Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

aru <s> arū, mūoštõg, mēļ
♦ Näitelaused:
Ta ei saanud aru, mida sellised sõnad tähendavad. Ta iz sō arū ,mis seļļizt sõnād tǟntõbõd.
Lühike aru on sellel, kes on kiire uskuja. Piški mēļ uʼm sīen, kis uʼm aššõ uskiji.
Ma tegin ise oma aruga, keegi ei andnud nõu. Ma teʼi īž eņtš mīelstõ, mitikš iʼz ānda nõʼvvõ.
Ta on arust ära. Ta uʼm järāndiz eņtš mīelstõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
aru anda – arū andõ;
aru pähe võtta – arū pǟʼzõ võttõ;
aru saada – arū sǭdõ;
lühike aru – piški mēļ;
arust ära olla – mīelstõ ullõ vȱlda;
arust ilma jääda – mīelstõ vāldiž īedõ ~ mīelstõ vāldiž sǭdõ;
peaaegu arust ära – pigā-tagā mīelstõ vāldiž

hani <s> gūogõz
♦ Näitelaused:
Hane seljas vesi ei seisa. Gūʼogõ sǟlga pǟl veʼž äʼb pīl.
Ta läks Saaremaale hanede järele. Ta lekš Sǭrmǭlõ gūogõd tagān.
♦ Fraasid ja väljendid:
nagu hane selga vett – nemē gūogõ sälgõ vietā;
loll nagu hani – jämp nemē gūogõz;
hane sulg – gūogõ tūrgõz

hing <s>
1. jeng
♦ Näitelaused:
Hing on sees, kui ta on elus. Jeng uʼm sizāl ku ta uʼm jeʼlsõ.
Hing läheb välja. Jeng lǟʼb ulzõ.
Ta andis oma hinge selle tööga. Ta eņtš jeng āndiz jarā sīe tīekõks.
Ära võta sellist pattu oma hinge peale! Alā võttõ seļļizt pattõ eņtš jeng pǟlõ!
Anna mu hingele rahu, et see hing võiks hingata! Ānda miʼn jengõn armõ, laʼz se jeng võigõ jengõ!
Ma lasen su hinge välja. Ma laskūb siʼn jeng ulzõ.
Siin pole mitte ühtki hinge. Täs äʼb ūo mitīʼdtõ jengõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
oma hing anda – eņtš jeng andõ;
oma hing jätta – eņtš jeng jettõ;
oma hingele võtta – eņtš jeng pǟlõ võttõ;
hinge heita – jengõ jettõ;
hinge välja süüa – jengõ ulzõ sīedõ;
hinge välja võtta – jengõ ulzõ võttõ
2. hingamine jeng
♦ Näitelaused:
Hing jääb kinni. Jeng īeb viʼzzõ.
Tuleb pidada hinge kinni. Uʼm pidāmõst jeng vizās.
Ta köhib oma hinge välja. Ta kieʼvtõb eņtš jeng ulzõ.
Ei saa hinge tagasi. Äʼb sǭ jengõ tagān.
♦ Fraasid ja väljendid:
hinge tagasi tõmmata – jengõ võttõ

kaine <adj> sieldõ, tijā
♦ Näitelaused:
Tule kaine peaga! Tuʼl sieldõ pǟkõks!
Ükski päev sa ei ole kaine. Mitikš pǟva sa äʼd ūo tijā.

kand <s> kūonda
♦ Näitelaused:
Ta lõikas pudelikilluga kanna katki. Ta īʼediz potīļkabālõks kūonda kațki.
Poiss jooksis nii kiiresti, et kannad ainult välkusid. Polākõz ailiz neʼi kierdõ, ku kūondad īʼd vīlkizt.
Naine on mu kanna all. Nai uʼm miʼn kūonda allõ.
Ta ei pannud kandagi maha. Ta iʼz lask mittõ kuondõ mǭ jūʼr.

katse <s> kǭʼļimi
♦ Näitelaused:
Ühe katsega midagi ei tule. Īʼd kǭʼļimizõks midēgõd äʼb lī.

kõhn <adj> vǭʼjli, grabā
♦ Näitelaused:
Nii kõhn, muud ei ole kui luu ja nahk. Neʼi vǭjli, mūd äʼb ūo, ku lū ja nǭʼgõ.
Ta jääb kõhnaks. Ta īeb vǭʼjlizõks.
See naine on kõhn nagu va soolalest. Se nai uʼm vǭʼjli nemē va pīkliestā.

käsi <s>
1. keʼž
♦ Näitelaused:
Teine on tema käe all, ta võttis oma käe alla. Tuoi uʼm täʼm käʼd allõ, ta võtīz eņtš käʼd alā.
Ta on käte-jalgadega selle vastu. Ta uʼm kädūd-jālgadõks sīen vastõ.
Ta hoiab seda enese käes oma viimase otsani. Ta pidāb sīe eņtš käʼdsõ eņtš perīz tutkām sǭņõ.
Ma sain selle neiu enese kätte. Ma sai sīe neitst eņtš käʼddõ.
Ma sain raamatu kätte. Ma sai rǭntõ käʼddõ.
Ta murrab oma käsi, ta on vihane. Ta mūrdab eņtš keʼžži, ta uʼm kõʼzzi.
See on tema kätetöö. Se uʼm täʼm käʼd tīe.
Ma palun ta kätt – kui ma tahan teda naiseks. Ma pǭlab täʼm kätā – ku ma tǭʼb tǟnda nāizõks.
Ära tõsta oma kätt tema vastu, siis ei lähe hästi! Alā nustā eņtš kätā täʼm vastõ, siʼz äʼb lī jõvīst!
Ära tõsta tema pärast kätt! Alā nustā eņtš kätā täʼm pierāst!
Ta kannab mind kätel heast meelest. Ta kāndab mīnda kädūd pǟl jõvāst mīelstõ.
Ta elab oma käe peal, enese jaoks. Ta jelāb eņtš käʼd pǟl, eņtš pierāstõ.
See on mulle käe järgi, selline töö, mis edeneb. Se uʼm miʼn käʼd pieʼrrõ, seļļi tīe, mis lǟʼb.
Kõikidele ei olnud hobune käepärast. Amādõn iʼz ūo iʼbbi käʼd pierāst.
Käsi on tal küll kõva – kui paneb, siis on silmad väljas. Keʼž täʼmmõn uʼm kil vizā – ku panāb, siʼz attõ sīlmad ullõ.
Ta on mu käe all siis, kui mina olen see teadja – kuidas ma käsin, nii ta teeb. Ta uʼm miʼn käʼd allõ siʼz, ku minā uʼm se tīedaji – kui ma panāb, neʼi ta tīʼeb.
Ära pane oma kätt teise tasku! – kui tahad salaja võtta. Alā paʼn eņtš käʼd tuoiz kabātõ! – ku tǭʼd saʼlliz võttõ.
Pane käed kokku, peab jumalat paluma! Paʼn kädūd kuʼbbõ, uʼm jumālt pǭlamõst!
Ta pani käed tema külge – siis ta peab teda heaks. Ta paʼņ kädūd täʼm kilgõ – siʼz ta jõvāks tǟnda pidāb.
Pane käed kõrvale! Paʼn kädūd kilgõ!
Käed sügelevad – siis tahan teisele lüüa. Kädūd sõʼvlõbõd – siʼz ma tǭʼb tuoizõn raʼbbõ.
Mu kaed on nagu kinni seotud. Miʼn kädūd at neʼi ku viʼzzõ siʼdtõd.
Ma hoian sind käest kinni. Ma pidāb sīnda käʼdstõ vizās.
Nad tulid käsikäes. Ne tuʼļtõ, kädūd īʼdskuʼbsõ.
Ta on mu parem käsi. Ta uʼm miʼn jõvā keʼž.
Käsi ei kuula sõna. Keʼž äʼb kūl.
Käsi ei luba töötada. Keʼž äʼb vēļ jeʼllõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
parem käsi – jõvā keʼž;
vasak käsi – kurā keʼž;
õnnelik käsi – vȯndzi keʼž;
käeulatuses – käʼd tutkāmõs;
käed külge panna – kädūd jūʼrõ pānda;
käed kokku või risti panna – kädūd kuʼbbõ pānda;
kätt tõsta – kätā nustõ;
kindaid kätte panna – kīndidi käʼddõ pānda;
käega lüüa – käʼdkõks eitõ;
käsi külge panna – keʼžži jūʼrõ pānda;
käsi laotada – keʼžži laʼgtõ;
käsi puhtaks pesta – keʼžži pūʼdõks pieʼzzõ;
käsi rüpes hoida – keʼžži piʼddõ ripsõ;
enese käes pidada ~ enese valduses pidada – eņtš käʼds piʼddõ;
tagantkätt – iʼļ käʼd
2. pūol
♦ Fraasid ja väljendid:
parem pool – jõvā pūol;
vasem pool – kurā pūol

pea1 <s>
1. pǟ
♦ Näitelaused:
Pea aetakse segi. Pǟ sǭb jarā sieʼgdõd.
Pea on norgus. Pǟ uʼm mǭsõ.
Pea on segi, pead pööritab, pea käib ringi. Pǟ uʼm rȭmsõ, pǟ kīerõb, pǟ lǟʼb immõrõ.
Pea on tuult täis, siis on pea kerge, ei ole sees õiget kaalu. Pǟ uʼm täuž tūldõ, siʼz uʼm pǟ kievām, äʼb ūo sizāl riktig svaʼrrõ.
Tal on kõva pea, ta ei või mitte midagi ära õppida. Täʼmmõn uʼm vizā pǟ, ta mittõ midāgõst äʼb või jarā oppõ.
Mu pea ei pea kinni. Miʼn pǟ äʼb pidā vizās.
Sa võid oma pea ära anda selle asja eest. Sa võid eņtš pǟ jarā andõ sīe ažā jeʼdstõ.
Mis talle on pähe läinud? Mis täʼmmõn uʼm pǟʼzõ lǟʼnd?
Kilgid peas, valet laulavad. Kērkõd pǟsõ, pietūkst lōlabõd.
Ma teen selle omast peast. Ma tīʼeb eņtš pǟstõ täʼm.
Ta on peast põrunud. Ta uʼm pǟstõ raʼbtõd.
Ära jookse peaga vastu seina! Alā aʼil pǟkõks sainõ!
Ta on ilma peata. Ta uʼm bäs pǟʼtõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
peas nagu sipelgad jooksevad – pǟsõ neʼiku siprikizt lǟʼbõd;
pealagi – pǟ sidām;
terane pea – kievām pǟ;
paljas pea nagu trumm – pǭļaz pǟ neʼiku būnga;
täis pea ~ purjus pea – täuž pǟ;
tühi pea – tijā pǟ;
kõva pea – vizā pǟ;
pead panti panna – pǟ kīʼlõks pānda;
pea hakkab ringi käima – pǟ īrgõb rinkõ lǟʼdõ;
pea käib ringi – pǟ kīerõb (~ lǟʼb immar);
pea õhkab – pǟ ȭʼgõb;
pea valutab – pǟ pȯdūb;
pea jagu pikem – pǟ jaʼggõ pitkīm;
pea maha võtta – pǟ mǭʼzõ võttõ;
pead kaotada – pǟdõ kǭʼtõ;
pead püsti ajada – pǟdõ pistõ aʼjjõ;
pead pesta – pǟdõ piezzõ;
pead murda – pǟdõ murdõ;
pead segi ajada – pǟdõ sieʼggõ;
pead otsida – pǟdõ vȯtšõ;
midagi pähe võtta – midēgõst pǟʼzõ võttõ;
peast täisid otsida – pǟsõ tēḑi vȯtšõ;
peast jalgadeni märg – pǟstõ jālgad sǭņi kaʼžži;
pähe õppida – pǟstõ oppõ;
peast teada – pǟstõ tieudõ;
ühe pea jagu pikem kui sina – īʼd pǟ jo kuordõ ku sinā;
heast peast – jõvāst pǟst;
kübarat pähe panna – kibārt pǟʼzõ pānda;
kübar on peas – kibār uʼm pǟs;
kübarat peast võtta – kibārt pǟstõ võttõ;
nagu peast pühitud [~ võetud] – neʼiku pǟstõ võttõd;
peast täiesti välja puhutud – tikkiž pǟstõ ulzõ pūʼgdõd
2. tööriista vm eseme osa, millest kinni hoitakse pǟ
♦ Näitelaused:
Pussil on pea. Duņtšõn uʼm pǟ.
♦ Fraasid ja väljendid:
noapea – veis pǟ

peita <v> gläʼbbõ, salātõ, slapstõ, urgtõ, vaʼŗtõ
♦ Näitelaused:
Peidetakse nii, et teine ei või kätte saada, peab panema sellisesse kohta, kus teine ei näe, ei tea. Gläbūb neʼi ku tuoi äʼb või käʼddõ sǭdõ, uʼm paʼnmõst seļļizõ kūožõ, kus tuoi äʼb nǟ, äʼb tīeda.
Sa peidad ennast. Sa slapstõd ēņtšta.

peremees <s>
1. izānd
♦ Näitelaused:
Sa oled ise peremees. Sa ūod īʼž izānd.
Ta on oma sõna peremees, mis ta ütleb, nii on. Ta uʼm eņtš sõnā izānd, mis ta kītõb, neʼi uʼm.
2. perī|mīez
♦ Näitelaused:
Ühepäevaperemees, kes ühe päevaga laseb kõik läbi, ei mõtle, et homme ka on vaja. Īʼd pǟva perīmīez, kis īʼdsõ pǟvasõ tikkiž laskūb leʼbbõ, äʼb mõtlõ, ku mūpõ ka līb vajāg.
♦ Fraasid ja väljendid:
uusperemees, asunik – ūž perīmīez

pikk <adj>
1. kuordõ
♦ Fraasid ja väljendid:
ühe pea jagu pikem kui sina – īʼd pǟ jo kuordõ ku sinā
2. pitkā
♦ Fraasid ja väljendid:
nii paarkümmend sentimeetrit pikk – neʼi pǭrkimdõ tsentimettõrt pitkā;
pikk inimene – ; pitkā rištīng;
pikaks kasvada – pitkāks kaʼzzõ;
pikaks venida – pitkāks vieʼnnõ;
pikaks venitada – pitkāks vieʼntõ;
ilma pikema jututa – ilmõ pitkõ rõkkõ;
pikka nina näidata – pitkõ naʼnnõ näʼgțõ;
suur pikk inimene nagu kask – sūŗ pitkā rištīng neʼiku kȭvaz;
pikakasvuline – pitkā kaʼzzõks

proov <s> kǭʼļimi
♦ Näitelaused:
Ühe katsega midagi ei tule. Īʼd kǭʼļimizõks midēgõd äʼb lī.

pulk <s> pūlka
♦ Näitelaused:
Me oleme ühe pulga peal. Mēg ūomõ īʼd pūlka pǟl.

rihm <s> vitsā, rīʼmõz, siksnõz
♦ Näitelaused:
Te olete nagu ühe rihmaga kokku keeratud. Tēg ūotõ neʼiku īʼd vitsāks viʼzzõ kīerdõd.
♦ Fraasid ja väljendid:
püksirihm – bikšõ vitsā

rääkida <v> rõkāndõ
♦ Näitelaused:
Ta räägib mulle vastu – tahab see teadja olla. Ta rõkāndõb miʼnnõn vastõ – tǭʼb se tīedaji vȱlda.
Ma räägin sinuga nagu seinaga. Ma rõkāndõb siʼnkõks neʼiku sāinaks.
Üks räägib aiast, teine aiaaugust: üht juttu [nad] ei räägi. Ikš rõkāndõb tarāst, tuoi tarā oukstõ: īʼdtõ rõkkõ äʼb rõkāndõt.
Ma räägin sinuga nagu juut oma palveid. Ma rõkāndõb siʼnkõks neʼiku zīḑ eņtš pǭtiŗi.
Meie räägime nagu siga hanega. Mēg rõkāndõm neʼiku sigā gūogõks.
Ükski juut ei mõista, mis sa räägid. Mitikš zīḑ äʼb mūošta, mis sa rõkāndõd.
Oleme rääkinud! Ūom rõkāndõnd!
♦ Fraasid ja väljendid:
läbi rääkida – leʼbbõ rõkāndõ;
taga rääkida – sǟlgatagān rõkāndõ;
teise juttu järele rääkida – tuoizõn tagān rõkāndõ;
vastu rääkida – vastõ rõkāndõ;
räägib nii, et sülg pritsib – rõkāndõb neʼi, ku sīekõld lǟʼbõd piʼds gaʼisõ;
auku pähe rääkida – pǟ tǟdõks rõkāndõ;
räägib nagu juut mustlasega – neʼiku zīḑ tsigīņõks rõkāndõb;
maid ja ilmu kokku rääkida – sūod-sǭmald īʼdõkuʼbbõ rõkāndõ;
tühja juttu rääkida – tūldõ-tōvaztõ (~ sittõ-paskõ) rõkāndõ;
räägib nagu tõrrepõhjast – rõkāndõb neʼiku bǭļast

tahta <v> tǭʼdõ, tarmõ, kǭrõ
♦ Näitelaused:
Ta tahab enesele uusi kingi. Ta tǭʼb eņtšõn ūži kengi.
Ma tahan magada, ei saa magada. Ma tǭʼb maʼggõ, äʼb sǭ magātõ.
Üks tahab, teine ei taha seda välja öelda. Ikš tārmõb, tuoi äʼb tarm siedā ulzõ kītõ.

tarvitada <v> brūikõ, kȭlbatõ
♦ Näitelaused:
Ma tarvitan palju liha, teine nii palju ei tarvita seda liha. Ma brūikõb pǟgiņ vȯʼzzõ, tuoi neʼijeʼn äʼb brūik siedā vȯʼzzõ.

teada <v>
1. tieudõ
♦ Näitelaused:
Sa tead kõike tema kohta (~ temast). Sa tikkiž tīedad iʼļ täʼm (~ täʼmstõ).
Kes seda teab! Kis siedā tīedab!
Mine tea! Tīeda ni!
Ma ei tea ei ööd ega päeva. Ma äʼb tīeda äʼb īedõ, äʼb päuvõ.
Niipalju sa tead nagu siga pühapäevast. Neʼi jeʼn sa tīedad neʼiku sigā pivāpǟvast.
Ma tahan saada teada. Ma tǭʼb sǭdõ tieudõ.
Ma annan talle teada, et ta teaks teha. Ma āndab täʼmmõn tieudõ, laʼz ta tīedag tīʼedõ.
See oli hästi teada. Se jõvīst vȯʼļ tieudtõb.
See jääb meie teada. Se īeb mäʼd tieudtõb.
Ainult jumal taevas teab, meil on mõistus pisike. Set jumāl touvõsõ tīedab, mäʼddõn uʼm mēļ piški.
♦ Fraasid ja väljendid:
ei tea, nagu siga pühapäeva – äʼb tīeda, neʼiku sigā pivāpäuvõ
2. tundõ
♦ Näitelaused:
Ma tean teda. Ma tūndõb tǟnda.

teine <num, pron>
1. tuoi
♦ Fraasid ja väljendid:
teist korda – tūoizta kõrd
2. tuoi, mū
♦ Näitelaused:
See on teine asi. Se uʼm tuoi ažā.
♦ Fraasid ja väljendid:
teist teed käia – tūoizta riekkõ kǟʼdõ

tõlkida <v> tulkõ, iʼļ|nustõ, iʼļļõ nustõ
♦ Näitelaused:
Tõlgitakse, kui teine ei mõista. Tulkõb, ku tuoi äʼb mūošta.
Tõlkis Pizā köster Jāņ Prints oma poegadega. Tulkiz Pizā kestār Jāņ Prints eņtš pūogadõks.
Sageli pidi ka tõlkima liivi keelde. Saʼggõld vȯʼļ ka tulkõmõst līvõ kīel pǟl.

vaja <adv> vaʼidzig, vajāg
♦ Näitelaused:
Kellel on vaja, see on tellija, teine on täitja. Kīen uʼm vaʼidzig, se uʼm sǟdiji, tuoi uʼm tuʼļļiji.
Mul on vaja tõrusid. Miʼnnõn uʼm vajāg tõʼrmidi.
Seda oli vaja kõvera otsaga. Sīe vȯʼļ vajāg kõʼuriz tutkāmõks.

veri <s> veʼr, vieʼr
♦ Näitelaused:
Veri jääb kinni. Veʼr īeb viʼzzõ.
Veri tilgub nagu kasemahl (~ jääpurikad). Veʼr tīlkõb neʼiku kȭļim (~ rǟstõd).
Veri on kinni, peab pidama seda kinni. Veʼr uʼm vizās, uʼm pidāmõst pāikal tǟnda.
Sõjas on igaüks oma vere välja valanud. Suodā pǟl uʼm jegāikš eņtš vieʼr vaʼllõn ulzõ.
Ära vala välja teise inimese verd! Alā vaʼllõ ulzõ tuoiz rištīng vīerda!
See teine imeb su verd. Se tuoi imūb siʼn vīerda.
Seal ta lamab oma veres. Sǟʼl ta magūb eņtš vieʼr sizāl.
Ma maksin oma verega. Ma maksīz eņtš vieʼrkõks.
Ma ei taha ennast tema verega ära määrida. Ma äʼb tǭ täʼm vieʼrkõks jarā smērõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
hüübinud, paks veri – jarā kǭʼgõn, sangdõ veʼr;
verd joosta – vīerda jūokšõ;
verd valada – vīerda vaʼllõ;
verega määrida – vieʼrkõks smērõ

ärritada <v> ertļõ
♦ Näitelaused:
See naine ärritab teda vihaseks. Se nai tǟnda ertļõb kõzīzõks.
Ta ärritab mind oma jutuga. Ta mīnda ertļõb eņtš rõkkõks.

ühendada <v> īʼdiņțõ, īʼtõ
♦ Näitelaused:
Kas tanslatiiv ja komitatiiv ei oleks ühendatavad ühte käändesse? Või translatīv ja komitatīv äʼb vȯlkstõ īʼdiņțõb īʼdõ nõtkõmõ?