Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

aastapäev <s> āigast|pǟva
♦ Näitelaused:
8. jaanuar on meie koori aastapäev. 8. janvār uʼm mäʼd kūoŗ āigastpǟva.

jalg <s> jālga
♦ Näitelaused:
Jalad ei kanna. Jālgad äʼb kāndatõ.
Hobune hoiab jalga, jalg valutab. Iʼbbi vȱidab jalgõ, jālga pȯdūb.
♦ Fraasid ja väljendid:
ei võta jalgu alla – äʼb võta jaļgi alā;
suur jalg nagu hobusel – sūŗ jālga neʼi ku ibīzõn;
peenikesed jalad nagu toonekurel – pīentõd jālgad neʼi ku štorkõn;
kõverad jalad nagu konksud (~ rangid) – kõʼurõd jālgad neʼi ku kūokõd (~ raņtpūd);
jalga lasta – jaļgi vāldiņ pānda;
jalga panna – kengõ;
jalgu (~ järele) vedada – jaļgi (~ tagān) vieʼddõ;
jalgu lahti võtta – jaļgi pästõ;
jalgu pesta – jaļgi pieʼzzõ;
jalgu alla saada – jālgad alā sǭdõ, jālga pǟl sǭdõ;
jalgu alla võtta – jaļgi alā võttõ;
jalga hoida, kaitsta – jalgõ vȯidõ;
jalga ette panna – jalgõ jeʼddõ pānda;
jalgade all olla – jālgad allõ vȱlda;
jalgade alla sattuda – jālgad alā lǟʼdõ

kätki <s> äl
♦ Näitelaused:
Meil oli laudadest neljakandiline häll tehtud. Mäʼddõn vȯʼļ dēļist nēļakaņțlimi äl tīʼedõd.
Kahest kohast oli häll lae külge kinni pandud. Kǭʼdst kūožõst äl vȯʼļ laʼggõd jūʼr viʼzzõ paʼndõt.
♦ Fraasid ja väljendid:
lapse häll – laps äl;
suurhäll (köitega) – sūr äl

külmuda <v> kilmõ, kīlmatõ
♦ Näitelaused:
Meri külmub kinni. Mieʼr kīlmab viʼzzõ.
Aken külmub kinni, seal kunstnik joonistab neid roose. Läʼb kīlmatõb viʼzzõ, sǟʼl kuņštnikā tǟʼtõb nēḑi rūožidi.
♦ Fraasid ja väljendid:
jääks külmuda – jeiõ kilmõ;
kangeks külmuda – kangtõks kilmõ;
sirgeks külmuda – kūoḑizõks kilmõ;
kinni külmuda – viʼzzõ kilmõ;
ära külmanud nagu kringel (~ silk) – jarā kilmõn neʼi ku kringiļ (~ siļk)

loll <adj, s>
1. adj muʼļki
♦ Näitelaused:
Ära tee ennast lolliks! Alā tīʼe ēņtšta muʼļkizõks!
♦ Fraasid ja väljendid:
nii loll nagu pastal (~ saabas) – neʼi muʼļki neʼiku pastāl (~ sǭpkõz)
2. s jämp, loļ
♦ Fraasid ja väljendid:
lolli aruga – jämp mīelkõks

lõng <s> lānga
♦ Näitelaused:
Kui suurele nõelale pandi villast lõnga taha, siis natuke pandi lõnga ots kahekorra. Sūrnõʼggõlõn, ku paʼņ villizt langõ pälõ, siʼz rǭžki villiz lānga tutkām teʼi kǭʼdkȭrdiņ.
Lõnga veetakse (~ pannakse) nõela taha. Langõ viedāb (~ panāb) nõʼggõl tagān.
♦ Fraasid ja väljendid:
lõnga kedrata – langõ vērbikšõ

madalale <adv>
1. laidõl
♦ Näitelaused:
Kalad tulid madalale. Kalād tuʼļtõ laidõl.
2. madāliz
♦ Näitelaused:
Kes kõrgele astub (ronib), see madalale kukub. Kis kuordiz astāb, se madāliz sadāb.

magada <v>
1. maʼggõ
♦ Näitelaused:
Laps magab ema juures. Läpš magūb jemā jūsõ.
Seal magab ema lapsega. Sǟʼl magūb jemā lapsõks.
Ta magab ööd ja päevad läbi. Ta magūb īed ja pǟvad leʼbbõ.
Ma magasin ööd tema juures. Ma magīz täʼm jūsõ iʼļ īe.
Jaanil oli aeg magada. Jǭņõn vȯʼļ āiga maʼggõ.
Ma tahan magada, peab puhkama. Ma tǭʼb maʼggõ, noʼvvõmõst um.
Jäi magama nagu pisike silk. Ei maʼggõm neʼiku piški siļk.
♦ Fraasid ja väljendid:
voodis (~ väljas) magada – lovāl (~ ullõ) maʼggõ;
magama heita – maʼggõm laškõ;
magama jääda – maʼggõm īedõ, magātõ;
magama panna – maʼggõm pānda;
magab nagu surnu – magūb neʼi ku jarā kūolõn (~ kuoț; ~ pūklutš)
2. maʼggõ
♦ Näitelaused:
Poiss magas selle tüdrukuga. Pȯis magīz sīe neitstõks.

mööda <prep, postp, adv>
1. vastu iʼļ
♦ Fraasid ja väljendid:
mööda pead lüüa – iʼļ pǟ raʼbbõ;
mööda näppe lüüa – iʼļ sūormõd raʼbbõ;
vastu pead (kaela) anda – andõ iʼļ pǟ (kaʼggõl)
2. adv piʼddõz
♦ Näitelaused:
Nii läheb mööda, et ei vaatagi su peale, aga läheb mööda ette. Neʼi lǟʼb piʼddõz, ku mit äʼb vaņtõl siʼn pǟlõ, agā lǟʼb piʼddõz jeʼddõ.
Ta läheb tõlke autori ja keele küsimusest mööda. Ta lǟʼb tulkõm autor ja kīel kiʼzzimizõn piʼddõz.
Ma lähen sinust mööda. Ma lǟʼb siʼnstõ piʼddõz.
♦ Fraasid ja väljendid:
mööda lasta – piʼddõz laskõ;
mööda minna – piʼddõz lǟʼdõ;
mööda saada – piʼddõz sǭdõ
3. prep, postp piʼds
♦ Näitelaused:
Lehmad jooksevad mööda tatte. Nīʼemõd aʼilõbõd piʼds päkīdi.
Ta sai oksaga mööda silmi. Ta sai oksāks piʼds siļmi.
♦ Fraasid ja väljendid:
merd mööda – piʼds mīerda;
maad mööda – piʼds mǭdõ;
metsa mööda – piʼds mõtsõ;
mööda kive ja kände – piʼds kivīdi ja kāndidi;
mööda randa – piʼds randõ;
mööda teed – piʼds riekkõ;
mööda suurt silda – piʼds sūrdõ sildõ

naerda <v> naʼgrõ
♦ Näitelaused:
Ta naerab minu üle. Ta naʼgrõb mīnda.
Sa paned sead naerma. Sa panād sigād naʼgrõm.
Tema üle tuleb naerda; ta on naerualune. Tǟnda uʼm naʼgrõmõst; ta uʼm naʼggõrtõb.
Ta kutsub esile naeru. Ta tīʼeb naʼgrõmõzt.
Ta räägib minuga naerdes. Ta naʼgrõs miʼnkõks rõkāndõb.
Nii kaua naerab, kui läheb lõhki nagu uba. Neʼi kōgiņ naʼgrõb, ku neʼiku pubā pōkõb lǭʼigi.
♦ Fraasid ja väljendid:
naerma pahvatada – irgõ naʼgrõ;
laginal naerda – amāl kurkõl naʼgrõ;
naerab nii, et kõht väriseb (~ vapub) – naʼgrõb neʼi, ku maʼg veʼržõb (~ dõʼržõb)

nahk <s>
1. nǭʼgõ
♦ Näitelaused:
Paljas nahk hoiab luud koos. Pǭļaz nǭʼgõ pidāb lūd kuʼbsõ.
Kingsepad vedasid nahka liistu peal. Kengšepād vieʼntizt nǭʼgõ lāista pǟl.
Ma annan talle naha peale. Ma āndab täʼmmõn nǭʼgõ pǟlõ.
Ma teen ta naha tuliseks. Ma tīʼeb täʼm nǭʼgõ tuļīzõks.
Nahavenitamine on laisklemine. Nǭʼgõ vieʼntimi uʼm lāškantimi.
Nahk võetakse maha. Nǭʼgõ võtāb jarā.
♦ Fraasid ja väljendid:
nahka (~ nahku) parkida – nǭʼgõ (~ nǭʼgidi) gērõ;
nahka tammetada – nǭʼgõ tǭmiņtõ;
laiselda, nahka vedada ~ nahka venitada – nǭʼgõ vienʼtõ;
oma nahka hoida – eņtš nǭʼgõ vȯidõ;
kas või nahast välja pugeda – kas või nǭʼgõst ulzõ puʼggõ
2. vedelikul kozā

nina <s> nanā
♦ Näitelaused:
Nina sügeleb, saab uut kuulda. Nanā sõʼvlõb, sǭb ūdtõ kūlõ.
Nina sügeleb, tuleb vihma. Nanā sõʼvlõb, līb vīʼmõ.
Seisab, nina täis. Pīʼlõb, nanā täuž.
Sai pika nina ja häbi. Sai pitkā nanā ja uid.
Tema õpetamise sekka [ma] nina ei toppinud. Täʼm opātimiz sieʼggõ naʼnnõ iʼz tep.
Sul nina on tatine [~ tulevad ninast oinad välja]. Siʼnnõn tuʼlbõd nanāst jǭsõd uʼlzõ.
Sel oli ilus väike nina kui viljatera. Sīen vȯʼļ knaš piški nanā neʼi ka groʼudõz.
Ta lõi nina pihta. Ta rabīz piʼds naʼnnõ.
Ära pista oma nina kõikjale! Alā paʼn eņtš nanā aʼmži!
Mis sa topid [~ ajad] oma nina kõikjale! Mis sa ajād eņtš nanā aʼmži!
Ta tõmbas oma nina täis – vist mingi lõhn oli. Ta tȭmbiz eņtš nanā tǟdõks – agā mingi kard vȯʼļ.
Ära näita oma nina! Alā näʼgţõ eņtš naʼnnõ!
Ta näitas mulle pikka nina. Ta näʼgţiz miʼnnõn pitkõ naʼnnõ.
Sa jooksed oma ninaga igale poole sisse. Sa eņtš nanāks aʼmži aʼilõd siʼzzõl.
♦ Fraasid ja väljendid:
nina jookseb – nanā jūokšõb;
nina jookseb nii nagu kask kevadel (~ kevade kask) – nanā jūokšõb neʼi nemē kõuvõ kievād (~ kievād kõuvõ);
nina on kinni [~ läheb raskelt] – nanā lǟʼb lǟlamstiz;
nina tilgub – nanā tīlkõb;
saada pikk nina – sǭdõ pitkā nanā;
kuhugi oma nina toppida – kuskiz eņtš nanā teppõ;
pika ninaga jääda – pitkā nanāks īedõ;
nina alt ära võtta – nanā tutkāmõst jarā võttõ;
nina norgu lasta [~ maha riputada] – naʼnnõ mǭʼzõ tänktõ;
nina püsti [~ pilvedesse] ajada – naʼnnõ pīliz aʼjjõ;
nina peale anda – jõvā nanā andõ

nälg <s> nǟlga, sīemiz|vigā
♦ Näitelaused:
Nälg õpetab palveid. Nǟlga opātõb pǭţiri.
Ablas on näljas. Nägāļi uʼm nǟlgas.
Inimene on näljas nagu hunt (~ koer). Rištīng uʼm nǟlgas neʼiku suʼž (~ piʼņ).
Olen nii palju näljas, et sööksin ka hundi ära. Neʼi jeʼn uʼm nǟlgasõ, ku ma sīeks suʼd ka jarā.
♦ Fraasid ja väljendid:
näljas olla – nǟlgas vȱlda;
nälga surra – nälgõ kūolõ

peksta <v> pieksõ, petšõ
♦ Näitelaused:
Last pekstakse vitsaga, käega ei ole hea. Lapstā pieksāb joutõks, käʼdkõks äʼb ūo jõvā.
Tuul peksab ust (~ purje). Tūļ pieksāb ukstā (~ pūŗazt).
Sa saad peksa mööda sõrmi. Sa sǭd pieksõ piʼds suoŗmi.
♦ Fraasid ja väljendid:
last peksta – lapstā pieksõ;
peksa saada – pieksõ sǭdõ;
peksis nagu koera – pieksīz neʼiku piʼņņõ

pidada1 <v>
1. pānda
♦ Näitelaused:
Ma ei pea seda mitte millegiks. Ma äʼb paʼn siedā mittõ mikšmõks.
2. piʼddõ
♦ Fraasid ja väljendid:
jõule pidada – Taļšpiʼvḑi piʼddõ
3. piʼddõ
♦ Näitelaused:
Ma pidasin enesele maksu eest inimest. Ma pidīz maks pierāst eņtšõn rištīngt
Pea oma suu [kinni] (~ keel [paigal])! Pidā eņtš sūdõ (~ kīeldõ)!
Ta pidas meesterahvaid, nii ta käis ringi ajades. Ta pidīz mīʼedpūoliži, neʼi ta keʼi piekslõsõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
end üleval pidada – ēņtšta iʼllõ piʼddõ;
viha pidada, viha kanda – gruʼmmõ piʼddõ;
loengut pidada – jeʼddõluʼggimizt piʼddõ;
läbirääkimisi pidada – leʼbrõkāndimiži piʼddõ;
loengut pidada – lektsijõ piʼddõ;
lugu pidada – luʼggõ piʼddõ;
aru pidada, nõu pidada – nõʼvvõ piʼddõ;
sõda pidada – suoʼddõ piʼddõ;
orje pidada – vǟʼrgidi piʼddõ;
silmas pidada – sīlmas piʼddõ;
sõna pidada – sõʼnnõ piʼddõ;
meeles pidada – mīelsõ piʼddõ;
kinni pidada – vizās piʼddõ
4. piʼddõ
♦ Näitelaused:
Me pidasime mingit nelja siga. Mēg pidīzmõ mingiz nēļa siʼggõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
lehma pidada – nīʼemõ piʼddõ;
ülal pidada – iʼllõ piʼddõ
5. piʼddõ
♦ Näitelaused:
Ta pidas valetamist patuks. Ta pidīz pietāmiz pa pattõks.
Jaan pidas oma naist laisaks. Jǭņ pidīz eņtš nāizta lāiskaks.
♦ Fraasid ja väljendid:
õigeks pidada – õigiks piʼddõ;
halvaks pidada – slikțõks piʼddõ;
vajalikuks pidada – vajāgõmõks piʼddõ
6. rǭstõ

pigistada <v> pīkstõ
♦ Näitelaused:
Saabas pigistab. Sǭpkõz pīkstõb.
Ma pigistan teda käsivarrest (~ ta käsivart). Ma pīkstõb tǟnda käʼdvardstõ (~ täʼm käʼdvārta).
Ta pigistas ühe silma kinni. Ta pīkstiz īʼd sīlma viʼzzõ.
Iga sõna peab pigistama välja, et sa mingit sõna võid saada tema käest. Jegā sõnā uʼm pīkstõmõst ulzõ, ku sa mingizt sõnā võid sǭdõ täʼm käʼdst.
Krae pigistab. Kaʼggõlstēki pīkstõb.
♦ Fraasid ja väljendid:
surnuks pigistada – jarā pīkstõ;
kätt pigistada – kätā pīkstõ

saada <v>
1. sǭdõ, īedõ, lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Ma sain selle selgeks. Ma sai täʼm sieldõks.
♦ Fraasid ja väljendid:
mustaks saada – mustāks īedõ;
terveks saada – tierrõks sǭdõ;
selgeks saada – sieldõks sǭdõ
2. sǭdõ
♦ Näitelaused:
Kui sa ei loe kopikaid, siis sa rubla juurde ei saa. Ku sa äʼd luʼg kopīkidi, siʼz sa rubīļ jūʼr äʼd sǭ.
Ma sain katuse alla, kui vihma sadas. Ma sai katūks alā, ku vīʼmõ sadīz.
Ei saa sellest kohast ära. Äʼb sǭ sīest kūožõst jarā.
Ma ei saa paiga pealt ära. Ma äʼb sǭ pāika pǟldõst jarā.
Las ma saan jalust [~ jalge alt] ära. Laʼz ma sǭgõ jālgad aldõst jarā.
Sellele neiule sa ligi ei saa. Sīe neitstõn sa leʼžgõl äʼd sǭ.
Ei saa mööda. Äʼb sǭ piʼddõz.
Sealt ta alt välja ei saa. Sǟʼldõ ta aldõst ulzõ äʼb sǭ.
Saadakse välja oma voli peale. Sǭbõd eņtš valdõz ulzõ.
Ma sain temast lahti. Ma sai täʼmstõ vāldiņ.
Ma sain sellest rahast lahti. Ma sai sīestõ rǭʼstõ vāldiņ.
1863. a raamatuid ma veel ei ole saanud oma käes hoida. 1863. ā. rǭntidi ma veʼl äʼb ūo eņtš käʼdsõ sǭnd pidām.
♦ Fraasid ja väljendid:
üles saada – iʼlzõ sǭdõ;
läbi saada – leʼbbõ sǭdõ;
kokku saada – kuʼbbõ sǭdõ;
mööda saada – piʼddõz sǭdõ;
sisse saada – siʼzzõl sǭdõ;
välja saada – ulzõ sǭdõ;
lahti saada – vāldiņ sǭdõ

silm <s>
1. sīlma
♦ Näitelaused:
Silmad kardavad valgust. Sīlmad kārtabõd sieldõmtõ.
Hoia oma silmi! Vȱida eņtš siļmi!
Silmad on öösel kinni. Sīlmad attõ īezõ vizās.
Ma lasen vaid silmad kinni. Ma laskūb set sīlmad viʼzzõ.
Kui sa paned silmad kinni, siis sa ei taha näha, pigistad kinni. Ku sa panād sīlmad viʼzzõ, siʼz sa äʼd tǭʼ nǟʼdõ, pīkstõd viʼzzõ.
Siis tuleb uni, kui silmad lähevad kinni. siʼz tulāb uʼņ, ku sīlmad lǟʼbõd viʼzzõ.
Siis kui nutetakse, öeldakse, et silmad on vees. siʼz ku rǟkõb, kītõb, ku sīlmad attõ vieʼd siʼzāl.
Vaata mulle silma! Vaņțõl miʼnnõn siļmiz!
Ta ei lase mind silma alt välja. Ta äʼb lask mīnda sīlmad aldõst ulzõ.
Ta on kõigi inimeste silme all. Ta uʼm amād roʼvd sīlmad allõ.
Kui pea valutab, läheb silmade ees mustaks, vihaga läheb kirjuks. Ku pǟ pȯdūb, siʼz īeb sīlmad jeʼdsõ mustāks, kõzāks īeb kērabizõks.
Mul on udu silmade ees ja on punased kärbsed. Miʼnnõn uʼm uʼd sīlmad jeʼdsõ, un puʼnnizt kärmizt attõ.
Ära mu silmist [~ silmade eest]! Jedspēʼḑõn miʼn sīlmad jeʼdst!
See on mu silma järgi – ilus, mis mulle meeldib. Se uʼm miʼn sīlma pieʼrrõ – knaš, mis miʼnnõn mīeldõb.
Oma silm on kuningas [~ peremees]. Eņtš sīlma uʼm izānd.
Silmad lähevad kirjuks selle päiksega (~ päikse käes). Sīlmad īebõd kērabizõks sīe pǟvaks (~ pǟva käʼdsõ).
Me rääkisime silm silma vastu. Mēg rõkāndizmõ sīlma sīlma vastõ.
Hirmul on suured silmad. Irmõn at sūrd sīlmad.
Ta ei salli mind silmaotsaski. Ta äʼb kāndat mīnda mittõ sīlma tutkāmõs.
Ta pigistas silma kinni: siis nii selgesti ei näe. Ta pīkstiz sīlma viʼzzõ: siʼz neʼi sieldõ äʼb nǟ.
Sa panid silmad talle pähe – kui ta ei näinud, sa ütlesid ja ta mõistis. Sa paʼņd sīlmad täʼmmõn pǟʼzõ – ku ta iʼz nǟ, sa kītizt un ta mūoštiz.
Ma ei usu oma silmi. Ma äʼb usk eņtš siļmi.
Silmadel läheb pahupool peale. Sīlmadõn lǟʼb pǭʼmi pūol pǟlõ.
Ta pilgutab oma silmi – räägib silmadega. Ta eņtš siļmi blikštiņtõb – sīlmadõks rõkāndõb.
Ära aja prügi silma! Alā pūʼgõ põrmõ siļmiz!
Ma lasin ta silmist. Ma laskīz täʼm ulzõ siļmšti.
Ma juba lugesin sinu silmist. Ma siʼn siļmšti jo lugīz.
Ma pean tegema tööd ja ühe silmaga valvama teda. Miʼn uʼm jelāmõst tīedõ ja īʼd sīlmaks vakțõmõst tǟnda.
♦ Fraasid ja väljendid:
silma vaadata – siļmõz vaņțlõ;
silmi pilgutada – siļmi pilktõ (~ piltõ);
pruunid tumedad silmad – brūnizt tumšizt sīlmad;
ilusad sinised silmad – knaššõd siʼņņizt sīlmad;
rähmaste silmadega – märgist sīlmadõks;
kinnisilmi – vizās sīlmadõks;
silmad ees ja taga – sīlmad jeʼdsõ un tagān;
silmad punased kui härjal (~ särjel) – sīlmad puʼnnizt nemē ǟrgan (~ särgõn);
mustad silmad nagu mustlasel, ei taha näha – mustād sīlmad neʼi ka tšigīņõn, äʼb tǭʼ nǟʼdõ;
suured silmad nagu võitoosid – sūrd sīlmad neʼiku būndald;
silmad nagu kassil – sīlmad neʼiku kaššõn;
vesised silmad kui hülgepojal – veʼžžizt sīlmad nemē ilgõlapsõn;
silmini võlgades – siļmšt sǭņi vȭlgidi;
silmi maha lüüa – siļmi mǭʼzõ raʼbbõ;
silmi jõllitada – siļmi kīerõ;
suuri silmi teha – siļmi laʼgtõ;
kahe silma vahele jätta – kǭʼd sīlma vaʼizõ jettõ;
silmi pesta – siļmi pieʼzzõ;
kellelegi silma heita – mingiz pǟl siļmi eitõ;
mitte silmist lasta – mittõ siļmšti äʼb laskõ;
nelja silma all – nēļa sīlma allõ;
nagu pind silmas – nemē pīrgal sīlmas;
silma torgata [~ silmi sadada] – siļmiz saʼddõ;
silm silma, hammas hamba vastu – sīlma sīlma, āmbaz ambõ vastõ;
silmas pidada – sīlmas piʼddõ;
silmili kukkuda – sīlmad pǟl saʼddõ
2. avaus sīlma
♦ Näitelaused:
Peab võtma silmad üles. Uʼm pȯimõmõst sīlmad iʼlzõ.
Suka silmad jooksevad. Sukā siļmšti arābõb ulzõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
kirvesilm – kirrõ sīlma;
nõelasilm – nõʼggõl sīlma;
sukasilm – sukā sīlma;
võrgusilm – võrgõ sīlma;
sukal silmi üles võtta – sukān siļmi iʼlzõ võttõ

sissekirjutus <s> siʼzzõl|kēratõks
♦ Fraasid ja väljendid:
N. Polmaņi enese sissekirjutusega – N. Polmaņ eņtš siʼzzõlkēratõksõks

suu <s> sū
♦ Näitelaused:
Suu muutub paksuks [~ nüriks] [toomingamarjadest]. Sū īeb tȭlzaks.
Pea oma suu (~ keel)! Pidā eņtš sūdõ; pidā eņtš kīeldõ!
Suu jookseb vett. Sū jūokšõb vietā.
Suu käib (läheb) nagu veski. Sū lǟʼb neʼiku suʼdmaļ.
Ta räägib nii, et suu vahutab. Ta rõkāndõb, nemē sū vǭʼtõb.
Sul on suu nagu putru täis. Siʼn uʼm sū neʼiku sandrokkõ täuž.
Pea suu lahti, las kärbes tuleb sisse! Pidā sū vāldiņ, laʼz kärmi tulgõ siʼzzõl!
Pane suu kinni! Paʼn sū viʼzzõ!
Pea suu kinni, kärbsed lendavad sisse! Pidā sū vizās, kärmizt līndabõd siʼzzõl!
Suu on kinni nagu perse. Sū uʼm vizās neʼiku pierz.
Ära sa kuluta oma suud ära, suus ju ka kulub! Alā sa kuʼltõ eņtš sū jarā, sū ju ka kulūb!
Nad rääkisid nagu ühest suust. Ne rõkāndizt neʼiku īʼdstõ sūstõ.
Mis sa ajad oma suust välja! – Kõike, mida inimene mõtleb, ei või rääkida. Mis sa ajād eņtš sūstõ ulzõ! – Mis rištīng mõtlõb, siedā äʼb või aʼmmõ rõkāndõ.
Ta rääkis poole suuga, napilt võis mõista, kuuleb vaid, et pobiseb. Ta rõkāndiz pūol sūkõks, knappõ võiž mȯistõ, kūlõb set, ku bobīkšõb.
See olevat selline suuga naisterahvas. Se vȯļļi seļļi sūkõks naizpūoļi.
Hea suu, see on suur rääkija. Jõvā sū, se uʼm sūŗ rõkāndiji.
Kes on suur rääkija, valetaja, sel on lai suu. Kis uʼm sūŗ rõkāndiji, pietāji, sīen uʼm laigā sū.
Kes rääkis palju, öeldi, ei ole suu peale kukkunud. Kis rõkāndiz pǟgiņ, kītiztõ, äʼb ūo sū pǟlõ saʼddõn.
See on mulle suu järgi – mis on kerge rääkida. Se uʼm miʼnnõn sū pieʼrrõ – mis uʼm kievāmstiz rõkāndõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
väike ilus ümmargune suu nagu nööpauk – piški knaš immõrgoutlimi sū neʼiku pūmpar ouk;
suur lai suu nagu kärnkonnal – sūr laigā sū neʼiku krupān;
suu lahti nagu kärnkonnal – sū vāldiņ neʼiku krupān;
suu ammuli kuulata – sū vāldiņ kūldõ;
suud mööda rääkida – perīņ sūdo rõkāndõ;
suud anda – sūdõ andõ;
suud pruukida – sūdõ brūikõ;
suud pidada – sūdõ piʼddõ;
suud kinni panna – sūdõ viʼzzõ pānda;
ühest suust – īʼdstõ sūstõ;
peost suhu elada – piʼvst sūzõ jeʼllõ;
suust suhu – sūst sūʼzõ;
ei võta suu sissegi – äʼb võtā mittõ sūʼzõ;
suure suuga süüa – maʼgḑiz sūkõks sīedõ;
poole suuga – pūol sūkõks;
nagu ühest suust – neʼiku īʼdstõ sūstõ

sõrm <s> suoŗm
♦ Näitelaused:
Sõrmed: pöial, nimetissõrm, keskmine, nimetu (~ kullakandja), väike Ants Sūormõd: pēgal, eʼḑḑisuoŗm, sidāmi, niʼmtimi (~ kūldakāndaji), piški-Ants.
Tal sõrmed sügelevad, et ei anna teisele rahu. Täʼmmõn sūormõd sõʼvlõbõd, ku äʼb ānda tuoizõn armõ.
Ta ei liigutanud sõrmegi. Ta iʼz liktā mittõ suormõ.
Ta mitte sõrme[ga]gi minu külge ei puutu. Ta mittõ suormõ miʼnnõn jūʼrõ äʼb pūt.
♦ Fraasid ja väljendid:
sõrmede peal [~ üles] lugeda – sūormõd pǟl luʼggõ;
läbi sõrmede vaadata – leʼb sūormõd vaņțlõ;
tunda nagu oma viit sõrme – tundõ nemē eņtš vītõ suormõ

sööta <v> sīetõ
♦ Näitelaused:
Ta söödab kogu perekonda. Ta sīetõb aʼmmõ aimõ.
Ta söödab kassi oma käest (~ käega). Ta sīetõb kaššõ eņtš käʼdstõ; Ta sīetõb kaššõ eņtš käʼdkõks.
Ta söödab last rinnaga. Ta sīetõb lapstā rīndaks.
Ta söödab lehma heinaga. Ta sīetõb nīʼemõ āinaks.
Kuipalju sa hunti ka ei sööda, ikka vahib metsa poole. Kui igāniz sa sutā ka äʼd sīetõks, ikštõz mõtsā pūolõ vaņțlõb.

süüa <v> sīedõ
♦ Näitelaused:
Ta sööb kõhu täis. Ta sīeb maʼg tǟʼdõks.
Ta sõi ära selle söögi. Ta sei ulzõ sīe sīemnāiga.
Ta sööb enesele kõike sisse. Ta sīeb eņtšõn aʼmmõ siʼzzõl.
Sööb nagu näljane, kui poleks süüa näinud. Sīeb neʼiku nǟlgali, ku äʼb vȯlks sīedõ nǟʼnd.
Ta sööb pika hambaga – ta sööb, kui ei ole tahtmist, kui ei maitse. Ta sīeb pitkād ambõdõks – ta sīeb, ku äʼb ūo tǭʼmõst, ku äʼb smek.
Ta sööb kogu suuga (~ suure suuga; ~ suu täis). Ta sīeb amā sūkõks (~ sūr sūkõks; ~ sū täuž).
Ise ei söö ja teisele ka ei anna. Īʼž äʼb sīe ja tuoizõn ka äʼb ānda.
Mees rikkus selle naise elu ära [~ pani selle naise perse]. Mīez sei sīe naiz pierzgõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
viletsalt süüa – švakkõ sīedõ

teada <v>
1. tieudõ
♦ Näitelaused:
Sa tead kõike tema kohta (~ temast). Sa tikkiž tīedad iʼļ täʼm (~ täʼmstõ).
Kes seda teab! Kis siedā tīedab!
Mine tea! Tīeda ni!
Ma ei tea ei ööd ega päeva. Ma äʼb tīeda äʼb īedõ, äʼb päuvõ.
Niipalju sa tead nagu siga pühapäevast. Neʼi jeʼn sa tīedad neʼiku sigā pivāpǟvast.
Ma tahan saada teada. Ma tǭʼb sǭdõ tieudõ.
Ma annan talle teada, et ta teaks teha. Ma āndab täʼmmõn tieudõ, laʼz ta tīedag tīʼedõ.
See oli hästi teada. Se jõvīst vȯʼļ tieudtõb.
See jääb meie teada. Se īeb mäʼd tieudtõb.
Ainult jumal taevas teab, meil on mõistus pisike. Set jumāl touvõsõ tīedab, mäʼddõn uʼm mēļ piški.
♦ Fraasid ja väljendid:
ei tea, nagu siga pühapäeva – äʼb tīeda, neʼiku sigā pivāpäuvõ
2. tundõ
♦ Näitelaused:
Ma tean teda. Ma tūndõb tǟnda.

toetuda <v>
1. piʼddõ
♦ Näitelaused:
Ma sain seinale toetuda. Ma sai sāina jūsõ piʼddõ.
Seal inimene hoiab kinni, toetub. Sǟʼl rištīng pidāb, tigūb.
♦ Fraasid ja väljendid:
kellegi poole hoida – äʼdsmingiz pūolõ piʼddõ;
kokku hoida – kuʼbsõ piʼddõ
2. tiʼggõ
♦ Näitelaused:
Ma ei või temale toetuda. Ma äbvõi täʼm pǟlõ tiʼggõ.
Ma toetun (~ nõjatun) vastu seina. Ma tigūb (~ nojūb) vastõ sainõ.
Ma toetun kepile. Ma tigūb stok pǟlõ.

tuli <s> tuʼļ
♦ Näitelaused:
Tal on tuli perses. Täʼmmõn uʼm tuʼļ piergõs.
Ta teeb temale tuld alla – selline, kes teisest halba räägib. Ta täʼmmõn tīʼeb tūlda alā – seļļi, kis tūoizta slikți rõkāndõb.
Ta on olnud tules ja vees. Ta uʼm vȯnd tuʼlsõ un vieʼdsõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
pistab (süütab) pilpaga tule külge – aʼltõb pirgkõks tuʼl jūʼrõ;
vajutab tule põlema – pīkstõb tuʼl iʼlzõ;
tõmbab tuld külge – viedāb tūlda jūʼrõ;
tõmbab [tiku]väävliga tule üles – viedāb zēvõlõks tuʼl iʼlzõ;
võtab tule külge – võtāb tuʼl jūʼrõ;
nagu tuli taga – neʼiku tuʼļ tagān

tunda <v>
1. jūʼtõ, maʼņņõ, mȯʼjjõ
♦ Näitelaused:
Nagu inimene tunneb. Neʼi ku rištīng jūʼtõb.
Sa tunned, kuidas ta on sinu juures. Sa maņūd, kui ta uʼm siʼn jūsõ.
Kǭrli tunneb, et nüüd on sõudmine palju kergem. Kǭrli mȯjūb, ku ni uʼm sȭidami pǟgiņ kievāmim.
2. tundõ
♦ Näitelaused:
Ma tunnen teda. Ma tūndõb tǟnda.
Ta tunneb nagu oma kätt (~ oma sõrmi). Ta tūndõb neʼiku eņtš kätā (~ eņtš suoŗmi).
Tunne end nagu oma kodus! Tund neʼiku eņtš kuoʼnnõ!
♦ Fraasid ja väljendid:
külma tunda – kilmõ tundõ;
sooja tunda – lemḑi tundõ

tõlge <s> tulkõm
♦ Fraasid ja väljendid:
„Väike katekismus” E. Vaalgamaa tõlkes – „Piški katkismus” E. Vālgamā tulkõms;
ilmunud tõlkeid läbi arutades – ulzõtunnõd tulkõmidi leʼbbõ rõkāndõs

täi <s> tei
♦ Näitelaused:
Sa oled nagu täi mu naha peal (~ nagu täi mulle peale pandud). Sa ūod neʼiku tei miʼn nǭʼgõ pǟl (~ neʼiku tei miʼn pǟlõ pandõd).
Paned ja püüad, nagu täisid tapad: niuh! niuh! pöidlaga. Panād ja akūd neku tēḑi tapād: kniukt! kniukt! pēgalõks.

vaheaeg <s> vaʼit|āiga
♦ Näitelaused:
Siis tuli pikk vaheaeg. Siʼz tuʼļ pitkā vaʼitāiga.
Praegu ei ole mingit tööd, mul on selline vaheaeg. Paldīņ äʼb ūo mingizt tīedõ, miʼnnõn uʼm seļļi vaʼitāiga.
♦ Fraasid ja väljendid:
uusaasta vaheaeg (koolis) – ūdāigast vaʼitāiga

vasak <adj> kurā
♦ Näitelaused:
Ma lähen vasakut kätt (~ vasakule poole). Ma lǟʼb kuʼrrõ käʼddõ (~ kuʼrrõ pūolõ).
Pood on vasakut kätt (~ vasakul pool). Būoḑ uʼm kurās käʼds (~ kurās pūols).
Ma tulin vasakult käelt (~ vasakult poolt) Ma tuʼļ kurāst käʼdst (~ kurāst pūolstõ).
♦ Fraasid ja väljendid:
vasak käsi – kurā keʼž;
vasakut kätt – kuʼrrõ kätā;
vasema jalaga voodist välja astunud – kurā jālgaks lovāld ulzõ astõn

veri <s> veʼr, vieʼr
♦ Näitelaused:
Veri jääb kinni. Veʼr īeb viʼzzõ.
Veri tilgub nagu kasemahl (~ jääpurikad). Veʼr tīlkõb neʼiku kȭļim (~ rǟstõd).
Veri on kinni, peab pidama seda kinni. Veʼr uʼm vizās, uʼm pidāmõst pāikal tǟnda.
Sõjas on igaüks oma vere välja valanud. Suodā pǟl uʼm jegāikš eņtš vieʼr vaʼllõn ulzõ.
Ära vala välja teise inimese verd! Alā vaʼllõ ulzõ tuoiz rištīng vīerda!
See teine imeb su verd. Se tuoi imūb siʼn vīerda.
Seal ta lamab oma veres. Sǟʼl ta magūb eņtš vieʼr sizāl.
Ma maksin oma verega. Ma maksīz eņtš vieʼrkõks.
Ma ei taha ennast tema verega ära määrida. Ma äʼb tǭ täʼm vieʼrkõks jarā smērõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
hüübinud, paks veri – jarā kǭʼgõn, sangdõ veʼr;
verd joosta – vīerda jūokšõ;
verd valada – vīerda vaʼllõ;
verega määrida – vieʼrkõks smērõ

visata <v>
1. eitõ
♦ Fraasid ja väljendid:
kividega surnuks visata – kivīdõks mǭʼzõ eitõ;
hagu kokku visata – rǭgidi eitõ;
käega visata – käʼdkõks eitõ;
välja visata – ulzõ eitõ
2. viskõ
♦ Näitelaused:
Neid mesilased tapavad sügisel maha ja viskavad välja. Nēḑi mieʼdlinkizt tapābõd siʼgžõ mǭʼz ja viskõbõd ulz.
Mida ma ei taha, ma viskan ära. Mis ma äʼb tǭʼ, ma viskūb jeʼdspēʼḑõn.
Sa viskasid teist kiviga. Sa viskīzt tūoizta kiʼvkõks.
Sa viskasid teise pihta kivi. Sa viskīzt tuoiz pǟl kiʼv.
Viskad riided peale (selga). Viskūd ǭʼrõnd pǟlõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
ära visata – jeʼdspēʼḑõn viskõ;
viskab laevast üle parda; viskab laevast üle reelingu; viskab laevast üle reelingu – viskūb kuoʼigstõ iʼļ bort; viskūb kuoʼigstõ iʼļ relīņ; viskūb kuoʼigstõ relīņ iʼļļõ;
maha visata – mǭʼzõ viskõ;
välja visata – ulzõ viskõ;
ei anna sugugi kätte, viskab nagu koerale – äʼb ānda sugīd käʼddõ, viskūb neʼiku piņņõn

võita <v> vindõ
♦ Näitelaused:
Venelane võitis sakslast. Krīʼevõz vīndiz saksõ.
Ma võitsin selle enesele (~ enese jaoks). Ma vīndiz sīe eņtšõn (~ eņtš pierāst).

ämblik <s> ēbrikš
♦ Näitelaused:
Ämblik teeb (~ koob) võrke. Ēbrikš tīʼeb (~ kudāb) võrgidi.

üles <adv> iʼlzõ
♦ Näitelaused:
Tüdrukud ei läinud nii kaugele üles, et võis ujuda. Skuțkīd iʼzt lǟʼtõ neʼi kōgaz iʼlzõ, ku võiž vȯigõ.
Kass jooksis üles puusse. Kaš aʼiliz iʼlzõ pūʼzõ.
Nendest, kel oli kõva uni, ei või üles saada, öeldi: magab nagu kott. Näntõn, kīen vȯʼļ vizā uʼņ, äʼb või iʼlzõ sǭdõ, kītiz: magūb neʼi ku kuoț.
Kuu (~ pilv; ~ äike; ~ päike) tuleb üles. Kū (~ pīla; ~ pițki; ~ pǟva) tulāb iʼlzõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
üles ajada (magamast) – iʼlzõ aʼjjõ;
üles hüpata – iʼlzõ īekõ;
üles tõusta – iʼlzõ nūzõ;
üles saada (magamast) – iʼlzõ sǭdõ