Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

hakata <v>
1. alustada irgõ
♦ Näitelaused:
Ta hakkas musta villa valgest välja korjama. Ta īrgiz kuoŗŗõ mustā vīla vāldast ulzõ.
Külarahvas tahab hakata heina niitma. Kilāroʼvz tǭʼbõd irgõ ainõ nītõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
nutma hakata – itkõ irgõ;
naerma hakata – naʼgrõ irgõ
2. kinni võtta akkõ, eitõ
♦ Näitelaused:
Hakkab mulle nagu pind silma. Akūb miʼnnõn neʼiku pīrgal silmõ.
Hakkaks ümber kaela kinni. Akkõks immõr kaʼggõlõ.
Haigus hakkas mulle külge. Rujā akīz miʼnnõn.
Talle hakkas haigus külge. Täʼmmõn ētiz rujā kilgõ.
Puss ei hakka peale, on nüri. Duņtš äʼb ak, uʼm tȭlza.
♦ Fraasid ja väljendid:
külge hakata – jūʼrõ akkõ
3. väljendab mingi olukorra, aistingu, tunde, meeleolu tekkimist eitõ
♦ Näitelaused:
Tal hakanud nagu hirm. Täʼmmõn eitõn neʼiku irm.
♦ Fraasid ja väljendid:
hirm hakata – irm eitõ;
palav hakata – kīebi eitõ;
külm hakata – kīlma eitõ

haukuda <v> uttõ
♦ Näitelaused:
Rebane haugub. Reʼbbi utāb.
Koer haugub lehma peale. Piʼņ utāb nīʼemõ pǟlõ.
Koer hakkab haukuma. Piʼņ īrgõb uttõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
haugub kui koer – utāb neʼiku piʼņ

kõvasti <adv>
1. dūšig
♦ Näitelaused:
Kui kõvasti sajab, siis nagu maa on valge. Ku dūšig sadāb, siʼz neʼi ku mǭ uʼm vālda.
Mul hakkab palav kui kõvasti töötan. Miʼn līb kīebi, ku dūšig jelāb.
2. suure jõuga vizāstiz
♦ Fraasid ja väljendid:
kui kõvasti vaid võidi – kui vizāstiz set īʼd võižtõ

käia <v>
1. kǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Laps hakkab käima Läpš īrgõb kǟʼdõ
Ta käis meil. Ta keʼi mäʼd jūs.
Ta käib käest kätte: üks sind hellitab, teine hellitab. Ta kǟʼb käʼdstõ käʼddõ: ikš sīnda mīļiņțõb, tuoi mīļiņțõb.
Ta käib nagu kell, kunagi ei jää paigale. Ta kǟʼb neʼi ku kīela, äʼb kunāgõst īe paikõl.
♦ Fraasid ja väljendid:
käia vaikselt [~ kui sukis] – kǟʼdõ kui sukādõks;
käima panna – kǟʼmõ pānda;
külas käia – kilās kǟʼdõ;
mööda köit käia – piʼds kīeta kǟʼdõ;
koolis käia – skūolsõ kǟʼdõ;
järgneda, järel käia – tagān kǟʼdõ
2. lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Käi minema! Li jeʼdspēʼḑõn!

liim <s> līm
♦ Näitelaused:
Liimiga liimitakse, määritakse, pannakse kokku nii, et ta hakkab ühtekokku. Līmkõks līmtõb, võijõb, panāb kuʼbbõ neʼi, ku ta akūb īʼdõkuʼbbõ.

madalalt <adv> laidõld, madālist, madālist, madālõld
♦ Näitelaused:
Kalad lähevad madalalt ära sügavale. Kalād lǟʼbõd laidõld jarā tõʼvvõ.
Ta hakkab madalalt tagasi tulema. Ta īrgõb tūlda tāʼgiž madālist.
Pääsukesed lendavad madalalt. Pešlinkizt līndabõd madālist.
Lind lendab madalalt. Lind līndab madālist.
Lennuk lendab madalalt. Līndamašīn līndab madālõld.

minna <v>
1. lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Läki! Lǟʼm!
Käi minema! Li jeʼdspēʼḑõn!
Mingu, kus kurat teda kisub! Laʼz ta läkkõ, kus kuŗē tǟnda tȭmbõg.
Lähen, kuhu tuul viib. Lǟʼb, kus tūļ vīb.
Ma ei läinud ei sinna, ei tänna. Ma iʼz lǟʼ iʼz sīņõ, iʼz tǟnõ.
Ma lähen jala. Ma lǟʼb jālgiņ.
Sa lähed nii nagu mööda vett. Sa neʼi lǟʼd neʼiku piʼds vietā.
Ta läks nii, nagu tuli teda põletaks. Ta neʼi lekš, ku tuʼļ tǟnda kitāks.
Lähevad nagu kured üksteise taga. Läʼbõd neʼiku kūrgõd īʼd tuoizõn tagānõ.
Ta on oma aja ära elanud, öeldakse, et läks ära. Ta uʼm eņtš āiga jarā jeʼllõn, kītiztõ, ku lekš jeʼdspēʼḑõn.
Ta läheb ühtelugu vana teed. Ta lǟʼb vaʼnnõ riekkõ īʼdstīʼd.
Tal läks ühtlugu see õlg välja ja siis ta pani liigeseõõnde jälle. Täʼmmõn īʼdtõkabāl lekš se aʼb ullõ ja siʼz ta paʼņ lēʼtšõd siʼzzõl tegīž.
See läheb nagu hundi kurku. Se lǟʼb neʼiku suʼd kurkõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
eemale minna – aigāmǭlõ lǟʼdõ;
liiale minna – iʼļaʼrrõ lǟʼdõ;
üle minna – iʼļļõ lǟʼdõ;
minema hakata – irgõ lǟʼdõ;
ära minna – jarā lǟʼdõ;
minema minna – jedspēʼņ lǟʼdõ;
korda minna – kõrdõl lǟʼdõ;
läbi minna – leʼbbõ lǟʼdõ;
mehele minna – mīʼelõ lǟʼdõ;
puhkusele minna – noʼvvõmizõl lǟʼdõ;
mööda minna – piʼddõz lǟʼdõ;
teele minna – riek pǟl lǟʼdõ;
hukka minna – ukkõ lǟʼdõ;
vastu minna – vastõ lǟʼdõ
2. muutuda eitõ
♦ Näitelaused:
Õhtu läheb pimedaks. Ȭʼdõg ētab piʼmdõks.
Hakkab minema külmaks. Īrgõb eitõ kīlma.
♦ Fraasid ja väljendid:
roheliseks minna – aļļõks eitõ, aļļõks raʼbbõ;
pimedaks minna – piʼmdõks eitõ
3. mahtuda lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Sellesse riista läheb kaks liitrit. Sīʼezõ rīstõ lǟʼb kakš lītõrt.
4. lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Nii läks see alatasa. Neʼi se lekš īʼdstīʼd.
5. kulgeda lǟʼdõ
♦ Näitelaused:
Kas see tee läheb Dundagasse? Või se riek lǟʼb Dūoņigõ?

muutuda <v>
1. eitõ
♦ Näitelaused:
Õhtu läheb pimedaks. Ȭʼdõg ētab piʼmdõks.
Tal hakanud nagu hirm. Täʼmmõn eitõn neʼiku irm.
Hakkab minema külmaks. Īrgõb eitõ kīlma.
Talle hakkas haigus külge. Täʼmmõn ētiz rujā kilgõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
roheliseks minna – aļļõks eitõ;
hirm hakata – irm eitõ;
palav hakata – kīebi eitõ;
külm hakata – kīlma eitõ;
pilviseks muutuda – piļļizõks eitõ;
pimedaks minna – piʼmdõks eitõ;
valmida – vaļmõks eitõ
2. mȭitastõ
3. mõitõ
♦ Näitelaused:
Nimed on muutunud. Nimūd attõ mõitõnõd.
4. raʼbbõ
♦ Fraasid ja väljendid:
roheliseks minna – aļļõks raʼbbõ;
soojaks muutuda – lemmõks raʼbbõ
5. sǭdõ
♦ Näitelaused:
Ma sain rõõmsaks. Ma sai luštigõlõks.
Laps pandi nurka, siis sai kuulekaks. Laps paʼņ nurkõ, siʼz sai kūldzizõks.
Mu naise õemees on haigeks jäänud. Miʼn naiz sõzārmīez uʼm rujāks sǭnd.
Ta saab õpetajaks. Ta sǭb opātijiks.
Kas sa oled hulluks läinud? Või sa ūod ūlõks sǭnd?
♦ Fraasid ja väljendid:
haigeks jääda – rujāks sǭdõ;
terveks saada – tierrõks sǭdõ
6. suʼggõ
♦ Näitelaused:
Kui kott muutub auklikuks, siis võib seda kinni lappida. Aʼž kuoț sugūb ouklizõks, siʼz tǟnda võib paikõ viʼzzõ.

mõjuda <v> dǭrbõ, mȯʼjjõ, tuoimõ
♦ Näitelaused:
Hakkab jälle mõjuma. Īrgõb tegīž dǭrbõ.

otse <adv> kūʼoḑõn
♦ Näitelaused:
Minge otse! Ligīd kūʼoḑõn!
Paat hakkab minema otse märgi peale. Lǭja īrgõb lǟʼdõ kūʼoḑõn merkõn pǟlõ.

paraneda <v> kuostõ, parāndõ
♦ Näitelaused:
Kui haav hakkab sügelema, siis ta hakkab paranema. Ku kațki īrgõb sõʼvlõ, siʼz ta īrgõb kuostõ.
Haav ei parane, kui ta lõheneb. Kațki äʼb kuost, ku ta pōkõb lǭʼigi.
Las paraneb terveks! Laʼz kuostāg tierrõks!

pea1 <s>
1. pǟ
♦ Näitelaused:
Pea aetakse segi. Pǟ sǭb jarā sieʼgdõd.
Pea on norgus. Pǟ uʼm mǭsõ.
Pea on segi, pead pööritab, pea käib ringi. Pǟ uʼm rȭmsõ, pǟ kīerõb, pǟ lǟʼb immõrõ.
Pea on tuult täis, siis on pea kerge, ei ole sees õiget kaalu. Pǟ uʼm täuž tūldõ, siʼz uʼm pǟ kievām, äʼb ūo sizāl riktig svaʼrrõ.
Tal on kõva pea, ta ei või mitte midagi ära õppida. Täʼmmõn uʼm vizā pǟ, ta mittõ midāgõst äʼb või jarā oppõ.
Mu pea ei pea kinni. Miʼn pǟ äʼb pidā vizās.
Sa võid oma pea ära anda selle asja eest. Sa võid eņtš pǟ jarā andõ sīe ažā jeʼdstõ.
Mis talle on pähe läinud? Mis täʼmmõn uʼm pǟʼzõ lǟʼnd?
Kilgid peas, valet laulavad. Kērkõd pǟsõ, pietūkst lōlabõd.
Ma teen selle omast peast. Ma tīʼeb eņtš pǟstõ täʼm.
Ta on peast põrunud. Ta uʼm pǟstõ raʼbtõd.
Ära jookse peaga vastu seina! Alā aʼil pǟkõks sainõ!
Ta on ilma peata. Ta uʼm bäs pǟʼtõ.
♦ Fraasid ja väljendid:
peas nagu sipelgad jooksevad – pǟsõ neʼiku siprikizt lǟʼbõd;
pealagi – pǟ sidām;
terane pea – kievām pǟ;
paljas pea nagu trumm – pǭļaz pǟ neʼiku būnga;
täis pea ~ purjus pea – täuž pǟ;
tühi pea – tijā pǟ;
kõva pea – vizā pǟ;
pead panti panna – pǟ kīʼlõks pānda;
pea hakkab ringi käima – pǟ īrgõb rinkõ lǟʼdõ;
pea käib ringi – pǟ kīerõb (~ lǟʼb immar);
pea õhkab – pǟ ȭʼgõb;
pea valutab – pǟ pȯdūb;
pea jagu pikem – pǟ jaʼggõ pitkīm;
pea maha võtta – pǟ mǭʼzõ võttõ;
pead kaotada – pǟdõ kǭʼtõ;
pead püsti ajada – pǟdõ pistõ aʼjjõ;
pead pesta – pǟdõ piezzõ;
pead murda – pǟdõ murdõ;
pead segi ajada – pǟdõ sieʼggõ;
pead otsida – pǟdõ vȯtšõ;
midagi pähe võtta – midēgõst pǟʼzõ võttõ;
peast täisid otsida – pǟsõ tēḑi vȯtšõ;
peast jalgadeni märg – pǟstõ jālgad sǭņi kaʼžži;
pähe õppida – pǟstõ oppõ;
peast teada – pǟstõ tieudõ;
ühe pea jagu pikem kui sina – īʼd pǟ jo kuordõ ku sinā;
heast peast – jõvāst pǟst;
kübarat pähe panna – kibārt pǟʼzõ pānda;
kübar on peas – kibār uʼm pǟs;
kübarat peast võtta – kibārt pǟstõ võttõ;
nagu peast pühitud [~ võetud] – neʼiku pǟstõ võttõd;
peast täiesti välja puhutud – tikkiž pǟstõ ulzõ pūʼgdõd
2. tööriista vm eseme osa, millest kinni hoitakse pǟ
♦ Näitelaused:
Pussil on pea. Duņtšõn uʼm pǟ.
♦ Fraasid ja väljendid:
noapea – veis pǟ

segu <s> siegā, smēr
♦ Näitelaused:
Ta valgendab kriidiga, teeb sellise segu, mis hakkab külge. Ta vitūb krīțõks, tīʼeb seļļiz smēr, mis akūb viʼzzõ.

teha <v> tīʼedõ, jeʼllõ, pānda
♦ Näitelaused:
Ta hakkab tööd tegema. Ta īrgõb jeʼllõ tīedõ.
Ta teeb inimesega seitse imet. Ta jelāb rištīngõks seis brīnõmtõ.
Nii on tööd teinud, et nahk on seljas märg. Neʼi uʼm tīedõ jeʼllõn, ku nǭgõ uʼm sǟlgas kaʼžži.
Köiele tehti sõlm otsa, et see läbi [august] ei läheks. Kieudõn paʼņ suoļm tutkāmõ, algõ ta läkkõ leʼbbõ.
Mis ma teen selle eluga praegu? Mis ma tīʼeb sīe jeʼlkõks paldīņ?
Ta teeb minuga seitse imet. Ta tīʼeb miʼnkõks seis brīnõmtõ.
Ma ei tee kärbselegi halba. Ma äʼb tīʼe mittõ kärmizõn slikțõ.
Ära tee teisele liiga! Alā tīʼe tuoizõn pa jeʼnnõks!
Ta teeb jalad lahti. Ta tīʼeb jālgad vāldiņ.
♦ Fraasid ja väljendid:
muret teha – muʼrtõ tīʼedõ;
tööd teha – tīedõ tīʼedõ;
las jääda tegemata – laʼz īegõ tīʼemõt

toimida <v> dǭrbõ, tuoimõ
♦ Näitelaused:
Hakkab jälle toimima. Īrgõb tegīž dǭrbõ.