus. Seega palk 'töötasu' ja 'langetatud puutüvi' kõlavad ühtmoodi ning pole vahet kirja­keele teise- ja kolmanda­vältelistel sõnadel, näiteks hääldatakse omastav ja osastav kääne ühtmoodi sõnades ilm : ilma, kuer : kuera. Sulghäälikuid (g, k, b, p, d, t) tarvitatakse sageli kirjakeelest erinevalt. Nagu soome keeles, puudub Kuusalu rannamurrakus õ – seda asendab muu täishäälik (ehtu 'õhtu', ode 'õde', sana 'sõna', numm 'nõmm', öli või eli 'õli'). Tegusõna 3. pööre on alati tugevas astmes (ta otta(b) 'võtab', lugeb 'loeb', aga ma odan 'võtan', luen 'loen'). Iseloomu­likumaid vormide erinevusi kirjakeelega võrreldes on näiteks seesütleva käände lõpp -ss (paadiss 'paadis'), pikemate sõnade lõputa ainsuse osastav (kaks ilusa kasuka 'kaks ilusat kasukat'), u- või i-lõpuline mitmuse osastav (johviku 'jõhvikaid', tuori muni 'tooreid mune'), mitmuse tunnuse ‑de- asemel ‑je- või ‑e- (verkujega ~ verkuega 'võrkudega').

* Täpsemalt kirderannikumurdest ja Kuusalu rannakeelest vt Mari Must, Kirderannikumurre. Tallinn: Valgus 1987.

Murraku piires on erinevusi nii kahe poolsaare – Pärispea poolsaare ehk Kõnnu ranna ja Juminda poolsaare ehk Kolga ranna vahel kui ka läänepoolse ala (Kaberneemest Salmistuni) keeletarvituses. Viimases esineb ühiseid jooni Jõe­lähtme ranna­murdega ning on rohkem sarnasust kirjakeelega kui Kolga ja Kõnnu ranna külades. Kõnnu rannas hääldatakse sõna algul h (vahel isegi sõnades, kus seda kirjakeeles ei ole, näiteks huss 'uss') ja vokaalharmoonia on järjekindel (sügüsül 'sügisel'). Seevastu Kolga rannas puudub h sõna algul ja vokaalharmoonia on säilinud osaliselt. Erinevusi on muidki, nii häälikutes, muutevormides kui ka sõnavaras.

Sõnaraamatus moodustavad enamuse omapärased sõnad ning kirjakeelest vormi või sisu poolest erinevad sõnad (hele omastav = osastav helejä; halb 'odav'). Suur osa neist on praegugi Kuusalu rannakeeles käibel (ilgema 'julgema'), kuid talletatud on ka tänapäeval vähetuntud või kasutusest kõrvale jäänud sõnu (arb ~ arp 'nõidus', hervendümä 'vaibuma'). Võimali­kult palju on püütud esitada merenduse ja kaladega seotud sõnavara, kuna see aitab mõista rannarahva eluolu. Sõnastik sisaldab ka murdes kasutatavaid kirjakeelega sarnaseid sõnu, milleta oleks võimatu või raske rannakeeles rääkida.

Sõnaraamatu koostamise mõte sündis 2014. a rannakeele päeva­de ajal Leesil. Ajendiks oli rikkalike Kuusalu kogude olemas­olu Eesti Keele Instituudi murde­arhiivis ning tänuvõlg heade keelejuhtide ees, kellelt need materjalid pärinevad. Märksõnastiku aluseks oli „Väikese murde­sõnastiku” elektrooniline versioon, milles Kuusalu rannakeele sõnu on kõige rohkem – üle 12 000. Nende hulgast valiti huvi­pakkuvamad sõnad, kuid töö käigus lisandus ka uusi märksõnu. Murdeainest saadi Eesti Keele Instituudi murdearhiivi kogudest (EMSUKA), millesse on lingvistide kõrval väga suure panuse andnud kauaaegne keelejuht ja rahvalaulik Mai Kravtsov (Tapurla), Emakeele Seltsi korrespondendid Evald Lindström (Tammistu), Edgar Lilhein (Viinistu) ja Õilme Aasmaa (Päris­pea) ning veel paljud põlised randlased, oma kodu­murde suure­pärased tundjad ja elushoidjad. Sõnastiku koostamisel oli toeks ka Gustav Vilbaste käsikirjaline sõnaraamat „Ida-Harjumaa randlaste sõnavarast” (1967) ning randlaste omakoostatud sõnastikud Helje Lillepoolilt (Pärispea), Jaan Velströmilt (Virve), Helle Nittimilt (Juminda) ning Kolga-Aabla keele­tundjatelt. Mitu oma küla sõnastikku on saanud teoks Riina Laanetu eestvedamisel.

Käesoleva sõnaraamatu on koostanud kirderannikumurde uurija Piret Norvik ja Kuusalu ranna­keele tundja Heli Kendra (Virve) ning toimetanud Eesti Keele Instituudi vanem­leksikograaf Vilja Oja. Murdeainese täpsustamisel lõi kaasa rühm kohalikke elanikke nn kampa „Rannakiele üäks” (foto lk 558). Väärtuslikku nõu on jaganud instituudi murdeuurija Jüri Viikberg ja näpunäiteid koostamiseks andnud murdeuurija Ellen Niit. Sõnaraamat valmis Eesti Keele Instituudi sõnastiku­süsteemis EELex. Tehnilise külje eest on hoolitsenud Eesti Keele Instituudi keeletehnoloogid Ülle Viks ja Ain Teesalu.

Suur tänu kõigile, kelle abil sõnaraamat on lugejateni jõudnud!

Piret Norvik ja Vilja Oja