Eesti-liivi sõnaraamat/ Ēstikīel-līvõkīel sõnārōntõz

haav <s> kațki, ǭʼv, šǭʼv
♦ Näitelaused:
Haav valutab. Kațki valūb.
Haav ei parane. Kațki äʼb kuost.
Haava peale peab panema rohtu, et saaks terveks. Kațkīz pǟl uʼm paʼnmõst ainõ, laʼz kuostāg tierrõks.
Tema ihu oli haavadega kaetud. Täʼm leja vȯʼļ ǭʼvõdõks kattõd.
♦ Fraasid ja väljendid:
sügav haav – tõvā ǭʼv;
raiuda haava – raʼdļõ ǭʼvõ

laps <s> läpš
♦ Näitelaused:
See laps on mu veri ja ihu. Se läpš uʼm miʼn veʼr un miʼn lejā.
Ta sai lapse sellelt kaluripoisilt. Ta sai laps sīest kalāmīʼe pȯisõst.
♦ Fraasid ja väljendid:
vallaslaps – tarān aigās sǭdõd läpš

maine2 <adj> mǭi, mūldali
♦ Fraasid ja väljendid:
maine ihu – mūldali lejā

väriseda <v> veʼržõ, dõʼŗžõ, trītšõ, tirīkšõ
♦ Näitelaused:
Inimene, leht väriseb. Rištīng, lēʼḑ trītšõb.
Inimene väriseb hirmust, külmast. Rištīng trītšõb irmstõ, kīlmast.
Ta väriseb nagu haavaleht. Ta dõŗžõb neʼi ku ǭbõ lēʼḑ.
Hiir väriseb, kui pole surnud. Īr tirīkšõb, ku äʼb ūo kūolõn.
♦ Fraasid ja väljendid:
kogu ihust väriseda – amāst lejāst veʼržõ;
nagu haavaleht väriseda – neʼiku ǭbõlēʼḑ veʼržõ;
palavikus väriseda – kīebizõks veʼržõ;
külmast väriseda – kīlmast veʼržõ;
külma käes väriseda – kīlma käʼds veʼržõ